Προς Ρωμαιους 9
1 Ἀλήθειαν λέγω ἐν Χριστῷ, οὐ ψεύδομαι, συνμαρτυρούσης μοι τῆς συνειδήσεώς μου ἐν Πνεύματι Ἁγίῳ,
Mina olen Kristuses ja see, mida ma räägin, on tõsi. Ma ei valeta! Minu südametunnistus ja Püha Vaim kinnitavad,
2 ὅτι λύπη μοί ἐστιν μεγάλη καὶ ἀδιάλειπτος ὀδύνη τῇ καρδίᾳ μου.
kui kohutavalt kurb ma olen, kui otsatu valu on mu südames
3 ηὐχόμην γὰρ ἀνάθεμα εἶναι αὐτὸς ἐγὼ ἀπὸ τοῦ Χριστοῦ ὑπὲρ τῶν ἀδελφῶν μου τῶν συγγενῶν μου κατὰ σάρκα,
mu oma rahva, mu vendade ja õdede pärast. Ma oleksin pigem ise neetud ja Kristusest lahutatud, kui see neid aitaks.
4 οἵτινές εἰσιν Ἰσραηλεῖται, ὧν ἡ υἱοθεσία καὶ ἡ δόξα καὶ αἱ διαθῆκαι καὶ ἡ νομοθεσία καὶ ἡ λατρεία καὶ αἱ ἐπαγγελίαι,
Nad on mu kaasiisraellased, Jumala valitud rahvas. Jumal ilmutas neile oma auhiilgust ja tegi nendega lepingud, andis neile seaduse, õige jumalateenistuse ja tõotused.
5 ὧν οἱ πατέρες, καὶ ἐξ ὧν ὁ Χριστὸς τὸ κατὰ σάρκα, ὁ ὢν ἐπὶ πάντων Θεὸς εὐλογητὸς εἰς τοὺς αἰῶνας, ἀμήν. (aiōn g165)
Nad on meie esiisad, inimlikult öeldes selle Kristuse esivanemad, kes valitseb kõige üle, kes on igavesti õnnistatud Jumal. Aamen. (aiōn g165)
6 Οὐχ οἷον δὲ ὅτι ἐκπέπτωκεν ὁ λόγος τοῦ Θεοῦ. οὐ γὰρ πάντες οἱ ἐξ Ἰσραήλ, οὗτοι Ἰσραήλ·
Jumala tõotus ei ole puudulikuks osutunud. Sest iga iisraellane ei ole õige iisraellane,
7 οὐδ’ ὅτι εἰσὶν σπέρμα Ἀβραάμ, πάντες τέκνα, ἀλλ’ Ἐν Ἰσαὰκ κληθήσεταί σοι σπέρμα.
ja kõik need, kes põlvnevad Aabrahamist, ei ole tema õiged lapsed. Sest Pühakiri ütleb: „Sinu järglasi arvestatakse Iisaki kaudu, “
8 τοῦτ’ ἔστιν, οὐ τὰ τέκνα τῆς σαρκὸς ταῦτα τέκνα τοῦ Θεοῦ, ἀλλὰ τὰ τέκνα τῆς ἐπαγγελίας λογίζεται εἰς σπέρμα.
nii et Jumala lasteks ei arvestata mitte Aabrahami tegelikke lapsi, vaid ainult Jumala tõotuse lapsi peetakse tema õigeteks järeltulijateks.
9 ἐπαγγελίας γὰρ ὁ λόγος οὗτος Κατὰ τὸν καιρὸν τοῦτον ἐλεύσομαι καὶ ἔσται τῇ Σάρρᾳ υἱός.
Tõotus oli selline: „Ma tulen järgmisel aastal tagasi ja Saaral on poeg.“
10 οὐ μόνον δέ, ἀλλὰ καὶ Ῥεβέκκα ἐξ ἑνὸς κοίτην ἔχουσα, Ἰσαὰκ τοῦ πατρὸς ἡμῶν·
Lisaks oli Rebeka kaksikutel poegadel sama isa, meie esiisa Iisak.
