< Yuⱨanna 11 >
1 Lazarus degǝn bir adǝm kesǝl bolup ⱪalƣanidi. U Mǝryǝm wǝ ⱨǝdisi Marta turƣan, Bǝyt-Aniya degǝn kǝnttǝ turatti
Il y avait un malade, Lazare, de Béthanie, village de Marie et de Marthe, sa sœur.
2 (bu Mǝryǝm bolsa, Rǝbgǝ huxbuy mayni sürkigǝn, putlirini ɵz qaqliri bilǝn ertip ⱪurutⱪan ⱨeliⱪi Mǝryǝm idi; kesǝl bolup yatⱪan Lazarus uning inisi idi).
— Marie est celle qui oignit de parfum le Seigneur, et lui essuya les pieds avec ses cheveux; et c’était son frère Lazare qui était malade. —
3 Lazarusning ⱨǝdiliri Əysaƣa hǝwǝrqi ǝwǝtip: «I Rǝb, mana sǝn sɵygǝn [dostung] kesǝl bolup ⱪaldi» dǝp yǝtküzdi.
Les sœurs envoyèrent dire à Jésus: « Seigneur, celui que tu aimes est malade. »
4 Lekin Əysa buni anglap: — Bu kesǝldin ɵlüp kǝtmǝydu, bǝlki bu arⱪiliⱪ Hudaning Oƣli uluƣlinip, Hudaning xan-xǝripi ayan ⱪilinidu — dedi.
Ce qu’ayant entendu, Jésus dit: « Cette maladie ne va pas à la mort, mais elle est pour la gloire de Dieu, afin que le Fils de Dieu soit glorifié par elle. »
5 Əysa Marta, singlisi wǝ Lazarusni tolimu sɵyǝtti.
Or, Jésus aimait Marthe, et sa sœur Marie, et Lazare.
6 Xunga u Lazarusning kesǝl ikǝnlikini angliƣan bolsimu, ɵzi turuwatⱪan jayda yǝnǝ ikki kün turdi.
Ayant donc appris qu’il était malade, il resta deux jours encore au lieu où il était.
7 Andin keyin u muhlisliriƣa: — Yǝⱨudiyǝgǝ ⱪayta barayli! — dedi.
Il dit ensuite à ses disciples: « Retournons en Judée. »
8 Muhlisliri uningƣa: — Ustaz, yeⱪindila [u yǝrdiki] Yǝⱨudiylar seni qalma-kesǝk ⱪilmaⱪqi bolƣan tursa, yǝnǝ u yǝrgǝ ⱪayta baramsǝn? — deyixti.
Les disciples lui dirent: « Maître, tout à l’heure les Juifs voulaient te lapider, et tu retournes là? »
9 Əysa mundaⱪ dedi: — Kündüzdǝ on ikki saǝt bar ǝmǝsmu? Kündüzi yol mangƣan kixi putlaxmas, qünki u bu dunyaning yoruⱪini kɵridu.
Jésus répondit: « N’y a-t-il pas douze heures dans le jour? Si quelqu’un marche pendant le jour, il ne se heurte pas, parce qu’il voit la lumière de ce monde.
10 Lekin keqisi yol mangƣan kixi putlixar, qünki uningda yoruⱪluⱪ yoⱪtur.
Mais s’il marche pendant la nuit, il se heurte, parce qu’il manque de lumière. »
11 Bu sɵzlǝrni eytⱪandin keyin, u: — Dostimiz Lazarus uhlap ⱪaldi; mǝn uni uyⱪusidin oyƣatⱪili barimǝn, — dǝp ⱪoxup ⱪoydi.
Il parla ainsi, et ajouta: « Notre ami Lazare dort, mais je me mets en route pour le réveiller. »
12 Xunga muhlislar uningƣa: — I Rǝb, uhliƣan bolsa, yahxi bolup ⱪalidu, — dedi.
Ses disciples lui dirent: « S’il dort, il guérira. »
13 Ⱨalbuki, Əysa Lazarusning ɵlümi toƣruluⱪ eytⱪanidi, lekin ular u dǝm elixtiki uyⱪuni dǝwatidu, dǝp oylaxti.
