Luke 9
1 Ó sì pe àwọn ọmọ-ẹ̀yìn rẹ̀ méjìlá jọ, ó sì fún wọn ní agbára àti àṣẹ lórí àwọn ẹ̀mí èṣù gbogbo, àti láti wo ààrùn sàn.
Jeesus kutsus kaksteist jüngrit kokku. Ta andis neile väe ja mõjuvõimu kõigi kurjade vaimude üle ning võime haigustest terveks teha.
2 Ó sì rán wọn lọ wàásù ìjọba Ọlọ́run, àti láti mú àwọn ọlọkùnrùn láradá.
Siis saatis ta nad Jumala riigist kuulutama ja haigeid terveks tegema.
3 Ó sì wí fún wọn pé, “Ẹ má ṣe mú nǹkan lọ́wọ́ fún àjò yín, ọ̀pá, tàbí àpò tàbí àkàrà, tàbí owó, bẹ́ẹ̀ ni kí ẹ̀yin má sì ṣe ní ẹ̀wù méjì.
„Ärge võtke midagi teekonnale kaasa, “ütles ta neile. „Ei käimiskeppi ega kotti, ei leiba ega raha, isegi mitte teisi riideid.
4 Ní ilékílé tí ẹ̀yin bá sì wọ̀, níbẹ̀ ni kí ẹ̀yin gbé, láti ibẹ̀ ni kí ẹ̀yin sì ti jáde.
Kuhu majja te iganes sisenete, sinna jääge, ja kui lahkute sellest majast, siis lahkuge sellest paigast.
5 Iye àwọn tí kò bá si gbà yín, nígbà tí ẹ̀yin bá jáde kúrò ní ìlú náà, ẹ gbọn eruku ẹsẹ̀ yín fún ẹ̀rí sí wọn.”
Kui inimesed keelduvad teid vastu võtmast, siis raputage linnast lahkudes tolm oma jalgadelt hoiatuseks nende vastu.“
6 Wọ́n sì lọ, wọ́n ń la ìletò kọjá wọ́n sì ń wàásù ìyìnrere, wọ́n sì ń mú ènìyàn láradá níbi gbogbo.
Nad lahkusid ja läksid ümberkaudsetesse küladesse, kuulutasid head sõnumit ja tegid haigeid terveks kõikjal, kuhu nad läksid.
7 Herodu tetrarki gbọ́ nǹkan gbogbo èyí tí a ṣe láti ọ̀dọ̀ rẹ̀ wá: ó sì dààmú, nítorí tí àwọn ẹlòmíràn ń wí pé, Johanu ni ó jíǹde kúrò nínú òkú,
Nelivürst Heroodes kuulis kõigest, mis toimus, ja ta oli väga hämmeldunud. Mõned ütlesid, et Johannes on surnuist üles tõusnud,
8 Àwọn ẹlòmíràn sì wí pé Elijah ni ó farahàn; àwọn ẹlòmíràn sì wí pé, ọ̀kan nínú àwọn wòlíì àtijọ́ ni ó jíǹde.
teised, et Eelija on ilmunud ning mõned, et üks vanaaja prohvetitest on tagasi tulnud.
9 Herodu sì wí pé, “Johanu ni mo ti bẹ́ lórí, ṣùgbọ́n ta ni èyí tí èmi ń gbọ́ irú nǹkan wọ̀nyí sí?” Ó sì ń fẹ́ láti rí i.
Heroodes ütles: „Ma olen kindel, et lasin Johannesel pea maha võtta. Kes siis on see mees? Ma kuulen tema kohta kõiki neid asju.“Ja ta üritas leida võimalust Jeesusega kohtumiseks.
10 Nígbà tí àwọn aposteli sì padà dé, wọ́n ròyìn ohun gbogbo fún un tí wọ́n ti ṣe. Ó sì mú wọn, lọ sí apá kan níbi tí a ń pè ní Betisaida.
Kui apostlid tagasi tulid, rääkisid nad Jeesusele, mida nad olid teinud. Seejärel lahkus ta koos nendega ja läks linna nimega Betsaida.
11 Nígbà tí ọ̀pọ̀ ènìyàn sì mọ̀, wọ́n tẹ̀lé e: ó sì gbà wọ́n, ó sì sọ̀rọ̀ ìjọba Ọlọ́run fún wọn; àwọn tí ó fẹ́ ìmúláradá, ni ó sì mú láradá.
