Luke 8
1 Pea pehē, kuo hili ia, naʻa ne ʻalu ʻi he kolo mo e potu kakai kotoa pē, ʻo malanga mo fakahā ʻae ongoongolelei ʻoe ʻOtua: pea naʻe ʻiate ia ʻae toko hongofulu ma toko ua,
Varsti pärast seda käis Jeesus ringi linnades ja külades ning kuulutas head sõnumit Jumala riigist. Kaksteist jüngrit käisid koos temaga,
2 Pea mo e kau fefine naʻe fakamoʻui mei he kau laumālie kovi, mo e ngaahi mahaki, ko Mele ʻoku ui ko Makitaline, ʻaia naʻe ʻalu ai ʻae tēvolo ʻe toko fitu,
peale selle hulga naisi, kelle ta oli kurjadest vaimudest ja haigustest terveks teinud: Maarja, keda hüütakse Magdaleenaks, kellest ta oli seitse kurja vaimu välja ajanud;
3 Mo Sioana ko e uaifi ʻo Kusa ko e tauhi koloa ʻo Helota, mo Susana, mo e tokolahi kehe, naʻa nau tauhi ʻaki ia ʻenau koloa.
Johanna, Heroodese kojaülema Kuusase naine; Susanna ja veel paljud teised, kes teda oma isiklike vahenditega toetasid.
4 Pea kuo fakataha mai ʻae fuʻu kakai, kuo haʻu mei he kolo kotoa pē kiate ia, pea pehē ʻe ia ʻi he fakatātā:
Kord, kui oli kogunenud suur hulk inimesi, kes olid tulnud paljudest linnadest teda vaatama, hakkas Jeesus neile kõnelema ja kasutas näitlikustamiseks jutustust.
5 “Naʻe ʻalu atu ʻae tangata tūtuuʻi ke tūtuuʻi ʻene tenga; pea ʻi heʻene tūtuuʻi, naʻe mokulu ʻae niʻihi ki he veʻe hala: pea malaki hifo ia, pea naʻe kai ʻo ʻosi ia ʻe he fanga manupuna ʻoe ʻatā.
„Üks põllumees läks välja külvama. Kui ta seemet laiali puistas, kukkus osa sellest tee peale, kus inimesed selle jalgade alla trampisid ja linnud ära sõid.
6 Pea mokulu ʻae niʻihi ki he maka; pea kuo toki tupu hake ia, pea mae [leva], koeʻuhi naʻe ʻikai viviku ia.
Osa seemnest kukkus kivisele pinnale ja kui seeme oli idanenud, närbusid võrsed niiskuse puudumise tõttu.
7 Pea mokulu ʻae niʻihi ki he ʻakau talatala; pea tupu hake mo ia ʻae ʻakau talatala, ʻo kāsia ai ia.
Osa seemneid kukkus ohakate sekka ja kui mõlemad kasvasid, lämmatasid ohakad vilja ära.
8 Pea mokulu ʻae niʻihi ki he kelekele lelei, ʻo tupu hake, pea tupu ai ʻae fua ʻe teau.” Pea kuo ne lea ʻaki ʻae ngaahi meʻa ni, pea kalanga ia, “Ko ia ʻoku ne telinga. Ongo, ke ongoʻi ia.”
Osa seemnest kukkus hea maa peale ning andis hiljem saaki sada korda rohkem sellest, mis oli külvatud.“Kui ta oli seda rääkinud, hüüdis ta: „Kui teil on kõrvad, siis kuulake!“
9 Pea naʻe fehuʻi ʻa ʻene kau ākonga kiate ia, ʻo pehē, “Ko e hā nai [hono ʻuhinga ]ʻoe fakatātā ni?”
Aga tema jüngrid küsisid talt: „Mida see mõistujutt tähendab?“
10 Pea pehē ʻe ia, “Kuo tuku ke ʻilo ʻekimoutolu ʻae ngaahi meʻa lilo ʻoe puleʻanga ʻoe ʻOtua: ka ki he kakai kehe ʻi he ngaahi fakatātā; koeʻuhi kenau ʻā ka ʻe ʻikai mamata, pea fanongo ka ʻe ʻikai ʻilo.
Jeesus vastas: „Teile on antud võimalus heita pilk Jumala riigi saladustesse, kuid ülejäänutele on antud mõistujutud, et „isegi kui nad näevad, siis nad tegelikult ei näe, ja kuigi nad kuulevad, ei saa nad tegelikult aru.“
11 “Pea ko e fakatātā eni: Ko e tenga ko e folofola ia ʻae ʻOtua.
