< Padixaⱨlar 1 18 >
1 Uzun waⱪit ɵtüp, Pǝrwǝrdigarning sɵzi [ⱪurƣaⱪqiliⱪning] üqinqi yilida Iliyasⱪa kelip: — Sǝn berip ɵzüngni Aⱨabning aldida ayan ⱪilƣin, wǝ Mǝn yǝr yüzigǝ yamƣur yaƣdurimǝn, deyildi.
De longs jours s’écoulèrent. La troisième année, la parole du Seigneur s’adressa à Elie en ces termes: "Va, présente-toi devant Achab, je veux rendre la pluie à cette contrée."
2 Xuning bilǝn Iliyas ɵzini Aⱨabning aldida ayan ⱪilƣili qiⱪip kǝtti. Aqarqiliⱪ bolsa Samariyǝdǝ ⱪattiⱪ idi.
Elie partit pour paraître devant Achab; la famine alors était grande à Samarie.
3 Aⱨab ordisidiki ƣojidar Obadiyani qaⱪirdi (Obadiya tolimu tǝⱪwadar kixi bolup Pǝrwǝrdigardin intayin ⱪorⱪatti.
Achab manda Obadia, l’intendant du palais. Cet Obadia était un fervent adorateur de l’Eternel.
4 Yizǝbǝl Pǝrwǝrdigarning pǝyƣǝmbǝrlirini ɵltürüp yoⱪitiwatⱪanda Obadiya yüz pǝyƣǝmbǝrni elip ǝlliktin-ǝlliktin ayrim-ayrim ikki ƣarƣa yoxurup, ularni nan wǝ su bilǝn baⱪⱪanidi).
Tandis que Jézabel exterminait les prophètes de l’Eternel, Obadia en avait pris cent, qu’il avait cachés par cinquante dans des cavernes et qu’il avait sustentés de pain et d’eau.
5 Aⱨab Obadiyaƣa: — Zeminni kezip ⱨǝmmǝ bulaⱪ wǝ ⱨǝmmǝ jilƣilarƣa berip baⱪⱪin; u yǝrlǝrdǝ at-ⱪeqirlarni tirik saⱪliƣudǝk ot-qɵp tepilarmikin? Xundaⱪ bolsa bizning ulaƣlirimizning bir ⱪismini soymay turalarmiz, dedi.
Et Achab dit à Obadia: "Parcours le pays pour explorer toutes les sources et tous les torrents, peut-être trouverons-nous de l’herbe pour la nourriture des chevaux et des mulets et ne perdrons-nous pas une partie de nos bêtes."
6 Ular ⱨǝrbiri jaylarƣa bɵlünüp mangdi; Aⱨab ɵz aldiƣa mangdi, Obadiyamu ɵz aldiƣa mangdi.
Ils répartirent entre eux la contrée à explorer; Achab se dirigea d’un côté, à part, et Obadia, à part, se dirigea de l’autre.
7 Obadiya ɵz yolida ketip barƣanda, mana, uningƣa Iliyas uqridi. U uni tonup yǝrgǝ yiⱪilip düm yetip: Bu rast sǝn, ƣojam Iliyasmu? — dǝp soridi.
Comme Obadia suivait sa route, il vit venir Elie à sa rencontre; le reconnaissant, il se jeta sur la face et dit: "Est-ce toi, Elie, mon seigneur?"
8 U uningƣa: — Bu mǝn. Berip ɵz ƣojangƣa: — Iliyas ⱪaytip kǝldi! dǝp eytⱪin, dedi.
Il lui répondit: "C’Est moi. Va dire à ton maître: Voici Elie."
9 U Iliyasⱪa mundaⱪ dedi: — «Sǝn ⱪandaⱪsigǝ kǝminǝngni ɵltürgili Aⱨabning ⱪoliƣa tapxurmaⱪqi bolisǝn, mǝn zadi nemǝ gunaⱨ ⱪildim?
