Зәбур 90
1 Худаниң адими болған Мусаниң дуаси: — Я Рәббим, Сән барлиқ дәвирдә бизгә макан болуп келиватисән;
(En Bøn af den Guds Mand Moses.) Herre, du var vor Bolig slægt efter slægt.
2 Тағлар вуҗудқа кәлмәстин бурун, Сән йәр вә аләмни шәкилләндүрмәстин бурун, Әзәлдин әбәткичә Тәңридурсән.
Førend Bjergene fødtes og Jord og Jorderig blev til, fra Evighed til Evighed er du, o Gud!
3 Сән инсанни тупраққа айландуруп: — «Һәй, инсан балилири, қайтиңлар!» — дәйсән.
Mennesket gør du til Støv igen, du siger: "Vend tilbage, I Menneskebørn!"
4 Мана, Сениң нәзириңдә миң жил — Өтүп кәткән түнүгүнки бир күн, Түндики бир җесәктур, халас.
Thi tusind År er i dine Øjne som Dagen i Går, der svandt, som en Nattevagt.
5 Сән адәмләрни су ташқинидәк елип кетисән, Улар өтүп кәткән бир уйқидәк, Таң сәһәрдә үнүп чиққан от-чөпкә охшайду —
Du skyller dem bort, de bliver som en Søvn. Ved Morgen er de som Græsset, der gror;
6 Әтигәндә улар көкирип үниду, Кечиси болса кесилип, солишип кетәр.
ved Morgen gror det og blomstrer, ved Aften er det vissent og tørt.
7 Чүнки биз ғәзивиң билән йоқаймиз, Қәһриң билән дәккә-дүккидә қалимиз.
Thi ved din Vrede svinder vi hen, og ved din Harme forfærdes vi.
8 Сән қәбиһликлиримизни көз алдиңға, Йошурун қилмишлиримизни җамалиңниң нури алдиға қойдуң.
Vor Skyld har du stillet dig for Øje, vor skjulte Brøst for dit Åsyns Lys.
9 Барлиқ күнлиримиз дәрғәзивиң астида өтүп кетиду, Жиллиримизни бир уһ тартиш биләнла түгитимиз.
Thi alle vore Dage glider hen i din Vrede, vore År svinder hen som et Suk.
10 Өмримизниң жиллири йәтмиш жил, Мағдуримиз бар болса сәксән жил; Бирақ уларниң пәхри җапа вә беһудиликтур; Һаят тезлик билән үзәр, Мана, биз учуп кәттуқ.
Vore Livsdage er halvfjerdsindstyve År, og kommer det højt, da firsindstyve. Deres Herlighed er Møje og Slid, thi hastigt går det, vi flyver af Sted.
11 Саңа болған һөрмәт-әйминишниң аз-көплүгигә қарап һесаплинидиған, Аччиғиңниң шиддитини ким билсун?
Hvem fatter din Vredes Vælde, din Harme i Frygt for dig!
12 Шуңа көңлимизни даналиққа қоюшимиз үчүн, Күнлиримизни санашни бизгә үгәткәйсән!
At tælle vore Dage lære du os, så vi kan få Visdom i Hjertet!
13 Йенимизға қайтқайсән, и Пәрвәрдигар, Сени қачанғичә...?! Қуллириңға рәһим қилғайсән!
Vend tilbage, HERRE! Hvor længe! Hav Medynk med dine Tjenere;
14 Бизни әтигәндә өзгәрмәс муһәббитиң билән қандурғайсән; Ундақта барлиқ күнлиримиздә күйләрни яңритип шатлинимиз.
mæt os årle med din Miskundhed, så vi kan fryde og glæde os alle vore Dage.
15 Сән бизни җапаға чөмгән күнләргә асасән, Күлпәтни көргән жиллиримизға асасән йәнә хурсән қилғин!
Glæd os det Dagetal, du ydmygede os, det Åremål, da vi led ondt!
16 Улуқ ишлириң қуллириңға көрүнгәй, Шану-шәвкитиң уларниң оғуллириғиму ашкарә болғай!
Lad dit Værk åbenbares for dine Tjenere og din Herlighed over deres Børn!
17 Пәрвәрдигар Худайимизниң шерин мәрһәмити үстимиздә болғай, Қолимизниң ишлирини үстимизгә бәрикәтлик қилғайсән, Бәрһәқ, қолимизниң ишлирини бәрикәтлик қилғайсән!
HERREN vor Guds Livsalighed være over os! Og frem vore Hænders Værk for os, ja frem vore Hænders Værk!
