Markus 8
1 Xu künlǝrdǝ, yǝnǝ zor bir top halayiⱪ yiƣilƣanidi. Ularning yegüdǝk ⱨeqnemisi bolmiƣaqⱪa, u muhlislirini yeniƣa qaⱪirip:
Neil päevil oli taas suur rahvahulk kokku tulnud. Ja kuna neil ei olnud midagi süüa, kutsus Jeesus jüngrid enese juurde ning ütles neile:
2 — Bu halayiⱪⱪa iqim aƣriydu. Qünki ular mening yenimda turƣili üq kün boldi, ularda yegüdǝk ⱨeqnǝrsimu ⱪalmidi.
„Mul on rahvast kahju. Nad on juba kolm päeva minu juures olnud ja neil pole midagi süüa.
3 Ularni ɵylirigǝ aq ⱪorsaⱪ ⱪaytursam, yolda ⱨalidin ketixi mumkin. Qünki bǝziliri yiraⱪtin kǝlgǝnikǝn, — dedi.
Kui ma lasen nad koju minna näljastena, siis nad nõrkevad teel, sest mõned neist on tulnud kaugelt.“
4 Muhlisliri buningƣa jawabǝn: — Bundaⱪ hilwǝt bir jayda bu kixilǝrni toydurƣudǝk nanni nǝdin tapⱪili bolsun? — deyixti.
Jüngrid vastasid talle: „Kust peaks keegi siin kõrvalises paigas leiba saama kõigi nende inimeste toitmiseks?“
5 — Ⱪanqǝ neninglar bar? — dǝp soridi u. Yǝttǝ, — deyixti ular.
„Mitu leiba teil on?“küsis Jeesus. „Seitse, “vastasid nad.
6 Buning bilǝn u hǝlⱪni yǝrdǝ olturuxⱪa buyrudi. Andin yǝttǝ nanni ⱪoliƣa aldi wǝ [Hudaƣa] tǝxǝkkür-mǝdⱨiyǝ eytip oxtup, kɵpqilikkǝ tutuxⱪa muhlisliriƣa bǝrdi. Ular halayiⱪⱪa ülǝxtürüp bǝrdi.
Jeesus käskis rahval maha istuda. Ta võttis need seitse leiba, tänas, murdis ja andis oma jüngritele jagamiseks, ja nemad viisid rahvale.
7 [Muhlislar]da yǝnǝ birⱪanqǝ kiqik beliⱪmu bar idi. U Hudaƣa tǝxǝkkür eytip ularni bǝrikǝtlǝp, muhlisliriƣa ülǝxtürüp berixni eytti.
Neil olid ka mõned väikesed kalad ja Jeesus õnnistas neid ning käskis samuti jagada rahvale.
8 Halayiⱪ toyƣuqǝ yedi; ular exip ⱪalƣan parqilarni yǝttǝ sewǝtkǝ teriwaldi.
Inimesed sõid ja said söönuks. Ja jüngrid korjasid ülejäänud palukesi seitse korvitäit.
9 Yegǝnlǝr tɵt mingqǝ kixi idi. U ularni yolƣa saldi,
Sööjaid oli aga umbes neli tuhat meest. Siis Jeesus laskis neil minna.
10 andin muhlisliri bilǝn billǝ dǝrⱨal kemigǝ qüxüp, Dalmanuta tǝrǝplirigǝ bardi.
Ta astus kohe koos oma jüngritega paati ja suundus Dalmanuuta aladele.
11 Pǝrisiylǝr qiⱪip, uni sinax mǝⱪsitidǝ uningdin bizgǝ asmandin bir mɵjizilik alamǝt kɵrsǝtsǝng, dǝp tǝlǝp ⱪilixip, uning bilǝn munazirilǝxkili turdi.
Variserid tulid ja hakkasid Jeesust küsitlema. Et teda proovile panna, nõudsid nad temalt tunnustähte taevast.
12 U iqidǝ bir uluƣ-kiqik tinip: — Bu dǝwr nemixⱪa bir «mɵjizilik alamǝt»ni istǝp yüridu? Xuni silǝrgǝ bǝrⱨǝⱪ eytip ⱪoyayki, bu dǝwrgǝ ⱨeqⱪandaⱪ mɵjizilik alamǝt kɵrsitilmǝydu, — dedi.
Jeesus ohkas sügavalt ja ütles: „Miks see sugupõlv nõuab tunnustähte? Tõesti, ma ütlen teile, sellele sugupõlvele ei anta tunnustähte!“
13 Andin ulardin ayrilip, yǝnǝ kemigǝ qiⱪip, dengizning u qetigǝ ɵtüp kǝtti.
Ning ta jättis nad maha, astus taas paati ning siirdus vastaskaldale.
