Fakahā 6
1 Pea ne u vakai ʻi he vete ʻe he Lami ʻae meʻa fakamaʻu ʻe taha, pea ne u fanongo, ʻo hangē ko e ʻuʻulu ʻoe mana, pea ko e tokotaha ʻi he meʻa moʻui ʻe fā naʻe pehē mai, “Haʻu ʻo mamata.”
Ma nägin, kuidas Tall avas esimese seitsmest pitserist ja kuulsin, kuidas üks neljast olevusest hüüdis otsekui kõuehäälel: „Tule!“
2 Pea ne u mamata, pea vakai, ko e hoosi hinehina pea naʻe ʻiate ia naʻe heka ai ʻae kaufana; pea naʻe foaki kiate ia ʻae pale: pea naʻe ʻalu atu ia ʻi he ikuna ki he ikuna.
Ja ma vaatasin: ennäe, valge hobune. Selle seljas istujal oli käes amb ning talle anti pärg ja ta läks välja võitjana võitma.
3 Pea kuo vete ʻe ia hono ua ʻoe meʻa fakamaʻu, pea u fanongo ki hono ua ʻoe meʻa moʻui, ʻoku pehē mai, “Haʻu ʻo mamata.”
Ja kui ta avas teise pitseri, kuulsin ma teist olevust hüüdvat: „Tule!“
4 Pea ʻalu atu ʻae hoosi ʻe taha naʻe kulokula: pea naʻe tuku kiate ia naʻe heka ai ke ne toʻo ʻae melino mei māmani, pea ke nau fetāmateʻaki ʻakinautolu: pea naʻe ʻatu kiate ia ʻae heletā lahi.
Siis tuli välja hobune, kes oli tulipunane, ning tema seljas istujale anti võim võtta maa pealt rahu, et inimesed üksteist tapaksid, ja talle anti suur mõõk.
5 Pea kuo vete ʻe ia hono tolu ʻoe meʻa fakamaʻu, pea u fanongo ki hono tolu ʻoe meʻa moʻui, naʻe pehē mai, “Haʻu ʻo mamata.” Pea ne u mamata, pea vakai, ko e hoosi ʻuliʻuli; pea naʻe ʻi he nima ʻo ia naʻe heka ai ʻae meʻa fakatatau.
Ja kui ta avas kolmanda pitseri, kuulsin ma kolmandat olevust hüüdvat: „Tule!“Ja ma vaatasin: ennäe, must hobune, ja selle seljas istujal olid käes kaalud.
6 Pea ne u fanongo ki he leʻo, mei he haʻohaʻonga ʻoe meʻa moʻui ʻe fā, naʻe pehē mai, “Ko e puha fua ʻoe uite ki he tenali ʻe taha, mo e puha fua ʻe tolu ʻoe paʻale ki he tenali ʻe taha; pea ʻoua naʻa ke maumauʻi ʻae lolo mo e uaine.”
Ma kuulsin nelja olevuse keskelt otsekui häält, mis ütles: „Üks kilogramm nisu teenari eest ja kolm kilogrammi otri teenari eest. Kuid õlile ja veinile ära tee kahju!“
7 Pea kuo vete ʻe ia hono fā ʻoe meʻa fakamaʻu, peau fanongo ki he leʻo ʻo hono fā ʻoe meʻa moʻui, naʻe pehē mai, “Haʻu ʻo mamata.”
Ja kui ta avas neljanda pitseri, kuulsin ma neljanda olevuse häält hüüdvat: „Tule!“
8 Pea ne u mamata, pea vakai, ko e hoosi tea: pea ko e hingoa ʻo ia naʻe heka ai ko e Mate, pea naʻe muimui ʻiate ia ʻa Hētesi. Pea naʻe tuku kiate kinaua ʻae mālohi ki hono fā ʻoe vahe ʻo māmani, ke tāmateʻi ʻaki ʻae heletā, mo e honge, mo e mate, pea mo e fanga manu fekai ʻoe fonua. (Hadēs g86)
Ja ma vaatasin: ennäe, tuhkur hobune, ja selle seljas istuja nimi oli Surm. Tema järel tuli Surmavald ning neile anti meelevald neljandikul maakeral tappa mõõgaga, näljaga ja katkuga ning maa metsloomadega. (Hadēs g86)
9 Pea kuo vete ʻe ia hono nima ʻoe meʻa fakamaʻu, ne u mamata ʻi he lalo ʻesifeilaulau ki he ngaahi laumālie ʻokinautolu naʻe tāmateʻi koeʻuhi ko e folofola ʻae ʻOtua, pea koeʻuhi ko e fakamoʻoni ʻaia naʻa nau fai:
Ja kui ta avas viienda pitseri, nägin ma altari all nende hingi, kes olid tapetud Jumala sõna ja tunnistuse pärast, milles nad olid püsinud.