Obadia repartit: "Quel mal ai-je fait, pour que tu exposes ton serviteur à être mis à mort par Achab?
10 Ɵz Hudaying Pǝrwǝrdigarning ⱨayati bilǝn ⱪǝsǝm ⱪilimǝnki, ƣojam adǝm ǝwǝtip seni izdimigǝn ⱨeq ǝl wǝ mǝmlikǝt ⱪalmidi. Xu ǝl, mǝmlikǝtlǝr: «U bu yǝrdǝ yoⱪ» desǝ, padixaⱨ ularƣa seni tapalmiƣanƣa ⱪǝsǝm iqküzdi.
Par l’Eternel, ton Dieu! Il n’est peuple ni royaume où mon maître n’ait envoyé pour te chercher; et quand ils disaient qu’on ne savait rien de toi, il obligeait royaume et peuple à jurer qu’on ne t’avait point trouvé.
11 Lekin sǝn manga ⱨazir: — «Berip ƣojangƣa: — Iliyas ⱪaytip kǝldi! degin» — dǝysǝn!
Et maintenant tu me dis: Va dire à ton maître: Voici Elie!
12 Mǝn ⱪexingdin kǝtkǝndin keyin, Pǝrwǝrdigarning Roⱨi seni mǝn bilmigǝn yǝrgǝ elip baridu; xundaⱪta mǝn Aⱨabⱪa hǝwǝr yǝtküzüp, lekin u seni tapalmisa, meni ɵltüridu. Əmǝliyǝttǝ, kǝminǝng yaxliⱪimdin tartip Pǝrwǝrdigardin ⱪorⱪup kǝlgǝnmǝn.
Mais à peine t’aurais-je quitté, que le souffle du Seigneur te portera vers un lieu que j’ignore; j’irai t’annoncer à Achab, et il ne te trouvera pas, et il me tuera! Or, ton serviteur révère l’Eternel depuis son enfance.
13 Yizǝbǝl Pǝrwǝrdigarning pǝyƣǝmbǝrlirini ɵltürgǝndǝ mening ⱪandaⱪ ⱪilƣinim, yǝni mǝn Pǝrwǝrdigarning pǝyƣǝmbǝrliridin yüzni ǝlliktin-ǝlliktin ayrim-ayrim ikki ƣarƣa yoxurup, ularni nan wǝ su bilǝn tǝminlǝp baⱪⱪanliⱪim sǝn ƣojamƣa mǝlum ⱪilinƣan ǝmǝsmu?
Mon seigneur n’a-t-il pas appris ce que je fis, lorsque Jézabel mit à mort les prophètes de l’Eternel? J’En cachai une centaine cinquante dans chaque souterrain—et je les nourris de pain et d’eau.
14 Əmdi sǝn ⱨazir manga: — «Berip ƣojangƣa: — Mana Iliyas kǝldi degin», — deding. Xundaⱪ ⱪilsam u meni ɵltüridu!».
Et maintenant tu dis: Va dire à ton maître: Voici Elie! Mais il me tuera!"
15 Lekin Iliyas: — Mǝn hizmitidǝ turuwatⱪan samawi ⱪoxunlarning Sǝrdari bolƣan Pǝrwǝrdigarning ⱨayati bilǝn ⱪǝsǝm ⱪilimǝnki, mǝn jǝzmǝn bügün uning aldida ayan bolimǝn, dedi.
Elie répondit: "Par l’Eternel-Cebaot, dont je suis le serviteur! Aujourd’hui même je paraîtrai à sa vue."
16 Xuning bilǝn Obadiya Aⱨabning ⱪexiƣa berip uningƣa hǝwǝr bǝrdi. Aⱨab Iliyas bilǝn kɵrüxkili bardi.
Obadia alla rejoindre Achab, qu’il mit au courant, et Achab alla au-devant d’Elie.