Kuid rahvas sai teada, kuhu ta läks, ning järgnes talle sinna. Ta võttis nad vastu ja selgitas neile Jumala riiki ning tegi terveks need, kes vajasid tervendamist.
12 Nígbà tí ọjọ́ bẹ̀rẹ̀ sí rọlẹ̀, àwọn méjìlá wá, wọ́n sì wí fún un pé, “Tú ìjọ ènìyàn ká, kí wọn lè lọ sí ìletò àti sí ìlú yíká, kí wọn lè wò, àti kí wọn lè wá oúnjẹ: nítorí ijù ni àwa sá wà níhìn-ín.”
Õhtupoole tulid kaksteist jüngrid tema juurde ja ütlesid: „Sa peaksid rahva nüüd ära saatma, et nad saaksid minna lähedal asuvatesse küladesse ja majapidamistesse ning otsida endale ööbimiskoha ja toitu. Siin, kus me oleme, ei ole midagi.“
13 Ṣùgbọ́n ó wí fún wọn pé, “Ẹ fi oúnjẹ fún wọn jẹ!” Wọ́n sì wí fún un pé, “Àwa kò ní ju ìṣù àkàrà márùn-ún lọ, pẹ̀lú ẹja méjì: bí kò ṣe pé àwa lọ ra oúnjẹ fún gbogbo àwọn ènìyàn wọ̀nyí.”
„Andke teie neile midagi süüa!“ütles Jeesus. „Kõik, mis meil siin on, on viis leiba ja kaks kala. Kui sa just ei taha, et me läheksime kõigile süüa ostma, “vastasid nad.
14 Nítorí àwọn ọkùnrin náà tó ìwọ̀n ẹgbẹ̀rún márùn-ún ènìyàn. Ó sì wí fún àwọn ọmọ-ẹ̀yìn rẹ̀ pé, “Kí wọ́n mú wọn jókòó lẹ́gbẹ̀ẹ̀gbẹ́, ní àràádọ́ta.”
Kohal oli umbes viis tuhat meest. „Pange nad umbes viiekümnestesse rühmadesse istuma, “käskis ta oma jüngreid.
15 Wọ́n sì ṣe bẹ́ẹ̀, wọ́n sì mú gbogbo wọn jókòó.
Jüngrid tegid nii, ja kõik istusid maha.
16 Nígbà náà ni ó mú ìṣù àkàrà márùn-ún, àti ẹja méjì náà, nígbà tí ó gbé ojú sókè ọ̀run, ó súre sí i, ó sì bù ú, ó sì fi fún àwọn ọmọ-ẹ̀yìn rẹ̀, kí wọn gbé e kalẹ̀ níwájú àwọn ènìyàn.
Jeesus võttis viis leiba ja kaks kala ning taeva poole vaadates õnnistas toitu ja tegi selle tükkideks. Ta andis jüngritele järjest toitu, et nad jagaksid seda rahvale.
17 Wọ́n sì jẹ, gbogbo wọn sì yó: wọ́n ṣa agbọ̀n méjìlá jọ nínú àjẹkù tí ó kù.
Kõik sõid, kuni kõht sai täis, ja seejärel koguti kokku kaksteist korvitäit jääke.
18 Ó sì ṣe, nígbà tí ó ku òun nìkan ó gbàdúrà, àwọn ọmọ-ẹ̀yìn rẹ̀ sì wà lọ́dọ̀ rẹ̀: ó sì bi wọ́n pé, “Ta ni àwọn ènìyàn ń fi mí pè?”
Üks teine kord, kui Jeesus palvetas omaette ja temaga koos olid ainult tema jüngrid, küsis ta neilt: „Kes ma kogu selle rahvahulga arvates olen?“
19 Wọ́n sì dáhùn wí pé, “Johanu Onítẹ̀bọmi; ṣùgbọ́n ẹlòmíràn ní Elijah ni, àti àwọn ẹlòmíràn wí pé, ọ̀kan nínú àwọn wòlíì àtijọ́ ni ó jíǹde.”
„Mõni arvab, et Ristija Johannes, teised arvavad, et Eelija, ning mõned ütlevad, et üks vanaaja prohvetitest on surnuist üles tõusnud, “vastasid nad.