10 Pea naʻa nau tangi ʻaki ʻae leʻo lahi, ʻo pehē, “ʻE ʻEiki māʻoniʻoni mo moʻoni, ʻe fēfē hono fuoloa, mo hoʻo taʻefakamaau mo taʻetotongia homau toto kiate kinautolu ʻoku nofo ʻi he maama?”
Nad hüüdsid valjusti: „Kui kaua veel, püha ja tõeline Valitseja, enne kui sa mõistad kohut ja tasud kätte ilmamaa inimestele meie vere eest?“
11 Pea naʻe foaki kiate kinautolu taki taha ʻae kofu hinehina tōtōlofa; pea naʻe pehē kiate kinautolu, ke nau kei tatali ke fuoloa siʻi, kaeʻoua ke kātoa honau kaungā tamaioʻeiki mo honau kāinga, ʻakinautolu ʻe tāmateʻi ʻo hangē pe ko kinautolu.
Ja neile igaühele anti selga valge rüü ja neile öeldi, et nad puhkaksid veel pisut aega, kuni saab täis nende kaassulaste ja vendade hulk, kes tapetakse nagu nemadki.
12 Pea ne u mamata ʻi heʻene vete hono ono ʻoe meʻa fakamaʻu, pea vakai, naʻe ʻi ai ʻae mofuike lahi; pea hoko ʻae laʻā ʻo ʻuliʻuli ʻo hangē ha tauangaʻa fulufulu, pea hoko ʻae māhina ʻo hangē ko e toto;
Kui ta avas kuuenda pitseri, nägin ma, et sündis võimas maavärin. Päike muutus mustaks nagu karune kotiriie ja kuu muutus otsekui vereks.
13 Pea naʻe mokulu ʻae ngaahi fetuʻu ʻoe langi ki he fonua, ʻo hangē ko e lī hifo ʻe he fiki ʻa hono ngaahi kauloa, ʻoka lūluuʻi ia ʻe he matangi lahi.
Taevatähed kukkusid maa peale, nõnda nagu viigipuu pillab maha oma küpsemata marjad, kui tugev tuul seda raputab.
14 Pea naʻe mole ʻae langi ʻo hangē ha tohi ʻoka tākai ia; pea ko e moʻunga mo e motu kotoa pē naʻe hiki mei honau potu.
Ja taevas taandus otsekui rullraamat, mis keeratakse kokku, ja kõik mäed ja saared nihkusid oma kohalt.
15 Pea ko e ngaahi tuʻi ʻo māmani, pea mo e ngaahi houʻeiki, mo e kau koloaʻia, mo e kau ʻeikitau, mo e kau mālohi, mo e kau pōpula kotoa pē, mo e kau tauʻatāina kotoa pē, naʻa nau fufū ʻakinautolu ʻi he ngaahi luo mo e ngaahi ʻanaʻi maka ʻi he ngaahi moʻunga;
Kogu maailma kuningad, suurnikud ja väejuhid, rikkad ja vägevad, kõik orjad ja vabad peitsid end koobastesse ja mägedesse kaljude vahele.
16 Mo nau pehē ki he ngaahi moʻunga mo e ngaahi maka, “Hinga mai kiate kimautolu, ʻo fufū ʻakimautolu mei he fofonga ʻo ia ʻoku nofo ʻi he nofoʻa fakaʻeiʻeiki, pea mei he houhau ʻoe Lami:
„Langege meie peale, “ütlesid nad mägedele ja kaljudele, „ning peitke meid troonil istuja palge ja Talle viha eest,
17 He kuo hokosia ʻae ʻaho lahi ʻo hono houhau; pea ko hai ʻe faʻa tuʻu ai?”
sest nende suur vihapäev on käes, kes võib jääda püsima?“