Selle mõistujutu tähendus on järgmine: seeme on Jumala sõna.
12 Ko kinautolu [eni ]ʻi he veʻe hala, ʻoku nau fanongo; pea toki haʻu ʻae tēvolo, ʻo ne toʻo atu ʻae folofola ʻi honau loto, telia naʻa nau tui pea moʻui ai.
Seemned, mis kukuvad tee peale, on need, kes kuulevad sõnumit, kuid kurat tuleb ja näppab tõe nende mõistusest ära, nii et nad ei usu Jumalasse ega saa päästetud.
13 Ko kinautolu [eni ]ʻi he maka, ʻaia ʻoku fanongo, pea maʻu ʻae folofola ʻi he fiefia; ka ʻoku ʻikai hanau aka, pea ʻoku nau tui fuoloa siʻi pe, pea ʻi he ʻaho ʻoe ʻahiʻahi ʻoku nau hinga ai.
Seemned, mis kukuvad kivisele pinnale, on need, kes kuulevad sõnumit ja võtavad selle rõõmuga vastu, kuid neil ei ole juuri. Mõnda aega nad usuvad, aga kui tulevad rasked ajad, annavad nad alla.
14 Pea ko ia naʻe mokulu ki he ʻakau talatala, ko kinautolu eni ʻoku fanongo pea ʻalu atu, ka ko e tokanga [mamahi ]mo e koloa mo e fiefia ʻi māmani, ʻoku kāsia ai ia, pea ʻe ʻikai ai ha fua ke haohaoa.
Seemned, mis kukuvad ohakate sekka, on need, kes kuulevad sõnumit, kuid selle elu asjad − mured, rikkus, lõbud − lämmatavad selle, nii et nad ei kanna vilja.
15 Ka ko ia ʻoku ʻi he kelekele moʻui, ko kinautolu eni ʻoku nau fanongo ki he folofola, ʻo maʻu [ia ]ki he loto totonu mo lelei, pea fakatupu ʻae fua ʻi he fakakukafi.
Heasse mulda külvatud seemned on need, kes on siirad ja teevad seda, mis on õige. Nad kuulevad tõesõnumit, haaravad sellest kinni ning annavad püsivuse tõttu head saaki.
16 “ʻOku ʻikai ha tangata te ne tutu ʻae maama, ke fakapulonga ʻaki ʻae ipu, pe tuku [ia ]ki he lalo mohenga; kae fokotuʻu [ia ]ki ha tuʻunga, koeʻuhi ke mamata ki he maama ʻakinautolu ʻoku [ʻi ai].
Ei süüdata lampi, et seda siis ämbriga katta või voodi alla peita. Ei, lamp asetatakse lambijalale, et kõik, kes sisse tulevad, näeksid selle valgust.
17 He ʻoku ʻikai ha meʻa ʻoku lilo, ʻe taʻefakahā; pea ʻoku ʻikai ha meʻa ʻoku fufū, ʻe taʻeʻiloa pe taʻemafola kituʻa.
Sest ei ole midagi varjatut, mis ei saaks avalikuks; ei ole midagi salajast, mis ei saaks teatavaks ja selgeks.
18 Ko ia mou tokanga ki hoʻomou fanongo: he ko ia ʻoku maʻu, ʻe foaki kiate ia pea ko ia ʻoku ʻikai te ne maʻu, ʻe toʻo meiate ia ʻaia ʻoku ne mahalo kuo ne maʻu.”
Nii et pange tähele, kuidas te kuulete. Neile, kes on vastu võtnud, antakse juurde; neilt, kes vastu ei võta, võetakse ära isegi see, mis neil enda arvates on!“
19 Pea haʻu ai kiate ia ʻa ʻene faʻē mo hono kāinga, ka naʻe ʻikai te nau ofi kiate ia, ko e meʻa ʻi he kakai.
Siis jõudsid kohale Jeesuse ema ja vennad, kuid nad ei pääsenud läbi rahvahulga tema juurde.
20 Pea naʻe fakahā kiate ia, ʻo pehē, “Ko hoʻo faʻē mo ho kāinga ʻoku tutuʻu ʻituʻa, ko ʻenau holi ke mamata kiate koe.”
Jeesusele öeldi: „Su ema ja vennad on väljas. Nad tahavad sind näha.“
21 Pea lea ia, ʻo pehēange kiate kinautolu, “Ko ʻeku faʻē mo hoku kāinga ʻakinautolu ni ʻoku fanongo ki he folofola ʻae ʻOtua, mo fai ki ai.”