Mais Jésus avait parlé de sa mort, et ils pensaient que c’était du repos du sommeil.
14 Xunga Əysa ularƣa oquⱪini eytip: — Lazarus ɵldi, — dedi.
Alors Jésus leur dit clairement: « Lazare est mort;
15 — Biraⱪ silǝrni dǝp, silǝrning etiⱪad ⱪilixinglar üqün, [uning ⱪexida] bolmiƣanliⱪimƣa huxalmǝn. Əmdi uning yeniƣa barayli, — dedi.
et je me réjouis à cause de vous de n’avoir pas été là, afin que vous croyiez; mais allons vers lui. »
16 «Ⱪoxkezǝk» dǝp atilidiƣan Tomas baxⱪa muhlisdaxliriƣa: — Bizmu uning bilǝn billǝ barayli ⱨǝm uning bilǝn billǝ ɵlǝyli, — dedi.
Et Thomas, appelé Didyme, dit aux autres disciples: « Allons-y, nous aussi, afin de mourir avec lui. »
17 Əysa muhlisliri bilǝn Bǝyt-Aniyaƣa barƣanda, Lazarusning yǝrlikkǝ ⱪoyulƣiniƣa alliⱪaqan tɵt kün bolƣanliⱪi uningƣa mǝlum boldi.
Jésus vint donc et trouva Lazare depuis quatre jours dans le sépulcre.
18 Bǝyt-Aniya Yerusalemƣa yeⱪin bolup, uningdin altǝ qaⱪirimqǝ yiraⱪliⱪta idi,
Or Béthanie était près de Jérusalem, à quinze stades environ.
19 xuning bilǝn nurƣun Yǝⱨudiylar Marta bilǝn Mǝryǝmgǝ inisi toƣrisida tǝsǝlli bǝrgili ularning yeniƣa kǝlgǝnidi.
Beaucoup de Juifs étaient venus près de Marthe et de Marie pour les consoler au sujet de leur frère.
20 Marta ǝmdi Əysaning keliwatⱪinini anglapla, uning aldiƣa qiⱪti. Lekin Mǝryǝm bolsa ɵyidǝ olturup ⱪaldi.
Dès que Marthe eut appris que Jésus arrivait, elle alla au-devant de lui, tandis que Marie se tenait assise à la maison.
21 Marta ǝmdi Əysaƣa: — I Rǝb, bu yǝrdǝ bolƣan bolsang, inim ɵlmigǝn bolatti.
Marthe dit donc à Jésus: « Seigneur, si tu avais été ici, mon frère ne serait pas mort.
22 Ⱨeliⱨǝm Hudadin nemini tilisǝng, Uning sanga xuni beridiƣanliⱪini bilimǝn, — dedi.
Mais maintenant encore, je sais que tout ce que tu demanderas à Dieu, Dieu te l’accordera. »
23 — Ining ⱪayta tirilidu, — dedi Əysa.
Jésus lui dit: « Ton frère ressuscitera. »
24 Marta: — Ahirⱪi künidǝ, yǝnǝ tirilix künidǝ uning jǝzmǝn tirilidiƣanliⱪini bilimǝn, — dedi.
« Je sais, lui répondit Marthe, qu’il ressuscitera lors de la résurrection, au dernier jour. »
25 Əysa uningƣa: — Tirilix wǝ ⱨayatliⱪ mǝn ɵzümdurmǝn; manga etiⱪad ⱪilƣuqi kixi ɵlsimu, ⱨayat bolidu;
Jésus lui dit: « Moi, je suis la résurrection et la vie; celui qui croit en moi, fût-il mort, vivra;
26 wǝ ⱨayat turup, manga etiⱪad ⱪilƣuqi ǝbǝdil’ǝbǝd ɵlmǝs; buningƣa ixinǝmsǝn? (aiōn )
et quiconque vit et croit en moi, ne mourra pas pour toujours. Le crois-tu? — (aiōn )
