Luka 15
1 Ɛda bi ɔtogyefoɔ ne nnebɔneyɛfoɔ pii baa Yesu nkyɛn bɛtiee no,
Maksukogujad ja teised „patused“tulid sageli Jeesust kuulama.
2 Farisifoɔ ne Atwerɛsɛm no akyerɛkyerɛfoɔ no hunuu yei no, wɔnwiinwii kaa sɛ, “Saa ɔbarima yi gye nnebɔneyɛfoɔ sane ne wɔn to nsa didi.”
Selletõttu kurtsid variserid ja vaimulikud õpetajad: „See mees võtab patuseid vastu ja sööb koos nendega.“
3 Saa asɛm a wɔkaeɛ no ma ɔbuu wɔn bɛ bi sɛ,
Seega jutustas Jeesus neile näitlikustamiseks selle loo.
4 “Mo mu hwan na sɛ ɔwɔ nnwan ɔha na wɔn mu baako yera a, ɔrennya aduɔkron nkron no hɔ nkɔkyinkyini ɛserɛ so nhwehwɛ deɛ wayera no kɔsi sɛ ɔbɛhunu no?
„Kujutage ette meest, kel oli sada lammast ja ta kaotas ühe neist. Kas ta ei jätaks üheksakümmend üheksa karjamaale ega läheks otsima seda üht, kes on kadunud, kuni ta tema leiab?
5 Na sɛ ɔhunu no a, ɔde no abɔ ne kɔn ho, de anigyeɛ de no aba.
Kui ta lamba leiab, paneb ta lamba rõõmsalt oma õlgadele.
6 Na sɛ ɔduru efie a, wafrɛfrɛ ne nnamfo ne nʼafipamfoɔ nyinaa aka akyerɛ wɔn sɛ, ‘Momma yɛnnye yɛn ani, ɛfiri sɛ, mahunu me odwan a ɔyeraeɛ no.’
Kui ta koju jõuab, kutsub ta kokku oma sõbrad ja naabrid ning ütleb: „Tulge tähistage koos minuga! Ma leidsin oma kadunud lamba!“
7 Saa ara nso na sɛ ɔdebɔneyɛfoɔ baako nu ne ho a, ɔsorofoɔ nyinaa ani gye sene sɛ ateneneefoɔ aduɔkron nkron wɔ hɔ a ahonu ho nhia wɔn no.
Ma ütlen teile, et taevas on ühe meelt parandava patuse üle suurem rõõm kui üheksakümne üheksa hea inimese üle, kel ei ole meeleparandust vaja.
8 “Anaasɛ ɔbaa bɛn na sɛ ne sika mpɔ edu mu baako yera a, ɔrensɔ kanea, mprapra ne dan mu, nhwehwɛ kɔsi sɛ ɔbɛhunu.
Kujutage ette naist, kel on kümme hõbemünti, ja ta kaotab neist ühe. Kas ta ei süütaks lampi ega pühiks maja, otsides hoolikalt, kuni ta mündi leiab?
9 Na sɛ ɔhunu a, ɔremfrɛfrɛ ne nnamfo ne nʼafipamfoɔ nyinaa nka nkyerɛ wɔn sɛ, ‘Momma yɛn ani nnye, ɛfiri sɛ, mahunu me sika mpɔ a ɛyeraeɛ no’
Kui ta selle leiab, kutsub ta oma sõbrad ja naabrid kokku ning ütleb: „Tulge tähistage koos minuga! Ma leidsin hõbemündi, mille ma ära kaotasin.“
10 Saa ara nso na sɛ ɔdebɔneyɛfoɔ baako nu ne ho a, Onyankopɔn abɔfoɔ ani gye ara ne no.”
Ma ütlen teile, et Jumala inglite juures on rõõm ühe patuse üle, kes meelt parandab.
11 Yesu sane buu wɔn ɔyera ho ɛbɛ bi sɛ, “Ɔbarima bi wɔ hɔ a na ɔwɔ mmammarima baanu.
Elas kord üks mees, kellel oli kaks poega, “rääkis Jeesus.