„Mu ema ja vennad on need, kes kuulevad Jumala sõna ja teevad, mida see käsib, “vastas Jeesus.
22 Pea pehē, ʻi he ʻaho ʻe taha, naʻe heka vaka ia mo ʻene kau ākonga: pea pehē ʻe ia kiate kinautolu, “Ke tau ō ki he kauvai ʻe taha. Pea naʻa nau tuku atu.”
Ühel päeval ütles Jeesus oma jüngritele: „Lähme üle järve teisele kaldale.“Nii astusid nad paati ja asusid teele.
23 Ka ʻi heʻenau folau naʻe mohe ia: pea naʻe tō hifo ki he tahi ʻae taufa lahi: pea ngotofuʻu [ʻae vaka], pea nau tuʻutāmaki ai.
Kui nad seilasid, jäi Jeesus magama ja alla järvele tuli torm. Paat hakkas veega täituma ja oli oht põhja minna.
24 Pea naʻa nau haʻu, ʻo fafangu ia, mo nau pehē, “ʻEiki, ʻeiki, kuo tau mate.” Pea tuʻu hake ia, ʻo lolomi ʻae matangi mo e hou ʻae tahi; pea tuku ia, ʻo tofukī.
Nad läksid Jeesuse juurde ja äratasid ta üles „Õpetaja, õpetaja, me upume!“ütlesid nad. Jeesus ärkas üles ning käskis tuulel ja tormistel lainetel vaikida. Nii juhtuski ja kõik oli rahulik.
25 Pea pehē ʻe ia kiate kinautolu, “Kofaʻā hoʻomou tui?” Ka naʻe manavahē mo ofo ʻakinautolu, ʻonau fepehēʻaki, “Ko hai nai ʻae tangata ni! He ʻoku fekau ʻe ia ki he matangi mo e tahi, pea ʻoku talangofua ia kiate ia.”
„Kus on teie usk?“küsis ta neilt. Kohkunult ja hämmastunult ütlesid nad üksteisele: „Kes see siis on? Ta käsib tuuli ja vett ja need kuuletuvad talle!“
26 Pea naʻa nau tau ki he fonua ʻoe kakai Katala, ʻaia ʻoku hangatonu ki Kāleli.
Nad seilasid üle järve gerasalaste territooriumile, mis asub Galilea vastaskaldal.
27 Pea ʻi heʻene ʻalu ki ʻuta, naʻe fakafetaulaki mai kiate ia ʻae tangata ʻe tokotaha mei he kolo, naʻe fuoloa ʻae ulusino ʻiate ia ʻae kau tēvolo, naʻe ʻikai ke vala, pe nofo fale, ka ʻi he ngaahi faʻitoka.
Kui Jeesus astus paadist välja kaldale, tuli talle linnast vastu kurjast vaimust vaevatud mees. Pikka aega ei olnud ta riideid kandnud ega majas elanud. Ta elas hauakambrites.
28 Pea mamata ia kia Sisu, pea kalanga, mo fakatōmapeʻe ʻi hono ʻao, ʻo [tangi ]leʻo lahi, ʻo pehē, “ʻE Sisu, ʻAlo ʻoe fungani ʻOtua māʻolunga, ko e hā au kiate koe? ʻOku ou kole kiate koe, ʻoua ʻe fakamamahiʻi au.”
Kui ta Jeesust nägi, hakkas ta karjuma, langes Jeesuse jalge ette maha ja küsis valju häälega: „Mida sa minust tahad, Jeesus, Kõigekõrgema Jumala Poeg? Ära piina mind, ma anun sind!“
29 (He kuo fekau ʻe ia ki he laumālie ʻuli ke haʻu kituʻa mei he tangata. He kuo liunga lahi hono puke ia: pea naʻe maʻu ia ʻi hono haʻisia ʻaki ʻae ngaahi ukamea fihifihi mo e ngaahi ukamea fakamaʻu; kae motuhi ʻe ia ʻae ngaahi haʻi, pea tuli ia ʻe he tēvolo ki he toafa.)
Sest Jeesus oli juba käskinud kurjal vaimul mehest lahkuda. See oli sageli teda oma valdusesse võtnud ning hoolimata sellest, et teda oli kettide ja vangiraudadega kinni pandud, lõhkus ta ketid ning kuri vaim oli teda kõrbesse kihutanud.