27 U uningƣa: — Ixinimǝn, i Rǝb; sening dunyaƣa kelixi muⱪǝrrǝr bolƣan Mǝsiⱨ, Hudaning Oƣli ikǝnlikinggǝ ixinimǝn.
Oui, Seigneur, lui dit-elle, je crois que tu es le Christ, le Fils de Dieu, qui devait venir en ce monde. »
28 Buni dǝp bolup, u berip singlisi Mǝryǝmni astiƣina qaⱪirip: — Ustaz kǝldi, seni qaⱪiriwatidu, — dedi.
Lorsqu’elle eut ainsi parlé, elle s’en alla, et appela en secret Marie, sa sœur, disant: « Le Maître est là, et il t’appelle. »
29 Mǝryǝm buni anglap, dǝrⱨal ornidin turup, uning aldiƣa bardi
Dès que celle-ci l’eut entendu, elle se leva promptement et alla vers lui.
30 (xu pǝyttǝ Əysa tehi yeziƣa kirmigǝn bolup, Marta uning aldiƣa mengip, uqrixip ⱪalƣan yǝrdǝ idi).
Car Jésus n’était pas encore entré dans le village; il n’avait pas quitté le lieu où Marthe l’avait rencontré.
31 Əmdi [Mǝryǝmgǝ] tǝsǝlli beriwatⱪan, ɵydǝ uning bilǝn olturƣan Yǝⱨudiylar uning aldirap ⱪopup sirtⱪa qiⱪip kǝtkinini kɵrüp, uni ⱪǝbrigǝ berip xu yǝrdǝ yiƣa-zar ⱪilƣili kǝtti, dǝp oylap, uning kǝynidin mengixti.
Les Juifs qui étaient avec Marie, et la consolaient, l’ayant vue se lever en hâte et sortir, la suivirent en pensant: « Elle va au sépulcre pour y pleurer. »
32 Mǝryǝm ǝmdi Əysa bar yǝrgǝ barƣanda uni kɵrüp, ayiƣiƣa ɵzini etip: — I Rǝb, bu yǝrdǝ bolƣan bolsang, inim ɵlmigǝn bolatti! — dedi.
Lorsque Marie fut arrivée au lieu où était Jésus, le voyant, elle tomba à ses pieds, et lui dit: « Seigneur, si tu avais été ici, mon frère ne serait pas mort. »
33 Əysa Mǝryǝmning yiƣa-zar ⱪilƣinini, xundaⱪla uning bilǝn billǝ kǝlgǝn Yǝⱨudiy hǝlⱪning yiƣa-zar ⱪilixⱪinini kɵrgǝndǝ, roⱨida ⱪattiⱪ piƣan qekip, kɵngli tolimu biaram boldi wǝ:
Jésus la voyant pleurer, elle et les Juifs qui l’accompagnaient, frémit en son esprit, et se laissa aller à son émotion.
34 — Uni ⱪǝyǝrgǝ ⱪoydunglar? — dǝp soridi. — I Rǝb, kelip kɵrgin, — deyixti ular.
Et il dit: « Où l’avez-vous mis? — Seigneur, lui répondirent-ils, venez et voyez. »
36 Yǝⱨudiy hǝlⱪi: — Ⱪaranglar, u uni ⱪanqilik sɵygǝn! — deyixti.
Les Juifs dirent: « Voyez comme il l’aimait! »
37 Wǝ ulardin bǝziliri: — Ⱪariƣuning kɵzini aqⱪan bu kixi kesǝl adǝmni ɵlümdin saⱪlap ⱪalalmasmidi? — deyixti.
Mais quelques-uns d’entre eux dirent: « Ne pouvait-il pas, lui qui a ouvert les yeux d’un aveugle-né, faire aussi que cet homme ne mourût pas? »
38 Əysa iqidǝ yǝnǝ ⱪattiⱪ piƣan qekip, ⱪǝbrining aldiƣa bardi. Ⱪǝbri bir ƣar idi; uning kirix aƣziƣa qong bir tax ⱪoyuⱪluⱪ idi.