11 μήπω γὰρ γεννηθέντων μηδὲ πραξάντων τι ἀγαθὸν ἢ φαῦλον, ἵνα ἡ κατ’ ἐκλογὴν πρόθεσις τοῦ Θεοῦ μένῃ,
Aga isegi enne, kui lapsed sündisid, ja enne, kui nad jõudsid teha midagi õiget või valet (et Jumala plaan saaks jätkuda, tõestades, et Jumala kutsumine ei põhine inimeste sooritusel),
12 οὐκ ἐξ ἔργων ἀλλ’ ἐκ τοῦ καλοῦντος, ἐρρέθη αὐτῇ ὅτι Ὁ μείζων δουλεύσει τῷ ἐλάσσονι·
öeldi talle: „Vanem vend teenib nooremat.“
13 καθάπερ γέγραπται Τὸν Ἰακὼβ ἠγάπησα, τὸν δὲ Ἠσαῦ ἐμίσησα.
Nagu Pühakiri ütleb: „Ma valisin Jaakobi, kuid Eesavi heitsin ma kõrvale.“
14 Τί οὖν ἐροῦμεν; μὴ ἀδικία παρὰ τῷ θεῷ; μὴ γένοιτο.
Mida peaksime siis järeldama? Et Jumal on ebaõiglane? Kindlasti mitte!
15 τῷ Μωϋσεῖ γὰρ λέγει Ἐλεήσω ὃν ἂν ἐλεῶ, καὶ οἰκτειρήσω ὃν ἂν οἰκτείρω.
Nagu ta ütles Moosesele: „Ma olen armuline sellele, kellele peaksin armulikkust osutama, ja halastan sellele, kellele peaksin halastust osutama.“
16 ἄρα οὖν οὐ τοῦ θέλοντος οὐδὲ τοῦ τρέχοντος, ἀλλὰ τοῦ ἐλεῶντος Θεοῦ.
Niisiis ei sõltu see meie tahtmisest ega meie enda pingutustest, vaid Jumala halastusrikkast olemusest.
17 λέγει γὰρ ἡ γραφὴ τῷ Φαραὼ ὅτι Εἰς αὐτὸ τοῦτο ἐξήγειρά σε, ὅπως ἐνδείξωμαι ἐν σοὶ τὴν δύναμίν μου, καὶ ὅπως διαγγελῇ τὸ ὄνομά μου ἐν πάσῃ τῇ γῇ.
Pühakirjas on jäädvustatud Jumala sõnad vaaraole: „Ma panen su siia põhjusega, et saaksin sinu kaudu ilmutada oma väge ja et minu nimi saaks tuntuks kogu maailmas.“
18 ἄρα οὖν ὃν θέλει ἐλεεῖ, ὃν δὲ θέλει σκληρύνει.
Seega halastab Jumal nende peale, kelle peale tahab, ja paadutab hoiaku neil, kellel tahab.
19 Ἐρεῖς μοι οὖν Τί ἔτι μέμφεται; τῷ γὰρ βουλήματι αὐτοῦ τίς ἀνθέστηκεν;
Nüüd te vaidlete minuga ja küsite: „Miks ta siis meid süüdistab? Kes saab Jumala tahtele vastu panna?“
20 ὦ ἄνθρωπε, μενοῦνγε σὺ τίς εἶ ὁ ἀνταποκρινόμενος τῷ Θεῷ; μὴ ἐρεῖ τὸ πλάσμα τῷ πλάσαντι Τί με ἐποίησας οὕτως;
Nii ei sobi kõneleda, sest kes olete teie − tühipaljad surelikud −, et Jumalale vastu rääkida? Kas loodu võib oma loojale öelda: „Miks sa mind selliseks tegid?“
21 ἢ οὐκ ἔχει ἐξουσίαν ὁ κεραμεὺς τοῦ πηλοῦ ἐκ τοῦ αὐτοῦ φυράματος ποιῆσαι ὃ μὲν εἰς τιμὴν σκεῦος, ὃ δὲ εἰς ἀτιμίαν;
Kas pottsepal ei ole õigust kasutada sama savikamakat, et valmistada dekoratiivne kauss ja igapäevane kruus?
22 εἰ δὲ θέλων ὁ Θεὸς ἐνδείξασθαι τὴν ὀργὴν καὶ γνωρίσαι τὸ δυνατὸν αὐτοῦ ἤνεγκεν ἐν πολλῇ μακροθυμίᾳ σκεύη ὀργῆς κατηρτισμένα εἰς ἀπώλειαν,
Nagu oleks Jumal, soovides näidata oma vastuseisu patule ja ilmutada oma väge, kannatlik nende „hävitusele määratud anumatega“,
23 καὶ ἵνα γνωρίσῃ τὸν πλοῦτον τῆς δόξης αὐτοῦ ἐπὶ σκεύη ἐλέους, ἃ προητοίμασεν εἰς δόξαν,
nii et ta võiks avaldada oma auhiilguse suurust nende „halastuse anumate“kaudu, mille ta on eelnevalt au jaoks valmistanud.