17 Aⱨab Iliyasni kɵrgǝndǝ uningƣa: — Bu sǝnmu, i Israilƣa bala kǝltürgüqi?! — dedi.
En apercevant Elie, Achab lui dit: "Te voilà donc, perturbateur d’Israël?"
18 U jawab berip: — Israilƣa bala kǝltürgüqi mǝn ǝmǝs, bǝlki sǝn bilǝn atangning jǝmǝtidikilǝr! Qünki silǝr Pǝrwǝrdigarning ǝmrlirini taxlap Baal degǝn butlarƣa tayinip ǝgǝxkǝnsilǝr.
Il répondit: "Ce n’est pas moi qui ai jeté le trouble en Israël, c’est toi et la maison de ton père, puisque vous avez déserté les lois de l’Eternel, puisque tu as adopté le culte des Baal!
19 Əmdi adǝm ǝwǝtip Karmǝl teƣida pütkül Israilni yenimƣa jǝm ⱪil, xundaⱪla Yizǝbǝlning dastihinidin ƣizalinidiƣan Baalning tɵt yüz ǝllik pǝyƣǝmbiri bilǝn Axǝraⱨning tɵt yüz pǝyƣǝmbirini yiƣdur, — dedi.
Et maintenant, fais rassembler autour de moi tout Israël vers le mont Carmel, avec les quatre cent cinquante prophètes de Baal et les quatre cents prophètes d’Achêra, qui vivent de la table de Jézabel.
20 Xuning bilǝn Aⱨab Israillarning ⱨǝmmisigǝ adǝmlǝrni ǝwǝtip, pǝyƣǝmbǝrlǝrni Karmǝl teƣiƣa yiƣdurdi.
Achab envoya des ordres parmi tous les enfants d’Israël, et rassembla les prophètes sur le mont Carmel.
21 Iliyas barliⱪ hǝlⱪⱪǝ yeⱪin kelip: — Ⱪaqanƣiqǝ ikki pikir arisida arisaldi turisilǝr? Əgǝr Pǝrwǝrdigar Huda bolsa, uningƣa ǝgixinglar; Baal Huda bolsa, uningƣa ǝgixinglar, dedi. Əmma hǝlⱪ uningƣa jawab bǝrmǝy, ün-tin qiⱪarmidi.
Elie s’avança devant tout le peuple, et s’écria: "Jusqu’à quand clocherez-vous entre les deux partis? Si l’Eternel est le vrai Dieu, suivez-le; si c’est Baal, suivez Baal!" Mais le peuple ne lui répondit mot.
22 Iliyas hǝlⱪⱪǝ: — Pǝrwǝrdigarning pǝyƣǝmbǝrliridin pǝⱪǝt mǝn yalƣuz ⱪaldim. Əmma Baalning pǝyƣǝmbǝrliri tɵt yüz ǝllik kixidur.
Et Elle dit au peuple: "Je suis resté, moi, seul prophète de l’Eternel, tandis que les prophètes de Baal sont quatre cent cinquante.
23 Əmdi bizgǝ ikki buⱪa berilsun. Ular ɵzlirigǝ bir buⱪini tallap, soyup parqilap otunning üstigǝ ⱪoysun, ǝmma ot yaⱪmisun. Mǝnmu baxⱪa bir buⱪini tǝyyar ⱪilip ot yaⱪmay otunning üstigǝ ⱪoyay.
Qu’on nous donne deux taureaux: ils en choisiront un pour eux, le dépèceront, l’arrangeront sur le bois, mais sans y mettre le feu; moi, je préparerai l’autre et le placerai sur le bois, sans y mettre le feu.
24 Silǝr bolsanglar, ɵz ilaⱨliringlarning namini qaⱪirip nida ⱪilinglar. Mǝn bolsam, Pǝrwǝrdigarning namini qaⱪirip nida ⱪilimǝn. Ⱪaysi Huda ot bilǝn jawab bǝrsǝ, xu Huda bolsun, dedi. Ⱨǝmmǝ hǝlⱪ: — Bu obdan gǝp, dǝp jawab bǝrdi.