20 Ó sì bi wọ́n pé, “Ṣùgbọ́n ta ni ẹ̀yin ń fi èmi pè?” Peteru sì dáhùn, wí pe, “Kristi ti Ọlọ́run.”
„Aga kuidas on teiega?“küsis ta. „Kes ma teie arvates olen?“„Jumala Messias, “vastas Peetrus.
21 Ó sì kìlọ̀ fún wọn, pé, kí wọn má ṣe sọ èyí fún ẹnìkan.
Jeesus keelas neil rangelt sellest kellelegi rääkida.
22 Ó sì wí pé, “Ọmọ ènìyàn yóò jìyà ohun púpọ̀, a ó sì kọ̀ ọ́ láti ọ̀dọ̀ àwọn alàgbà, olórí àlùfáà àti láti ọ̀dọ̀ àwọn akọ̀wé, a ó sì pa á, ní ọjọ́ kẹta a ó sì jí i dìde.”
„Inimese Poeg peab kogema kohutavaid kannatusi, “ütles ta. „Rahva vanemad, ülempreestrid ja vaimulikud õpetajad hülgavad ta. Ta surmatakse, kuid kolmandal päeval tõuseb ta surnuist üles.“
23 Ó sì wí fún gbogbo wọn pé, “Bí ẹnìkan bá ń fẹ́ láti máa tọ̀ mí lẹ́yìn, kí ó sẹ́ ara rẹ̀, kí ó sì gbé àgbélébùú rẹ̀ ní ọjọ́ gbogbo, kí ó sì máa tọ̀ mí lẹ́yìn.
„Kui keegi tahab mind järgida, siis peab ta ennast salgama, iga päev oma risti võtma ja mind järgima, “rääkis Jeesus neile kõigile.
24 Nítorí ẹnikẹ́ni tí ó bá fẹ́ gba ọkàn rẹ̀ là, yóò sọ ọ́ nù: ṣùgbọ́n ẹnikẹ́ni tí ó bá sọ ọkàn rẹ̀ nù nítorí mi, òun náà ni yóò sì gbà á là.
„Sest kui tahate oma elu säästa, siis kaotate selle; ja kui kaotate oma elu minu pärast, päästate selle.
25 Nítorí pé èrè kín ni fún ènìyàn, bí ó jèrè gbogbo ayé, tí ó sì sọ ara rẹ̀ nù tàbí kí ó fi ṣòfò.
Mis kasu oleks teil kogu maailmast, kui oleksite lõpuks kadunud või hävitatud?
26 Nítorí ẹnikẹ́ni tí ó bá tijú mi, àti ọ̀rọ̀ mi, òun ni Ọmọ Ènìyàn yóò tijú rẹ̀ nígbà tí ó bá dé inú ògo tirẹ̀, àti ti baba rẹ̀, àti ti àwọn angẹli mímọ́.
Kui te häbenete mind ja minu sõnumit, häbeneb inimese Poeg teid, kui ta tuleb oma hiilguses ning Isa ja pühade inglite hiilguses.
27 “Ṣùgbọ́n èmi wí fún yín nítòótọ́, ẹlòmíràn dúró níhìn-ín yìí, tí kì yóò rí ikú, títí wọn ó fi rí ìjọba Ọlọ́run.”
Ma räägin teile tõtt: mõned siinseisjaist ei maitse surma enne, kui näevad Jumala riiki.“
28 Ó sì ṣe bí ìwọ̀n ọjọ́ mẹ́jọ lẹ́yìn ọ̀rọ̀ wọ̀nyí, ó mú Peteru àti Johanu àti Jakọbu, ó gun orí òkè lọ láti lọ gbàdúrà.
Umbes kaheksa päeva pärast sellest rääkimist võttis Jeesus Peetruse, Johannese ja Jaakobuse kaasa ning läks üles mäele palvetama.
29 Bí ó sì ti ń gbàdúrà, àwọ̀ ojú rẹ̀ yípadà, aṣọ rẹ̀ sì funfun gbòò,
Sel ajal kui ta palvetas, muutus tema näo välimus ning riided muutusid pimestavalt valgeks.
30 Sì kíyèsi i, àwọn ọkùnrin méjì, Mose àti Elijah, wọ́n ń bá a sọ̀rọ̀,
Säravas hiilguses ilmus kaks meest. Need olid Mooses ja Eelija. Nad hakkasid Jeesusega rääkima.