Jésus donc, frémissant de nouveau en lui-même, se rendit au sépulcre: c’était un caveau, et une pierre était posée dessus.
39 Əysa: — Taxni eliwetinglar! — dedi. Ɵlgüqining ⱨǝdisi Marta: — I Rǝb, yǝrlikkǝ ⱪoyƣili tɵt kün boldi, ⱨazir u purap kǝtkǝndu, — dedi.
« Otez la pierre », dit Jésus. Marthe, la sœur de celui qui était mort, lui dit: « Seigneur, il sent déjà, car il y a quatre jours qu’il est là. »
40 Əysa uningƣa: — Mǝn sanga: «Etiⱪad ⱪilsang, Hudaning xan-xǝripini kɵrisǝn» degǝnidimƣu! — dedi.
Jésus lui dit: « Ne t’ai-je pas dit que si tu crois, tu verras la gloire de Dieu? »
41 Buning bilǝn halayiⱪ taxni eliwǝtti. Əysa kɵzlirini asmanƣa tikip mundaⱪ dua ⱪildi: — I Ata, tilikimni angliƣining üqün sanga tǝxǝkkür eytimǝn.
Ils ôtèrent donc la pierre; et Jésus leva les yeux en haut et dit: « Père, je te rends grâces de ce que tu m’as exaucé.
42 Tilǝklirimni ⱨǝmixǝ anglaydiƣanliⱪingni bilimǝn; lekin xundaⱪ bolsimu, ǝtrapimdiki muxu halayiⱪ sening meni ǝwǝtkǝnlikinggǝ ixǝnsun dǝp, buni eytiwatimǝn!
Pour moi, je savais que tu m’exauces toujours; mais j’ai dit cela à cause de la foule qui m’entoure, afin qu’ils croient que c’est toi qui m’as envoyé. »
43 Bu sɵzlǝrni ⱪilƣandin keyin, u yuⱪiri awazda: — Lazarus, taxⱪiriƣa qiⱪ! — dǝp towlidi.
Ayant parlé ainsi, il cria d’une voix forte: « Lazare, sors! »
44 Ɵlgüqi ⱪol-putliri kepǝnlǝngǝn, engiki tengilƣan ⱨalda taxⱪiriƣa qiⱪti. Əysa ularƣa: — Kepǝnni yexiwetip, uni azad ⱪilinglar! — dedi.
Et le mort sortit, les pieds et les mains liés de bandelettes, et le visage enveloppé d’un suaire. Jésus leur dit: « Déliez-le, et laissez-le aller. »
45 Mǝryǝmning yeniƣa pǝtǝ ⱪilip kelip, uning ǝmillirini kɵrgǝn Yǝⱨudiylar iqidin nurƣunliri uningƣa etiⱪad ⱪildi.
Beaucoup d’entre les Juifs qui étaient venus près de Marie et de Marthe, et qui avaient vu ce qu’avait fait Jésus, crurent en lui.
46 Lekin ularning iqidǝ bǝziliri Pǝrisiylǝrning yeniƣa berip, Əysaning ⱪilƣan ixlirini mǝlum ⱪilixti.
Mais quelques-uns d’entre eux allèrent trouver les Pharisiens, et leur racontèrent ce que Jésus avait fait.
47 Xunga bax kaⱨinlar wǝ Pǝrisiylǝr Yǝⱨudiylarning kengǝxmisini yiƣip: — Ⱪandaⱪ ⱪiliximiz kerǝk? Bu adǝm nurƣun mɵjizilik alamǝtlǝrni yaritiwatidu.
Les Pontifes et les Pharisiens assemblèrent donc le Sanhédrin et dirent: « Que ferons-nous? Car cet homme opère beaucoup de signes.
