< Luⱪa 18 >

1 Wǝ u ularƣa, boxaxmay, ⱨǝrdaim dua ⱪilip turux kerǝkliki toƣrisida bir tǝmsil kǝltürüp mundaⱪ dedi:
E disse-lhes também uma parábola acerca de que importa orar sempre, e nunca desfalecer,
2 — «Mǝlum xǝⱨǝrdǝ bir sotqi bar ikǝn. U Hudadinmu ⱪorⱪmaydikǝn, adǝmlǝrgimu pǝrwa ⱪilmaydikǝn.
Dizendo: Havia numa cidade um certo juiz, que nem a Deus temia nem respeitava ao homem.
3 Xu xǝⱨǝrdǝ bir tul ayal bar ikǝn wǝ u daim sotqining aldiƣa kelip: «Əyibkardin ⱨǝⱪⱪimni elip bǝrgin» dǝp tǝlǝp ⱪilidikǝn.
Havia também naquela mesma cidade uma certa viúva, e ia ter com ele, dizendo: Faze-me justiça contra o meu adversário.
4 U heli waⱪitⱪiqǝ uni rǝt ⱪiptu; biraⱪ keyin kɵnglidǝ: Hudadinmu ⱪorⱪmaymǝn, adǝmlǝrgimu pǝrwa ⱪilmaymǝn,
E por algum tempo não quis; mas depois disse entre si: Ainda que não temo a Deus, nem respeito ao homem,
5 lekin bu tul hotun meni awarǝ ⱪilip ketiwatidu, uning manga qaplixiwelip meni ⱨalimdin kǝtküzüwǝtmǝsliki üqün ⱨǝrⱨalda uning dǝwayini sorap ⱪoyay!» — dǝp oylaptu».
Todavia, como esta viúva me molesta, hei de fazer-lhe justiça, para que enfim não venha, e me importune muito.
6 Rǝb: Ⱪaranglar, adalǝtsiz bu sotqining nemǝ degǝnlirigǝ!
E disse o Senhor: Ouvi o que diz o injusto juiz.
7 U xundaⱪ ⱪilƣan yǝrdǝ, Huda Ɵzigǝ keqǝ-kündüz nida ⱪiliwatⱪan talliƣan bǝndilirigǝ ⱪandaⱪ ⱪilar? Gǝrqǝ Huda Ɵz bǝndilirigǝ ⱨǝmdǝrd bolux bilǝn birgǝ [rǝzillikkǝ] uzunƣiqǝ sǝwr-taⱪǝt ⱪilsimu, ahirida bǝndilirining dǝrdigǝ yǝtmǝsmu?
E Deus não fará justiça aos seus escolhidos, que clamam a ele de dia e de noite, sendo tardio para com eles?
8 Mǝn silǝrgǝ eytayki: U ularning dǝrdigǝ yetip naⱨayiti tezla ⱨǝⱪⱪini elip beridu! Lekin Insan’oƣli kǝlgǝndǝ yǝr yüzidǝ iman-ixǝnq tapalamdu? — dedi.
Digo-vos que depressa lhes fará justiça. Porém, quando vier o Filho do homem, porventura achará fé na terra?
9 U ɵzlirini ⱨǝⱪⱪaniy dǝp ⱪarap, baxⱪilarni kɵzigǝ ilmaydiƣan bǝzilǝrgǝ ⱪaritip, mundaⱪ bir tǝmsilni eytti:
E disse também esta parábola a uns que confiavam em si mesmos, que eram justos, e desprezavam aos outros:
10 — Ikki adǝm dua ⱪilƣili ibadǝthaniƣa beriptu. Biri Pǝrisiy, yǝnǝ biri bajgir ikǝn.
Dois homens subiram ao templo, a orar; um fariseo, e o outro publicano.
11 Pǝrisiy ɵrǝ turup ɵz-ɵzigǝ mundaⱪ dua ⱪiliptu: — «Əy Huda, mening baxⱪa adǝmlǝrdǝk bulangqi, adalǝtsiz, zinahor wǝ ⱨǝtta bu bajgirdǝk bolmiƣinim üqün sanga xükür!
O fariseo, estando em pé, orava consigo desta maneira. Ó Deus, graças te dou, porque não sou como os demais homens, roubadores, injustos e adúlteros; nem ainda como este publicano.
12 Ⱨǝr ⱨǝptidǝ ikki ⱪetim roza tutimǝn wǝ tapⱪanlirimning ondin bir ülüxini sǝdiⱪǝ ⱪilimǝn».
Jejuo duas vezes na semana, e dou os dízimos de tudo quanto possuo.
13 Biraⱪ ⱨeliⱪi bajgir yiraⱪta turup bexini kɵtürüp asmanƣa ⱪaraxⱪimu petinalmay mǝydisigǝ urup turup: «Əy Huda, mǝn muxu gunaⱨkarƣa rǝⱨim ⱪilƣaysǝn!» — dǝptu.
O publicano, porém, estando em pé, de longe, nem ainda queria levantar os olhos ao céu, mas batia em seu peito, dizendo: Ó Deus, tem misericórdia de mim, pecador!