31 tí wọ́n fi ara hàn nínú ògo, wọ́n sì ń sọ̀rọ̀ ikú rẹ̀, tí òun yóò ṣe parí ní Jerusalẹmu.
Nad kõnelesid tema surmast, mis pidi peagi Jeruusalemmas aset leidma.
32 Ṣùgbọ́n ojú Peteru àti ti àwọn tí ń bẹ lọ́dọ̀ rẹ̀ wúwo fún oorun. Nígbà tí wọ́n sì tají, wọ́n rí ògo rẹ̀, àti ti àwọn ọkùnrin méjèèjì tí ó bá a dúró.
Peetrus ja teised magasid. Kui nad ärkasid, nägid nad Jeesust hiilguses ja kaht meest tema kõrval seismas.
33 Ó sì ṣe, nígbà tí wọ́n lọ kúrò lọ́dọ̀ rẹ̀, Peteru wí fún Jesu pé, “Olùkọ́, ó dára fún wa kí a máa gbé ìhín yìí, jẹ́ kí àwa pa àgọ́ mẹ́ta, ọ̀kan fún ìwọ, àti ọ̀kan fún Mose, àti ọ̀kan fún Elijah.” (Kò mọ èyí tí òun ń wí.)
Kui kaks meest hakkasid lahkuma, ütles Peetrus Jeesusele: „Õpetaja, siin on hea olla. Teeme mõne varjualuse: ühe sulle, ühe Moosesele ja ühe Eelijale.“Tegelikult ei teadnud ta, mida ta räägib.
34 Bí ó ti ń sọ báyìí, ìkùùkuu kan wá, ó síji bò wọ́n: ẹ̀rù sì bà wọ́n nígbà tí wọ́n ń wọ inú ìkùùkuu lọ.
Kui ta alles rääkis, tuli pilv ja laienes nende üle. Nad olid pilvesse sisenedes kohkunud.
35 Ohùn kan sì ti inú ìkùùkuu wá wí pé, “Èyí yìí ni àyànfẹ́ ọmọ mi: ẹ máa gbọ́ tirẹ̀.”
Pilvest kõneles hääl, mis ütles: „See on minu Poeg, Valitu. Kuulake teda!“
36 Nígbà tí ohùn náà sì dákẹ́, Jesu nìkan ṣoṣo ni a rí. Wọ́n sì pa á mọ́, wọn kò sì sọ ohunkóhun tí wọ́n rí fún ẹnikẹ́ni ní ọjọ́ wọ̀nyí.
Kui hääl kõnelemise lõpetas, oli Jeesus seal üksinda. Nad hoidsid selle enda teada ega rääkinud tol ajal kellelegi, mida nad olid näinud.
37 Ó sì ṣe, ní ọjọ́ kejì, nígbà tí wọ́n sọ̀kalẹ̀ wá láti orí òkè, ọ̀pọ̀ àwọn ènìyàn wá pàdé rẹ̀.
Järgmisel päeval, kui nad mäelt alla tulid, ootas Jeesust tohutu suur rahvahulk.
38 Sì kíyèsi i, ọkùnrin kan nínú ìjọ ènìyàn kígbe sókè pé, “Olùkọ́ mo bẹ̀ ọ́, wo ọmọ mi: nítorí ọmọ mi kan ṣoṣo náà ni.
Üks mees rahva seast hüüdis: „Õpetaja, palun vaata mu poega! Ta on mu ainus laps.
39 Sì kíyèsi i, ẹ̀mí èṣù a máa mú un, a sì máa kígbe lójijì; a sì máa nà án tàntàn títí yóò fi yọ ìfófó lẹ́nu, a máa pa á lára, kì í tilẹ̀ ń fẹ́ fi í sílẹ̀ lọ.
Üks vaim vaevab teda ja ta hakkab siis karjuma. See vaim tekitab talle krampe ja laseb suust vahtu välja voolata. See ei jäta teda üldse rahule ja tekitab palju valu.
40 Mo sì bẹ àwọn ọmọ-ẹ̀yìn rẹ láti lé e jáde: wọn kò sì lè ṣe é.”
Ma palusin su jüngritel see vaim välja ajada, aga nad ei suutnud.“
41 Jesu sì dáhùn pé, “Ìran aláìgbàgbọ́ àti àrékérekè, èmi ó ti bá yín gbé pẹ́ tó? Èmi yóò sì ti ṣe sùúrù fún yín pẹ́ tó? Fa ọmọ rẹ wá níhìn-ín yìí.”