48 Uningƣa xundaⱪ yol ⱪoyup beriwǝrsǝk, ⱨǝmmǝ adǝm uningƣa etiⱪad ⱪilip ketidu. Xundaⱪ bolƣanda, Rimliⱪlar kelip bu bizning jayimiz wǝ ⱪowmimizni wǝyran ⱪiliwetidu! — deyixti.
Si nous le laissons faire, tous croiront en lui, et les Romains viendront détruire notre ville et notre nation. »
49 Ularning iqidǝ biri, yǝni xu yili bax kaⱨin bolƣan Ⱪayafa: — Silǝr ⱨeqnemini bilmǝydikǝnsilǝr!
L’un d’eux, Caïphe, qui était grand prêtre cette année-là, leur dit: « Vous n’y entendez rien;
50 Pütün hǝlⱪning ⱨalak boluxining orniƣa, birla adǝmning ular üqün ɵlüxining ǝwzǝllikini qüxinip yǝtmǝydikǝnsilǝr, — dedi
vous ne réfléchissez pas qu’il est de votre intérêt qu’un seul homme meure pour le peuple, et que toute la nation ne périsse pas. »
51 (bu sɵzni u ɵzlükidin eytmiƣanidi; bǝlki u xu yili bax kaⱨin bolƣanliⱪi üqün, Əysaning [Yǝⱨudiy] hǝlⱪi üqün, xundaⱪla pǝⱪǝt u hǝlⱪ üqünla ǝmǝs, bǝlki Hudaning ⱨǝr yanƣa tarⱪilip kǝtkǝn pǝrzǝntlirining ⱨǝmmisini bir ⱪilip uyuxturux üqün ɵlidiƣanliⱪidin aldin bexarǝt berip xundaⱪ degǝnidi).
Il ne dit pas cela de lui-même; mais étant grand prêtre cette année-là, il prophétisa que Jésus devait mourir pour la nation; —
et non seulement pour la nation, mais aussi afin de réunir en un seul corps les enfants de Dieu qui sont dispersés.
53 Xuning bilǝn ular mǝsliⱨǝtlixip, xu kündin baxlap Əysani ɵltürüwetixni ⱪǝstlidi.
Depuis ce jour, ils délibérèrent sur les moyens de le faire mourir.
54 Xuning üqün Əysa ǝmdi Yǝⱨudiylar arisida axkara yürmǝytti, u u yǝrdin ayrilip qɵlgǝ yeⱪin rayondiki Əfraim isimlik bir xǝⱨirigǝ berip, muhlisliri bilǝn u yǝrdǝ turdi.
C’est pourquoi Jésus ne se montrait plus en public parmi les Juifs; mais il se retira dans la contrée voisine du désert, dans une ville nommée Ephrem, et il y séjourna avec ses disciples.
55 Əmdi Yǝⱨudiylarning «ɵtüp ketix ⱨeyti»ƣa az ⱪalƣanidi. Nurƣun kixilǝr taⱨarǝtni ada ⱪilix üqün, ⱨeyttin ilgiri yezilardin Yerusalemƣa kelixti.
Cependant la Pâque des Juifs était proche, et beaucoup montèrent de cette contrée à Jérusalem, avant la Pâque, pour se purifier.
56 Xuning bilǝn billǝ xu kixilǝr Əysani izdǝxti. Ular ibadǝthanida yiƣilƣanda bir-birigǝ: — Ⱪandaⱪ oylawatisilǝr? U ⱨeyt ɵtküzgili kǝlmǝsmu? — deyixti.
Ils cherchaient Jésus et ils se disaient les uns aux autres, se tenant dans le temple: « Que vous en semble? Pensez-vous qu’il ne viendra pas à la fête? »
57 Bax kaⱨinlar bilǝn Pǝrisiylǝr bolsa uni tutux üqün, ⱨǝrkimning uning ⱪǝyǝrdilikini bilsǝ, mǝlum ⱪilixi toƣruluⱪ pǝrman qiⱪarƣanidi.
Or, les Pontifes et les Pharisiens avaient donné l’ordre que, si quelqu’un savait où il était, il le déclarât, afin qu’ils le fissent prendre.