14 Muhlislar nan elip kelixni untuƣan bolup, kemidǝ bir tal nandin baxⱪa yǝydiƣini yoⱪ idi.
Ent jüngrid olid unustanud kaasa võtta toitu, neil ei olnud paadis kaasas muud kui üksainuke leib.
15 U ularni agaⱨlandurup: — Eⱨtiyat ⱪilinglar, Pǝrisiylǝrning eqitⱪusi wǝ Ⱨerodning eqitⱪusidin ⱨezi bolunglar, — dedi.
„Vaadake ette, hoiduge variseride juuretisest ja Heroodese juuretisest!“hoiatas neid Jeesus.
16 Muhlislar ɵzara mulaⱨizilixip: — Uning bundaⱪ deyixi nan ǝkǝlmigǝnlikimizdin bolsa kerǝk, — deyixti.
Nemad aga arutasid omavahel: „Ta räägib sellest, et meil ei ole leiba!“
17 Əysa ularning nemǝ [deyixiwatⱪanliⱪini] bilip: — Nemixⱪa nan yoⱪluⱪi toƣrisida mulaⱨizǝ ⱪilisilǝr? Silǝr tehiqǝ pǝm-parasǝt yaki qüxǝnqigǝ igǝ bolmidinglarmu? Ⱪǝlbliringlar tehimu bihudlixip ketiwatamdu?
Seda märgates ütles Jeesus neile: „Miks te leiva puudumise üle arutate? Kas te ikka veel ei taipa ega saa aru? Kas teie süda on ikka veel tuim?
18 Kɵzünglar turup kɵrmǝywatamsilǝr? Ⱪuliⱪinglar turup anglimaywatamsilǝr? Esinglarda yoⱪmu?
Kas teil on silmad, aga te ei näe, kas teil on kõrvad, aga te ei kuule? Kas teil ei ole meeles,
19 Bǝx ming kixigǝ bǝx nanni oxtuƣinimda, parqilarƣa liⱪ tolƣan ⱪanqǝ kiqik sewǝtni yiƣiwaldinglar? — dedi. — On ikkini, — jawab bǝrdi ular.
kui ma viis leiba murdsin viiele tuhandele? Mitu korvitäit palukesi jäi üle?“„Kaksteist, “vastasid nemad.
20 — Yǝttǝ nanni tɵt ming kixigǝ oxtuƣinimda, parqilarƣa liⱪ tolƣan ⱪanqǝ sewǝtni yiƣiwaldinglar? — dedi u. — Yǝttini, — Jawab bǝrdi ular.
„Kui ma seitse leiba murdsin neljale tuhandele, mitu korvitäit palukesi siis jäi üle?“Nad vastasid: „Seitse.“
21 U ularƣa: — Undaⱪta, ⱪandaⱪsigǝ silǝr tehi qüxǝnmǝysilǝr? — dedi.
„Kas te ikka veel ei saa aru?“küsis Jeesus.
22 Ular Bǝyt-Saida yezisiƣa kǝldi; halayiⱪ bir kor adǝmni uning aldiƣa elip kelip, uningƣa ⱪolungni tǝgküzüp ⱪoysang, dǝp ɵtündi.
Nii nad saabusid Betsaidasse. Tema juurde toodi pime mees ja anuti, et Jeesus teda puudutaks.
23 U kor adǝmning ⱪolidin tutup yezining sirtiƣa yetilǝp bardi; uning kɵzlirigǝ tükürüp, üstigǝ ⱪollirini tǝgküzüp: — Birǝr nǝrsǝ kɵrüwatamsǝn? — dǝp soridi.
Jeesus talutas kättpidi mehe külast välja, sülitas tema silmadesse, pani käed ta peale ja küsis: „Kas sa näed midagi?“
24 U bexini kɵtürüp: — Kixilǝrni kɵrüwatimǝn; ular huddi mengip yürüwatⱪan dǝrǝhlǝrdǝk kɵrünüwatidu, — dedi.
Pime vaatas üles ja ütles: „Ma näen inimesi, nad on nagu puud, mis kõnnivad.“
25 Andin u ⱪaytidin ⱪollirini u adǝmning kɵzlirigǝ tǝgküzdi. U kɵzlirini eqiwidi, kɵzliri ǝsligǝ kelip, ⱨǝmmǝ nǝrsini eniⱪ kɵrdi.
Seejärel pani Jeesus uuesti käed ta silmadele ja ta sai täiesti terveks ja nägi kõike selgesti.
26 Əysa uni ɵyigǝ ⱪayturup: — Yeziƣimu kirmǝ, yaki yezidiki ⱨeqkimgǝ bu ixni uⱪturma, — dǝp tapilidi.
Jeesus käskis tal minna koju, öeldes: „Ära minegi külasse!“
27 Əysa muhlisliri bilǝn qiⱪip Ⱪǝysǝriyǝ-Filippi rayoniƣa ⱪaraxliⱪ kǝnt-yezilarƣa bardi. Yolda u muhlisliridin: — Kixilǝr meni kim dǝydu? — dǝp soridi.