„Missugune uskmatu ja rikutud rahvas te olete! Kui kauaks pean ma siia teie juurde jääma ja teid taluma?“ütles Jeesus. „Too oma poeg siia!“
42 Bí ó sì ti ń bọ̀, ẹ̀mí èṣù náà gbé e ṣánlẹ̀, ó sì nà án tàntàn. Jesu sì bá ẹ̀mí àìmọ́ náà wí, ó sì mú ọmọ náà láradá, ó sì fà á lé baba rẹ̀ lọ́wọ́.
Kohe kui poiss tuli, tekitas kuri vaim talle krambid ja heitis ta maha. Kuid Jeesus segas vahele, noomis kurja vaimu ja tervendas poisi ning andis ta tema isale tagasi.
43 Ẹnu sì ya gbogbo wọn sí iṣẹ́ títóbi Ọlọ́run, ṣùgbọ́n nígbà tí hà sì ń ṣe gbogbo wọn sí ohun gbogbo tí Jesu ṣe, ó wí fún àwọn ọmọ-ẹ̀yìn rẹ̀ pé,
Kõik olid sellest Jumala väe ilmingust jahmunud. Aga kuigi kõik olid sellest hämmastunud, hoiatas Jeesus oma jüngreid:
44 “Ẹ jẹ́ kí ọ̀rọ̀ wọ̀nyí wọ̀ yín létí, nítorí a ó fi Ọmọ Ènìyàn lé àwọn ènìyàn lọ́wọ́.”
„Kuulake tähelepanelikult, mida ma teile räägin: inimese Poeg antakse ära inimeste kätte.“
45 Ṣùgbọ́n ọ̀rọ̀ náà kò yé wọn, ó sì ṣú wọn lójú, bẹ́ẹ̀ ni wọn kò sì mọ̀ ọ́n: ẹ̀rù sì ń bà wọ́n láti béèrè ìdí ọ̀rọ̀ náà.
Aga nad ei saanud aru, mida ta sellega mõtles. Selle tähendus oli nende eest varjatud, nii et nad ei mõistnud selle mõtet ning nad kartsid temalt selle kohta küsida.
46 Iyàn kan sì dìde láàrín wọn, ní ti ẹni tí yóò ṣe olórí nínú wọn.
Siis tekkis jüngrite keskel vaidlus, kes neist on suurim.
47 Nígbà tí Jesu sì mọ èrò ọkàn wọn, ó mú ọmọdé kan, ó gbé e jókòó lọ́dọ̀ rẹ̀.
Kuid Jeesus, teades, mille üle nad vaidlesid, valis ühe väikese lapse ja võttis ta enda kõrvale.
48 Ó sì wí fún wọn pé, “Ẹnikẹ́ni tí ó bá gba ọmọdé yìí nítorí orúkọ mi, ó gbà mí: àti ẹnikẹ́ni tí ó bá gbà mí, ó gba ẹni tí ó rán mi: nítorí ẹni tí ó bá kéré jù nínú gbogbo yín, òun náà ni yóò pọ̀jù.”
Seejärel ütles ta neile: „Igaüks, kes võtab selle väikese lapse vastu minu nimel, võtab vastu minu, ja kes võtab vastu minu, võtab vastu selle, kes mind läkitas. Kes iganes on teie seas väikseim, on suurim.“
49 Johanu sì dáhùn ó sì wí fún un pé, “Olùkọ́, àwa rí ẹnìkan ó ń fi orúkọ rẹ lé àwọn ẹ̀mí èṣù jáde; àwa sì dá a lẹ́kun, nítorí tí kò bá wa tọ̀ ọ́ lẹ́yìn.”
Johannes hakkas kõnelema ja ütles: „Õpetaja, me nägime, et keegi ajas sinu nimel välja kurje vaime, ja me püüdsime teda takistada, sest ta ei ole üks meist.“
50 Jesu sì wí fún un, pé, “Má ṣe dá a lẹ́kun mọ́: nítorí ẹni tí kò bá lòdì sí i yín, ó wà fún yín.”
„Ärge takistage teda, “vastas Jeesus. „Igaks, kes ei ole teie vastu, on teie poolt.“
51 Nígbà tí ọjọ́ àti gbà á sókè ń súnmọ́, ó pinnu láti lọ sí Jerusalẹmu.
Kui Jeesuse taevasse minemise aeg lähenes, otsustas ta minna Jeruusalemma.