12 Wɔn mu akumaa no ka kyerɛɛ nʼagya no sɛ, ‘Me agya, fa me kyɛfa a mewɔ wɔ wʼagyapadeɛ mu no ma me!’ Ɔbarima no kyɛɛ nʼagyapadeɛ mu de ne ba no kyɛfa maa no.
„Noorem poeg ütles isale: „Isa, anna mu pärandus kohe kätte.“Nõnda jagas siis mees oma vara poegade vahel.
13 “Nna tiawa bi akyi no, ne ba kumaa yi boaboaa nʼahodeɛ nyinaa ano tuu ɛkwan kɔɔ akyirikyiri asase bi so kɔbɔɔ ahohwi bra, hweree nʼahodeɛ nyinaa.
Mõne päeva pärast pani noorem poeg kokku kõik, mis tal oli, ja läks kaugele maale. Seal raiskas ta mõtlematut elu elades kogu raha ära.
14 Ɛno akyi no, ɛkɔm kɛseɛ bi baa asase no so maa ne ho kyeree no.
Pärast seda, kui ta kõik oli ära kulutanud, tabas seda maad raske näljahäda ja ta jäi nälga.
15 Ɛbaa saa no, ɔde ne ho kɔdanee kuromani bi a ɔma ɔkɔhwɛɛ ne mprako so.
Nii läks ta ja sai tööd ühe talumehe juures, kes saatis ta põllule sigu karjatama.
16 Ɔwɔ hɔ no, ɛkɔm dee no maa ne kɔn dɔɔ sɛ anka ɔbɛnya aduane a mprako no di no bi mpo adi, nanso, wannya.
Tema kõht oli nii tühi, et ta oleks söönud kas või sigade toitu, aga keegi ei andnud talle midagi.
17 “Nʼani baa ne ho so no, ɔkaa sɛ, ‘Apaafoɔ a wɔwɔ mʼagya efie didi mee, ma ebi ka ma wɔto gu. Adɛn na mete ha na ɛkɔm rekum me yi!
Kui ta mõtlema hakkas, ütles ta endamisi: „Kõigil mu isa töölistel on süüa rohkem kui küllalt, miks mina siin näljast suremas olen?
18 Mɛsɔre akɔ mʼagya nkyɛn na maka makyerɛ no sɛ, Agya, mayɛ ɔsoro ne wo bɔne,
Ma lähen oma isa juurde! Ma ütlen talle: isa, ma olen pattu teinud taeva ja sinu vastu.
19 na memfata sɛ wɔfrɛ me wo ba bio; fa me yɛ wʼapaafoɔ no mu baako.’
Ma ei ole enam väärt, et mind su pojaks nimetatakse. Palun kohtle mind nagu üht oma palgatöölistest.“
20 Ɔsiim sɛ ɔresane aba nʼagya nkyɛn. “Ɔnam ɛkwan so akyirikyiri reba no, nʼagya no hunuu no, enti ɔde ayamhyehyeɛ yɛɛ ntɛm kɔhyiaa no, bam no, yɛɛ no atuu.
Nii ta siis lahkus ja läks koju oma isa juurde. Kuigi ta oli alles kaugel, nägi isa teda tulemas ja tema süda sai liigutatud. Ta jooksis pojale vastu, kallistas ja suudles teda.
21 “Aberanteɛ yi ka kyerɛɛ nʼagya no sɛ, ‘Agya, mayɛ ɔsoro ne wo bɔne, na memfata sɛ wofrɛ me wo ba bio.’
Poeg ütles talle: „Isa, ma olen pattu teinud taeva ja sinu vastu. Ma ei ole enam väärt, et mind su pojaks nimetatakse.“
22 “Nʼano ansi koraa na nʼagya no frɛɛ nʼasomfoɔ ka kyerɛɛ wɔn sɛ, ‘Monka mo ho nkɔfa ntoma pa mmɛfira no na monhyɛ no pɛtea ne mpaboa a ɛyɛ fɛ.