Alors vous invoquerez votre dieu, et moi j’invoquerai l’Eternel; le dieu qui répondra en envoyant la flamme, celui-là sera le vrai Dieu." Tout le peuple s’écria: "C’Est bien dit."
25 Iliyas Baalning pǝyƣǝmbǝrlirigǝ: Silǝr kɵp bolƣaq awwal ɵzünglar üqün bir buⱪini tallap tǝyyar ⱪilinglar; andin ⱨeq ot yaⱪmay ɵz ilaⱨinglarning namini ⱪiqⱪirip nida ⱪilinglar, dedi.
Alors Elie dit aux prophètes de Baal: "Choisissez l’un des taureaux et opérez les premiers, car vous êtes les plus nombreux; puis invoquez votre divinité, mais ne mettez point de feu."
26 Ular uning degini boyiqǝ ɵzlirigǝ berilgǝn buⱪini elip uni tǝyyar ⱪildi. Ətigǝndin qüxkiqǝ ular Baalning namini ⱪiqⱪirip: — I Baal, bizgǝ jawab bǝrgin! dǝp nida ⱪildi. Lekin ⱨeq awaz yaki ⱨeq jawab bolmidi. Ular raslanƣan ⱪurbangaⱨ qɵrisidǝ tohtimay sǝkrǝytti.
Ils prirent le taureau qu’il leur avait laissé choisir, l’accommodèrent, invoquèrent Baal depuis le matin jusqu’à midi, en disant: "O Baal, exauce-nous!" Mais point de voix, point de réponse, et ils se démenaient toujours autour de l’autel qu’on avait dressé.
27 Qüx kirgǝndǝ Iliyas ularni zangliⱪ ⱪilip: — Ünlükrǝk ⱪiqⱪiringlar; qünki u bir ilaⱨ ǝmǝsmu? Bǝlkim u qongⱪur hiyalƣa qɵmüp kǝtkǝndu, yaki ix bilǝn qiⱪip kǝtkǝndu, yaki bir sǝpǝrgǝ qiⱪip kǝtkǝndu? Yaki bolmisa u uhlawatⱪan boluxi mumkin, uni oyƣitixinglar kerǝk?! — dedi.
Sur le midi, Elie les railla, disant: "Criez plus fort, puisque c’est un dieu, quelque affaire l’occupe, une expédition, un voyage… Peut-être dort-il, il s’éveillera."
28 Ular tehimu ünlük qaⱪirip ɵz ⱪaidisi boyiqǝ ⱪanƣa milinip kǝtküqǝ ɵzlirini ⱪiliq wǝ nǝyzǝ bilǝn tilatti.
Ils appelèrent à grands cris, se tailladèrent, selon leur coutume, à coups d’épées et de lances, au point que le sang ruisselait sur eux.
29 Qüxtin keyin ular «bexarǝt beriwatⱪan» ⱨalǝtkǝ qüxüp kǝqlik ⱪurbanliⱪ waⱪtiƣiqǝ xu ⱨalǝttǝ turdi. Lekin ⱨeq awaz anglanmidi, yaki jawab bǝrgüqi yaki ijabǝt ⱪilƣuqi mǝlum bolmidi.
L’Heure de midi écoulée, leurs transports continuèrent jusqu’au moment de l’oblation; mais nul écho, nulle réponse, pas un signe.
30 Iliyas ⱨǝmmǝ hǝlⱪⱪǝ: — Yenimƣa yeⱪin kelinglar, dedi. Ⱨǝmmǝ hǝlⱪ uningƣa yeⱪin kǝlgǝndin keyin u Pǝrwǝrdigarning xu yǝrdiki yiⱪitilƣan ⱪurbangaⱨini ⱪaytidin ⱪurup qiⱪti.
Elie dit alors à tout le peuple: "Approchez-vous de moi," et tout le peuple s’approcha de lui. Et Elie rétablit l’autel renversé de l’Eternel.