Siis Jeesus ja ta jüngrid läksid edasi Filippuse Kaisarea küladesse. Teel küsis ta jüngritelt: „Kelle ütlevad inimesed mind olevat?“
28 Ular uningƣa: — Bǝzilǝr seni Qɵmüldürgüqi Yǝⱨya, bǝzilǝr Ilyas [pǝyƣǝmbǝr] wǝ yǝnǝ bǝzilǝr ilgiriki pǝyƣǝmbǝrlǝrdin biri dǝp ⱪaraydikǝn, — dǝp jawab berixti.
„Mõned ütlevad Ristija Johannese, mõned Eelija, mõned ühe prohveteist, “vastasid nad talle.
29 U ulardin: — Əmdi silǝrqu, silǝr meni kim dǝp bilisilǝr? — dǝp soridi. Petrus jawabǝn: — Sǝn Mǝsiⱨdursǝn, — dedi.
„Aga teie?“küsis Jeesus. „Kelle teie ütlete mind olevat?“Peetrus vastas talle: „Sina oled Messias!“
30 U ularƣa ɵzi toƣruluⱪ ⱨeqkimgǝ tinmasliⱪni jiddiy tapilidi.
Aga Jeesus hoiatas neid rangelt, et nad sellest kellelegi ei räägiks.
31 Xuning bilǝn u Insan’oƣlining nurƣun azab-oⱪubǝt tartixi, aⱪsaⱪallar, bax kaⱨinlar wǝ Tǝwrat ustazliri tǝripidin qǝtkǝ ⱪeⱪilixi, ɵltürülüxi wǝ üq kündin keyin tirildürülüxi muⱪǝrrǝr ikǝnlikini [muhlisliriƣa] ɵgitixkǝ baxlidi.
Siis Jeesus hakkas neid õpetama, et Inimese Poeg peab palju kannatama ning hüljatama vanemate ja ülempreestrite ja kirjatundjate poolt ja tapetama ning kolme päeva pärast üles tõusma.
32 U bu ixni oquⱪ-axkara sɵzlǝp bǝrdi. Buning bilǝn Petrus uni bir qǝtkǝ tartip, uni ǝyiblǝxkǝ baxlidi.
Ta rääkis sellest avalikult. Peetrus aga viis ta kõrvale ja hakkas teda noomima.
33 Lekin u burulup muhlisliriƣa ⱪarap, Petrusni ǝyiblǝp: — Arⱪamƣa ɵt, Xǝytan! Sening oyliƣanliring Hudaning ixliri ǝmǝs, insanning ixliridur, — dedi.
Ent Jeesus pöördus, ja vaadates oma jüngreid, sõitles Peetrust: „Tagane minust, saatan! Sa oled mulle takistuseks, sest sa ei mõtle Jumala, vaid inimese viisil.“
34 Andin muhlisliri bilǝn halayiⱪnimu qaⱪirip mundaⱪ dedi: — Kimdǝkim manga ǝgixixni niyǝt ⱪilsa, ɵzidin keqip, ɵzining krestini kɵtürüp manga ǝgǝxsun!
Ja Jeesus kutsus rahvahulga koos oma jüngritega enese juurde ja ütles neile: „Kui keegi tahab käia minu järel, siis salaku ta end maha, võtku oma rist ja järgnegu mulle!
35 Qünki kimdǝkim ɵz jenini ⱪutⱪuzay desǝ, qoⱪum uningdin mǝⱨrum bolidu; lekin kimdǝkim mǝn üqün wǝ hux hǝwǝr üqün ɵz jenidin mǝⱨrum bolsa, uni ⱪutⱪuzidu.
Sest kes tahab päästa oma elu, kaotab selle, aga kes kaotab oma elu minu ja evangeeliumi pärast, päästab selle.
36 Qünki bir adǝm pütkül dunyaƣa igǝ bolup, jenidin mǝⱨrum ⱪalsa, buning nemǝ paydisi bolsun?!
Sest mis kasu on inimesel sellest, kui ta võidaks terve maailma, aga teeks kahju oma hingele?
37 U nemisini jeniƣa tegixsun?!
Sest mis oleks inimesel anda oma hinge eest?
38 Qünki kimdǝkim zinahor wǝ gunaⱨkar bu dǝwr aldida mǝndin wǝ mening sɵzlirimdin nomus ⱪilsa, Insan’oƣlimu atisining xan-xǝripi iqidǝ muⱪǝddǝs pǝrixtilǝr bilǝn billǝ kǝlginidǝ, uningdin nomus ⱪilidu.
Jah, kes iganes häbeneb mind ja minu sõnu selle abielurikkuja ja patuse sugupõlve ees, seda häbeneb ka Inimese Poeg, kui ta tuleb oma Isa auhiilguses koos pühade inglitega.“