Kuid isa ütles oma sulastele: „Ruttu! Tooge parim kuub ja pange talle selga. Pange talle sõrmus sõrme ja sandaalid jalga.
23 Afei, monkɔkum nantwie ba a wadɔre sradeɛ no mfa nyɛ aduane, na yɛnnidi, nnom, nnye yɛn ani,
Tooge vasikas, keda oleme nuumanud, ning tapke see. Korraldame tähistamiseks pidusöögi,
24 ɛfiri sɛ, na mesusu sɛ meba yi awu, sɛ nso na ɔte ase; ɔyeraeɛ, nanso wasane aba.’ Wɔhyɛɛ aseɛ gyee wɔn ani.
sest see on minu poeg, kes oli surnud, kuid ärkas ellu; ta oli kadunud, aga nüüd on ta leitud.“Niisiis hakkasid nad tähistama.
25 “Ne ba panin a na ɔfiri afuom reba no duruu afikyire no, ɔtee nnwontoɔ ne ahurisidie wɔ efie hɔ.
Vanem poeg aga oli väljas põllul tööl. Kui ta maja poole kõndis, kuulis ta muusikat ja tantsimist.
26 Ɛno enti ɔfrɛɛ asomfoɔ no mu baako bisaa no deɛ ɛrekɔ so wɔ efie hɔ.
Seepärast kutsus ta ühe sulastest ja küsis, mis toimub.
27 Ɔsomfoɔ no ka kyerɛɛ no sɛ, ‘Wo nua no asane aba a biribiara anyɛ no enti, wʼagya akum nantwie ba a wadɔre sradeɛ no ama no.’
„Su vend on tagasi, “vastas sulane, „ja su isa on tapnud nuumvasika, sest su vend on elusa ja tervena kodus.“
28 “Ɔtee saa asɛm yi no, ne bo fuiɛ enti ɔyɛɛ nʼadwene sɛ ɔrenkɔ efie hɔ. Nʼagya tee saa asɛm yi no, ɔfirii adi baa ne nkyɛn bɛkorɔkorɔɔ no.
Vend sai pahaseks ja keeldus sisse minemast. Siis tuli isa välja, et teda ümber veenda.
29 Ne ba no de awerɛhoɔ buaa no sɛ, ‘Agya, masom wo mfeɛ dodoɔ yi nyinaa a deɛ wobɛka biara metie, nanso wommaa me odwan ba mpo da sɛ menkum na me ne me nnamfonom mfa nnye yɛn ani.
Ta ütles isale: „Vaata, kõik need aastad olen ma sind teeninud, ma pole kunagi sõnakuulmatu olnud, aga sa pole mulle kunagi andnud kitsetallegi, et oleksin saanud oma sõpradega peo teha.
30 Nanso, wo ba a ɔkɔbɔɔ ahohwie no baeɛ yi deɛ, woakum nantwie ba a wadɔre sradeɛ no ama no.’
Nüüd tuleb see sinu poeg tagasi, kui ta on sinu raha prostituutidele kulutanud, ja sina tapad tema jaoks nuumvasika!“
31 “Nʼagya buaa no sɛ, ‘Me ba, me ne wo na ɛte ha. Biribiara a mewɔ nso yɛ wo dea.
„Poeg, “vastas isa, „sa oled alati siin minu juures. Kõik, mis on minu oma, on ka sinu oma.
32 Ɛsɛ sɛ yɛgye yɛn ani, ɛfiri sɛ, na mesusu sɛ wo nua yi awu, sɛ nso na ɔte ase; ɔyeraeɛ, nanso wasane aba.’”
Aga me peaksime olema rõõmsad ja tähistama! See on sinu vend, kes oli surnud, kuid ärkas ellu; ta oli kadunud, aga nüüd on ta leitud!““