31 Iliyas on ikki taxni aldi. Bu taxlarning sani Pǝrwǝrdigarning «Naming Israil bolsun» degǝn sɵzini tapxuruwalƣan Yaⱪupning oƣulliridin qiⱪⱪan ⱪǝbililǝrning sani bilǝn ohxax idi.
Il prit à cet effet douze pierres, selon le nombre des tribus des enfants de Jacob, à qui la voix de l’Eternel avait dit: "Israël sera ton nom."
32 Xu taxlardin u Pǝrwǝrdigarning nami bilǝn bir ⱪurbangaⱨni yasidi. U ⱪurbangaⱨning qɵrisidǝ ikki seaⱨ dan patⱪudǝk azgal kolidi.
Et il érigea avec ces pierres un autel dédié à l’Eternel, et il pratiqua tout autour une tranchée, de la contenance de deux mesures de grains.
33 Andin u otunni rastlap, buⱪini parqilap otunning tɵpisigǝ ⱪoydi.
Puis il disposa le bois, dépeça le taureau, le plaça sur le bois,
34 U: — Tɵt idixni suƣa toxⱪuzup uni kɵydürmǝ ⱪurbanliⱪ wǝ otunning üstigǝ tɵkünglar, — dedi. Andin: Yǝnǝ bir ⱪetim ⱪilinglar» — dewidi, ular xundaⱪ ⱪildi. U yǝnǝ: — Üqinqi mǝrtiwǝ xundaⱪ ⱪilinglar, dedi. Ular üqinqi mǝrtiwǝ xundaⱪ ⱪilƣanda
et dit: "Emplissez d’eau quatre cruches et la répandez sur! a victime et sur le bois!" Il ajouta: "Encore!" et l’on obéit; "une troisième fois!" et l’on obéit.
35 su ⱪurbangaⱨning qɵrisidin eⱪip qüxüp, kolanƣan azgalnimu su bilǝn toldurdi.
L’Eau ruisselait autour de l’autel, et la tranchée même, on l’avait remplie d’eau.
36 Kǝqlik ⱪurbanliⱪning waⱪti kǝlgǝndǝ Iliyas pǝyƣǝmbǝr ⱪurbanliⱪⱪa yeⱪin kelip mundaⱪ dua ⱪildi: — Əy Pǝrwǝrdigar, Ibraⱨim bilǝn Isⱨaⱪ wǝ Israilning Hudasi, Ɵzüngning Israilda Huda bolƣiningni axkara ⱪilƣaysǝn, xundaⱪla mening Sening ⱪulung bolup bularning ⱨǝmmisini buyruⱪung bilǝn ⱪilƣanliⱪimni bügün bildürgǝysǝn.
A l’heure de l’oblation, le prophète Elie s’avança en disant: "Eternel! Dieu d’Abraham, d’Isaac et d’Israël! Qu’il devienne manifeste aujourd’hui que tu es la Divinité d’Israël, que je suis ton serviteur, et que c’est par ton ordre que j’ai fait toutes ces choses.
37 Manga ijabǝt ⱪilƣaysǝn, ǝy Pǝrwǝrdigar, ijabǝt ⱪilƣaysǝn; xuning bilǝn bu hǝlⱪⱪǝ sǝn Pǝrwǝrdigarning Huda ikǝnlikingni ⱨǝmdǝ ularning ⱪǝlblirini toƣra yolƣa yandurƣuqi ɵzüng ikǝnlikingni bildürgǝysǝn, dedi.
Exauce-moi, Seigneur, exauce-moi, afin que ce peuple reconnaisse que c’est toi le vrai Dieu; et tu auras ainsi amené leur cœur à résipiscence."
38 Xuning bilǝn Pǝrwǝrdigarning oti qüxüp kɵydürmǝ ⱪurbanliⱪni, otunni, taxlarni wǝ topini kɵydürüp azgaldiki sunimu yoⱪitiwǝtti.