24 οὓς καὶ ἐκάλεσεν ἡμᾶς οὐ μόνον ἐξ Ἰουδαίων ἀλλὰ καὶ ἐξ ἐθνῶν;
Need me olemegi − inimesed, kelle ta on kutsunud mitte üksnes juutide hulgast, vaid ka võõramaalaste seast ...
25 ὡς καὶ ἐν τῷ Ὡσηὲ λέγει Καλέσω τὸν οὐ λαόν μου λαόν μου καὶ τὴν οὐκ ἠγαπημένην ἠγαπημένην·
Nagu Jumal ütles Hoosea raamatus: „Neid, kes ei ole minu rahvas, ma nimetan oma rahvaks, ja neid, keda ei ole armastatud, ma nimetan armastatuteks“,
26 καὶ ἔσται ἐν τῷ τόπῳ οὗ ἐρρέθη αὐτοῖς Οὐ λαός μου ὑμεῖς, ἐκεῖ κληθήσονται υἱοὶ Θεοῦ ζῶντος.
ja: „See juhtub kohas, kus neile öeldi: „Te ei ole minu rahvas“, seal nimetatakse neid elava Jumala lasteks.“
27 Ἡσαΐας δὲ κράζει ὑπὲρ τοῦ Ἰσραήλ Ἐὰν ᾖ ὁ ἀριθμὸς τῶν υἱῶν Ἰσραὴλ ὡς ἡ ἄμμος τῆς θαλάσσης, τὸ ὑπόλειμμα σωθήσεται·
Jesaja hüüatab Iisraeli kohta: „Isegi kui Iisraeli lapsed on saanud arvukaks nagu mereliiv, päästetakse üksnes väike hulk.
28 λόγον γὰρ συντελῶν καὶ συντέμνων ποιήσει Κύριος ἐπὶ τῆς γῆς.
Sest Issand lõpetab kiiresti ja täielikult oma kohtumõistmise töö maa peal.“
29 καὶ καθὼς προείρηκεν Ἡσαΐας Εἰ μὴ Κύριος Σαβαὼθ ἐγκατέλιπεν ἡμῖν σπέρμα, ὡς Σόδομα ἂν ἐγενήθημεν καὶ ὡς Γόμορρα ἂν ὡμοιώθημεν.
Nagu Jesaja varem ütles: „Kui Kõigeväeline Issand ei oleks meile mõningaid järglasi jätnud, oleksime olnud täpselt nagu Soodom ja Gomorra.“
30 Τί οὖν ἐροῦμεν; ὅτι ἔθνη τὰ μὴ διώκοντα δικαιοσύνην κατέλαβεν δικαιοσύνην, δικαιοσύνην δὲ τὴν ἐκ πίστεως·
Mida peaksime siis järeldama? Et kuigi võõramaalased ei püüdnud toimida õigesti, mõistsid nad, mis on õige, ning usu kaudu Jumalasse tegid seda, mis on moraalselt õige.
31 Ἰσραὴλ δὲ διώκων νόμον δικαιοσύνης εἰς νόμον οὐκ ἔφθασεν.
Kuid Iisraeli rahvas, kes ootas, et seadus teeks neid Jumala ees õigeks, ei saavutanud edu.
32 διὰ τί; ὅτι οὐκ ἐκ πίστεως ἀλλ’ ὡς ἐξ ἔργων· προσέκοψαν τῷ λίθῳ τοῦ προσκόμματος,
Miks mitte? Sest nad toetusid pigem oma tegudele kui usule Jumalasse. Nad komistasid vastu komistuskivi,
33 καθὼς γέγραπται Ἰδοὺ τίθημι ἐν Σιὼν λίθον προσκόμματος καὶ πέτραν σκανδάλου, καὶ ὁ πιστεύων ἐπ’ αὐτῷ οὐ καταισχυνθήσεται.
just nagu Pühakiri ette kuulutas: „Vaata, ma panen Siionisse komistuskivi, kivi, mis pahandab inimesi. Aga kes temasse usub, see ei pettu.“