14 Mǝn silǝrgǝ xuni eytayki, bu ikkiylǝndin [Pǝrisiy] ǝmǝs, bǝlki [bajgir] kǝqürümgǝ erixip ɵyigǝ ⱪaytiptu. Qünki ⱨǝrkim ɵzini üstün tutsa tɵwǝn ⱪilinar, lekin kimki ɵzini tɵwǝn tutsa üstün kɵtürülǝr.
Digo-vos que este desceu justificado para sua casa, e não aquele; porque qualquer que a si mesmo se exalta será humilhado, e qualquer que a si mesmo se humilha será exaltado.
15 Əmdi ⱪolini tǝgküzsun dǝp, kixilǝr kiqik balilirinimu uning aldiƣa elip kelǝtti. Lekin buni kɵrgǝn muhlislar ularni ǝyiblidi.
E traziam-lhe também meninos, para que ele os tocasse; e os discípulos, vendo isto, repreendiam-nos.
16 Əmma Əysa balilarni yeniƣa qaⱪirip: Kiqik balilarni aldimƣa kǝlgili ⱪoyunglar, ularni tosuxmanglar. Qünki Hudaning padixaⱨliⱪi dǝl muxundaⱪlardin tǝrkib tapⱪandur.
Mas Jesus, chamando para si os meninos, disse: deixai vir a mim os meninos, e não os impeçais, porque de tais é o reino de Deus:
17 Mǝn silǝrgǝ bǝrⱨǝⱪ xuni eytip ⱪoyayki: Kimki Hudaning padixaⱨliⱪini sǝbiy balidǝk ⱪobul ⱪilmisa, uningƣa ⱨǝrgiz kirǝlmǝydu, — dedi.
Em verdade vos digo que, qualquer que não receber o reino de Deus como menino, não entrará nele.
18 Mǝlum bir ⱨɵkümdar Əysadin: I yahxi ustaz, mǝnggülük ⱨayatⱪa waris bolmaⱪ üqün nemǝ ixni ⱪilixim kerǝk, — dǝp soridi. (aiōnios g166)
E perguntou-lhe um certo príncipe, dizendo: Bom Mestre, que hei de fazer para herdar a vida eterna? (aiōnios g166)
19 Lekin Əysa: Meni nemǝ üqün yahxi dǝysǝn? Yahxi bolƣuqi pǝⱪǝt birla, yǝni Hudadur.
Jesus lhe disse: Porque me chamas bom? ninguém há bom, senão um, que é Deus.
20 Əmrlǝrni bilisǝn: — «Zina ⱪilma, ⱪatilliⱪ ⱪilma, oƣriliⱪ ⱪilma, yalƣan guwaⱨliⱪ bǝrmǝ, atangni wǝ anangni ⱨɵrmǝt ⱪil» — dedi.
Sabes os mandamentos: Não adulterarás, não matarás, não furtarás, não darás falso testemunho, honra a teu pai e tua mãe
21 — Bularning ⱨǝmmisigǝ kiqikimdin tartip ǝmǝl ⱪilip keliwatimǝn, — dedi u.
E disse ele: Todas essas coisas tenho observado desde a minha mocidade.
22 Əysa buni anglap uningƣa: — Sǝndǝ yǝnǝ bir ix kǝm. Pütkül mal-mülkingni setip, pulini yoⱪsullarƣa ülǝxtürüp bǝrgin wǝ xundaⱪ ⱪilsang, ǝrxtǝ hǝzinǝng bolidu; andin kelip manga ǝgǝxkin! — dedi.
Porém Jesus, ouvindo isto, disse-lhe: Ainda te falta uma coisa: vende tudo quanto tens, reparte-o entre os pobres, e terás um tesouro no céu; vem, e segue-me.
23 Əmma u bu gǝpni anglap tolimu ⱪayƣuƣa qɵmüp kǝtti; qünki u naⱨayiti bay idi.
E ele, ouvindo isto, ficou muito triste, porque era muito rico.
24 Tolimu ⱪayƣuƣa qɵmüp kǝtkǝnlikini kɵrgǝn Əysa: — Mal-dunyasi kɵplǝrning Hudaning padixaⱨliⱪiƣa kirixi nemidegǝn tǝs-ⱨǝ!
E, vendo Jesus que ele ficara muito triste, disse: Quão dificilmente entrarão no reino de Deus os que tem riquezas!
25 Tɵgining yingnining kɵzidin ɵtüxi bay adǝmning Hudaning padixaⱨliⱪiƣa kirixidin asandur! — dedi.
Porque é mais fácil entrar um camelo pelo fundo de uma agulha do que entrar um rico no reino de Deus.
26 Buni angliƣanlar: — Undaⱪ bolsa, kim nijatⱪa erixǝlisun? — deyixti.
E os que ouviram isto disseram: Logo quem pode salvar-se?
27 Əmma u jawabǝn: — Insanlarƣa mumkin bolmiƣan ixlar Hudaƣa mumkindur — dedi.
E ele disse: As coisas que são impossíveis aos homens são possíveis a Deus.
28 Əmdi Petrus: — Mana, biz bar-yoⱪimizni taxlap sanga ǝgǝxtuⱪ!? — dedi.