Le feu de l’Eternel jaillit alors, consuma la victime, le bois, les pierres, la terre, et absorba l’eau de la tranchée.
39 Hǝlⱪlǝrning ⱨǝmmisi buni kɵrüpla, ular düm yiⱪilip: — Pǝrwǝrdigar, u Hudadur, Pǝrwǝrdigar, u Hudadur, deyixti.
Tout le peuple, à cette vue, tomba sur sa face et s’écria: "L’Eternel est le vrai Dieu! L’Eternel est le vrai Dieu!"
40 Iliyas hǝlⱪⱪǝ buyrup: — Baalning pǝyƣǝmbǝrlirini tutunglar, ⱨeqⱪaysini ⱪoyup bǝrmǝnglar, — dedi. Ular ularni tutⱪanda Iliyas ularni kixun jilƣisiƣa elip berip, u yǝrdǝ ⱪǝtl ⱪildurdi.
Elie leur dit "Saisissez-vous des prophètes de Baal et que pas un n’échappe!" On les saisit, Elie les fit descendre vers la vallée de Kichôn et les y égorgea.
41 Iliyas Aⱨabⱪa bolsa: — Qiⱪip yǝp-iqkin. Qünki ⱪattiⱪ yamƣurning xaldirliƣan awazi anglanmaⱪta, — dedi.
Puis, Elie dit à Achab: "Va, mange et bois, car déjà j’entends le grondement d’une abondante pluie."
42 Aⱨab ⱪopup yǝp-iqix üqün qiⱪti. Əmma Iliyas Karmǝlning qoⱪⱪisiƣa qiⱪip yǝrgǝ engixip, bexini tizining otturisiƣa ⱪoyup tizlinip
Achab se retira pour manger et boire, tandis qu’Elie montait au sommet du Carmel, où il se penchait vers la terre et mettait son visage entre ses genoux.
43 hizmǝtkariƣa: — Qiⱪip dengiz tǝrǝpkǝ ⱪariƣin, dedi. U qiⱪip sǝpselip ⱪarap: — Ⱨeqnǝrsǝ kɵrünmǝydu, dedi. U jǝmiy yǝttǝ ⱪetim: — Berip ⱪarap baⱪⱪin, dǝp buyrudi.
Et il dit à son serviteur: "Monte et regarde dans la direction de la mer." Il monta, regarda, et dit: "Je ne vois rien." Elie dit jusqu’à sept fois: "Recommence!"
44 Yǝttinqi ⱪetim kǝlgǝndǝ u: — Mana, dengizdin qiⱪiwatⱪan, adǝm aliⱪinidǝk kiqik bir bulutni kɵrdum — dedi. Iliyas uningƣa: — Qiⱪip Aⱨabⱪa: — «Ⱨarwini ⱪetip tɵwǝngǝ qüxkin, bolmisa yamƣur seni tosuwalidu», dǝp eytⱪin, — dedi.
La septième fois, le serviteur dit: "Je vois venir, du côté de la mer, un nuage aussi petit qu’une main d’homme." Et Elie répondit "Va dire à Achab: Fais atteler et redescends, de peur que la pluie ne t’arrête."
45 Angƣuqǝ asman bulut bilǝn tutulup, boran qiⱪip ⱪattiⱪ bir yamƣur yaƣdi. Aⱨab ⱨarwiƣa qiⱪip Yizrǝǝlgǝ kǝtti.
Cependant, peu à peu, le ciel s’était couvert de nuages, il ventait, et une grosse pluie tomba. Achab monta sur son char et s’en alla à Jezreël.
46 Pǝrwǝrdigarning ⱪoli Iliyasning wujudida turƣaq, u belini baƣlap Aⱨabning aldida Yizrǝǝlning kirix eƣiziƣiqǝ yügürüp mangdi.
Poussé par la main de Dieu, Elie ceignit ses reins et courut en avant d’Achab jusqu’à l’entrée de Jezreël.