52 Ó sì rán àwọn ìránṣẹ́ lọ sí iwájú rẹ̀. Nígbà tí wọ́n sì lọ wọ́n wọ ìletò kan tí í ṣe ti ará Samaria láti pèsè sílẹ̀ dè é.
Ta läkitas käskjalad enda eel Samaaria küladesse, et asjad tema jaoks valmis panna.
53 Wọn kò sì gbà á, nítorí pé ó ń lọ sí Jerusalẹmu.
Kuid inimesed ei võtnud teda vastu, sest ta oli otsustanud tõtata Jeruusalemma.
54 Nígbà tí àwọn ọmọ-ẹ̀yìn rẹ̀ Jakọbu àti Johanu sì rí i, wọ́n ní, “Olúwa wa, jẹ́ kí a pe iná láti ọ̀run wá, kí a sì pa wọ́n run, bí Elijah ti ṣe?”
Kui Jaakobus ja Johannes nägid seda, küsisid nad Jeesuselt: „Õpetaja, kas tahad, et kutsume tule taevast alla, et see põletaks nad ära?“
55 Ṣùgbọ́n Jesu yípadà, ó sì bá wọn wí.
Kuid Jeesus pöördus ja noomis neid.
56 Lẹ́yìn náà Jesu àti àwọn ọmọ-ẹ̀yìn rẹ̀ sì lọ sí ìletò mìíràn.
Siis läksid nad edasi järgmisesse külasse.
57 Bí wọ́n ti ń lọ lọ́nà, ọkùnrin kan wí fún un pé, “Olúwa, Èmi ń fẹ́ láti máa tọ̀ ọ́ lẹ́yìn ní ibikíbi tí ìwọ bá ń lọ.”
Sel ajal kui nad kõndisid, ütles üks mees Jeesusele: „Ma järgnen sulle, kuhu iganes sa lähed!“
58 Jesu sì wí fún un pé, “Àwọn kọ̀lọ̀kọ̀lọ̀ ní ihò, àwọn ẹyẹ ojú ọ̀run sì ní ìtẹ́; ṣùgbọ́n Ọmọ Ènìyàn kò ní ibi tí yóò fi orí rẹ̀ lé.”
Jeesus lausus mehele: „Rebastel on urud ja lindudel pesad, kuid inimese Pojal ei ole kohta, kuhu oma pead toetada.“
59 Ó sì wí fún ẹlòmíràn pé, “Máa tọ̀ mí lẹ́yìn.” Ṣùgbọ́n èyí wí fún un pé, “Olúwa, jẹ́ kí èmi lọ sìnkú baba mi ná.”
Ta ütles ühele teisele mehele: „Järgne mulle!“Aga mees vastas: „Õpetaja, las ma lähen kõigepealt koju ja matan oma isa.“
60 Jesu sì wí fún un pé, “Jẹ́ kí àwọn òkú máa sìnkú ara wọn, ṣùgbọ́n ìwọ lọ kí o sì máa wàásù ìjọba Ọlọ́run.”
„Las surnud matavad oma surnud, “vastas Jeesus. „Sina mine ja kuuluta Jumala riiki.“
61 Ẹlòmíràn sì wí fún un pé, “Olúwa, èmi yóò tọ̀ ọ́ lẹ́yìn ṣùgbọ́n jẹ́ kí n kọ́kọ́ lọ dágbére fún àwọn ará ilé mi.”
Veel üks mees ütles: „Issand, ma tahan sind järgida! Aga las ma kõigepealt lähen koju ja jätan oma perega hüvasti.“
62 Jesu sì wí fún un pé, “Kò sí ẹni, tí ó fi ọwọ́ rẹ̀ lé ohun èlò ìtulẹ̀, tí ó sì wo ẹ̀yìn, tí ó yẹ fún ìjọba Ọlọ́run.”
Kuid Jeesus ütles talle: „Mitte keegi, kes on kord kündmist alustanud ja vaatab siis tagasi, ei kõlba Jumala riiki.“