30 Pea fehuʻi ʻa Sisu kiate ia, ʻo pehē, “Ko hai ho hingoa?” Pea pehē ʻe ia, “Ko Lisione:” koeʻuhi kuo hū kiate ia ʻae kau tēvolo tokolahi.
„Mis su nimi on?“küsis Jeesus talt. „Leegion, “vastas ta, sest temasse oli sisenenud palju kurje vaime.
31 Pea naʻa nau kole kiate ia, ke ʻoua te ne fekau ʻakinautolu ke nau ʻalu atu ki he loloto. (Abyssos g12)
Nad palusid, et Jeesus ei käsiks neil minna tühjusesse. (Abyssos g12)
32 Pea naʻe ai ʻae fanga puaka lahi naʻe fafanga ʻi he moʻunga: pea naʻa nau kole kiate ia ke ne tuku ke nau hū ki ai. Pea ne tukuange ia.
Lähedal asuval mäenõlval oli söömas suur seakari ja kurjad vaimud anusid teda, et ta lubaks neil sigadesse minna. Jeesus andis neile loa,
33 Pea ʻalu atu [leva ]ʻae kau tēvolo ʻi he tangata, ʻonau hū ki he fanga puaka; pea feleleʻi ʻo ʻoho ʻae fanga puaka ʻi he potu tahifohifo ki tahi, ʻo melemo ai.
seega lahkusid kurjad vaimud mehest ja sisenesid sigadesse. Kari tormas järsku nõlva pidi alla järve ja uppus.
34 Pea kuo mamata ʻae kau tauhimanu ki he meʻa kuo fai, pea nau feholaki, ʻo ʻalu ʻo fakahā ʻi he kolo mo e tukuʻuta.
Kui seakarjused nägid, mis juhtus, jooksid nad minema ning kuulutasid seda linnas ja maal.
35 Pea naʻa nau ʻalu atu ke vakai pe ko e hā kuo fai, ʻo haʻu kia Sisu, pea ʻilo ʻae tangata, ʻaia kuo ʻalu ai ʻae kau tēvolo, ʻoku nofo ia ʻi he vaʻe ʻo Sisu, kuo kofu, pea poto hono loto: pea naʻa nau manavahē ai.
Rahvas läks välja vaatama, mis oli juhtunud. Kui nad tulid Jeesuse juurde, leidsid nad mehe, kes oli kurjadest vaimudest vabastatud. Ta istus Jeesuse jalgade juures, kandis riideid ja oli terve mõistuse juures. Rahvas hakkas kartma.
36 Pea ko kinautolu foki naʻe mamata [ki ai], naʻa nau tala kiate kinautolu ʻae ngāue kuo moʻui ai ia, ʻaia naʻe ulusino ai ʻae kau tēvolo.
Need, kes olid juhtunut näinud, selgitasid, kuidas kurjadest vaimudest vaevatud mees oli terveks saanud.
37 Pea toki kole ʻae kakai kotoa pē ʻoe fonua ʻoe kau Katala ke ʻalu ia ʻiate kinautolu; he kuo nau pukea ʻi he ilifia lahi: pea heka ia ki vaka, ʻo [toe ]liu mai.
Siis kõik Gerasa ümbruskonna rahvas palus Jeesusel lahkuda, sest neid valdas hirm. Nii astus ta paati ja läks tagasi.
38 Pea ko e tangata naʻe ʻalu ai ʻae kau tēvolo, naʻa ne kole kiate ia ke na nonofo mo ia: ka naʻe fekau ʻe Sisu ke ʻalu ia, ʻo ne pehē,
Mees, kes oli deemonitest vabaks saanud, palus, et ta võiks kaasa minna, kuid Jeesus saatis ta minema.
39 “Toe ʻalu koe ki ho fale, ʻo fakahā ʻae ngaahi meʻa lahi kuo fai ʻe he ʻOtua kiate koe.” Pea naʻe ʻalu ia, ʻo ne ongoongoa ʻi he kolo kotoa pē ʻae ngaahi meʻa lahi kuo fai ʻe Sisu kiate ia.
„Mine koju tagasi ja räägi inimestele kõigest, mida Jumal on sinu heaks teinud, “käskis Jeesus. Nõnda siis mees läks ja kõneles kogu linnas kõigest, mida Jeesus oli tema heaks teinud.
40 Pea pehē, kuo foki ange ʻa Sisu, naʻe [toe ]maʻu fiefia ia ʻe he kakai: he naʻa nau tatali kotoa pē kiate ia.
Kui Jeesus tagasi tuli, oli kogunenud teda vastu võtma rahvahulk, kes teda innukalt ootas.