E disse Pedro: Eis que nós deixamos tudo e te seguimos.
29 U ularƣa: — Mǝn silǝrgǝ bǝrⱨǝⱪ xuni eytayki, Hudaning padixaⱨliⱪi üqün ɵy-waⱪ ya ata-anisi ya ⱪerindaxliri ya ayali ya baliliridin waz kǝqkǝnlǝrning ⱨǝrbiri
E ele lhes disse: Na verdade vos digo que ninguém há, que tenha deixado casa, ou pais, ou irmãos, ou mulher, ou filhos, pelo reino de Deus,
30 bu zamanda bularƣa kɵp ⱨǝssilǝp muyǝssǝr bolidu wǝ kelidiƣan zamandimu mǝnggülük ⱨayatⱪa erixmǝy ⱪalmaydu. — dedi. (aiōn g165, aiōnios g166)
E não haja de receber muito mais neste tempo, e no século vindouro a vida eterna. (aiōn g165, aiōnios g166)
31 Andin u on ikkǝylǝnni ɵz yeniƣa elip ularƣa mundaⱪ dedi: — Mana, biz ⱨazir Yerusalemƣa qiⱪiwatimiz wǝ pǝyƣǝmbǝrlǝrning Insan’oƣli toƣrisida pütkǝnlirining ⱨǝmmisi [xu yǝrdǝ] ǝmǝlgǝ axurulidu.
E, tomando consigo os doze, disse-lhes: Eis que subimos a Jerusalém, e se cumprirá no Filho do homem tudo o que pelos profetas está escrito;
32 Qünki u yat ǝllǝrning ⱪoliƣa tapxurulidu wǝ ular uni mǝshirǝ ⱪilip, harlaydu, uning üstigǝ tüküridu;
Porque será entregue às gentes, e escarnecido, injuriado e cuspido,
33 ular uni ⱪamqiliƣandin keyin ɵltürüwetidu; wǝ u üqinqi küni ⱪayta tirilidu, — dedi.
E, havendo-o açoitado, o matarão; e ao terceiro dia resuscitará.
34 Biraⱪ ular bu sɵzlǝrdin ⱨeqnemini qüxǝnmidi. Bu sɵzning mǝnisi ulardin yoxurulƣan bolup, uning nemǝ eytⱪinini bilǝlmǝy ⱪaldi.
E eles nada destas coisas entendiam, e esta palavra lhes era encoberta; e não entendiam o que se lhes dizia.
35 Wǝ xundaⱪ ix boldiki, u Yeriho xǝⱨirigǝ yeⱪinlaxⱪanda, bir kor kixi yolning boyida olturup tilǝmqilik ⱪiliwatatti.
E aconteceu que, chegando ele perto de Jericó, estava um cego assentado junto do caminho, mendigando:
36 U kɵpqilikning ɵtüp ketiwatⱪanliⱪini anglap: — Nemǝ ix bolƣandu? — dǝp soridi.
E, ouvindo passar a multidão, perguntou que era aquilo:
37 Hǝⱪ uningƣa: — Nasarǝtlik Əysa bu yǝrdin ɵtüp ketiwatidu, — dǝp hǝwǝr bǝrdi.
E disseram-lhe que Jesus Nazareno passava.
38 — I Dawutning oƣli Əysa, manga rǝⱨim ⱪilƣaysǝn! — dǝp warⱪirap kǝtti u.
Então clamou, dizendo: Jesus, Filho de David, tem misericórdia de mim.
39 Wǝ Əysaning aldida mengiwatⱪanlar uni: — Xük oltur! dǝp ǝyiblǝxti. Biraⱪ u: — I Dawutning oƣli, manga rǝⱨim ⱪilƣaysǝn! — dǝp tehimu ⱪattiⱪ warⱪiridi.
E os que iam passando repreendiam-no para que se calasse; porém ele clamava ainda mais: Filho de David, tem misericórdia de mim.
40 Əysa ⱪǝdimini tohtitip, uni aldiƣa baxlap kelixni buyrudi. Ⱪariƣu uningƣa yeⱪin kǝlgǝndǝ u uningdin:
Então Jesus, parando, mandou que lho trouxessem; e, chegando ele, perguntou-lhe,
41 — Sǝn meni nemǝ ⱪilip bǝr, dǝysǝn? — dǝp soridi. — I Rǝbbim, ⱪayta kɵridiƣan bolsam’idi! — dedi u.
Dizendo: Que queres que te faça? E ele disse: Senhor, que eu veja.
42 Əysa uningƣa: — Kɵridiƣan bolƣin! Etiⱪading seni saⱪaytti, — dedi.
E Jesus lhe disse: Vê: a tua fé te salvou.
43 Wǝ uning kɵzi xuan eqildi; u Əysaƣa ǝgixip, yol boyi Hudani uluƣlap mangdi. Wǝ barliⱪ halayiⱪmu buni kɵrüp Hudaƣa mǝdⱨiyǝ oⱪudi.
E logo viu, e seguia-o, glorificando a Deus. E todo o povo, vendo isto, dava louvores a Deus.

< Luⱪa 18 >