41 Pea vakai, naʻe haʻu ʻae tangata ko Sailosi hono hingoa, ko e pule ia ʻi he falelotu; pea ne fakatōmapeʻe ki he vaʻe ʻo Sisu, ʻo kole kiate ia ke haʻu ki hono fale:
Üks neist oli mees nimega Jairus, sünagoogi ülem, kes tuli ja langes Jeesuse jalge ette. Ta anus, et Jeesus tuleks tema koju,
42 He kuo taha pe hono ʻofefine, pea kuo hongofulu ma ua nai hono taʻu pea kuo tei mate ia. Ka ʻi heʻene ʻalu naʻe fakaʻefi ia ʻe he kakai.
sest tema ainus tütar oli suremas. Ta oli umbes kaheteistkümneaastane. Sel ajal kui Jeesus oli teel sinna, tungles tema ümber rahvahulk.
43 Pea ko e fefine ʻe tokotaha naʻe ʻiate ia ʻae ʻau ʻoe toto, ʻi he taʻu ʻe hongofulu ma ua, pea kuo fakaʻosi ʻe ia ʻa ʻene meʻa kotoa pē ki he kau faitoʻo, ka naʻe ʻikai ke moʻui ia ʻi ha taha,
Rahva seas oli üks naine, kes oli kaksteist aastat veritsemise all kannatanud. Ta oli kulutanud kogu oma vara arstide peale, kuid keegi neist ei olnud suutnud teda aidata.
44 Naʻe haʻu ia ki [hono ]tuʻa, ʻo ala ki he kapa ʻo hono kofu: pea matuʻu leva ʻae ʻau ʻo hono toto.
Ta lähenes Jeesusele selja tagant ja puudutas tema rüüd. Kohe lõppes veritsemine.
45 Pea pehē ʻe Sisu, “Ko hai kuo ala kiate au?” Pea kuo nau ʻikai kotoa pē, pea pehē ʻe Pita mo kinautolu naʻa nau ʻiate ia, “ʻEiki, ʻoku fakaʻefi mo kāpui koe ʻe he kakai, pea ʻoku ke pehē, ‘Ko hai kuo ala kiate au?’”
„Kes mind puudutas?“küsis Jeesus. Kõik ümberolijad eitasid puudutamist. „Aga, õpetaja, “ütles Peetrus, „sinu ümber tungleb rahvas ja nad müksavad sind kogu aeg.“
46 Pea pehēange ʻe Sisu, “Kuo ala ha taha kiate au: he ʻoku ou ʻilo kuo ʻalu ʻae mālohi ʻiate au.”
„Keegi puudutas mind, “vastas Jeesus. „Ma tean, sest vägi läks minust välja.“
47 Pea kuo ʻilo ʻe he fefine ʻoku ʻikai lilo ia, pea haʻu tetetete ia, ʻo fakatōmapeʻe ʻi hono ʻao, ʻo ne fakahā kiate ia ʻi he ʻao ʻoe kakai kotoa pē hono ʻuhinga ʻo ʻene ala kiate ia, pea mo ʻene moʻui ai leva.
Kui naine mõistis, et ta ei saa märkamatuks jääda, astus ta värisedes esile ja langes Jeesuse jalge ette maha. Seal kõigi ees selgitas ta põhjust, miks ta oli Jeesust puudutanud, ja et ta oli silmapilkselt terveks saanud.
48 Pea pehē ʻe ia kiate ia, “ʻOfefine, ke ke fiemālie: kuo fakamoʻui koe ʻe hoʻo tui; ʻalu ʻo fiemālie.”
Jeesus lausus talle: „Tütar, su usk on su terveks teinud, mine rahus.“
49 Pea naʻe lolotonga ʻene lea, mo ʻene haʻu ʻae tokotaha mei he [fale ʻoe ]pule ʻoe falelotu, ʻo ne pehē kiate ia, “Kuo pekia ho ʻofefine; ʻoua naʻa fakafiuʻi ʻae ʻEiki.”
Sel ajal kui ta alles rääkis, tuli keegi sünagoogi ülema kodust, et talle öelda: „Sinu tütar on surnud. Sul pole vaja enam Õpetajat tülitada.“
50 Ka kuo fanongo ki ai ʻa Sisu, pea lea ia, ʻo pehē kiate ia, “ʻOua te ke manavahē: ka ke tui pe, pea ʻe fakamoʻui ia.”
Aga kui Jeesus seda kuulis, ütles ta Jairusele: „Ära karda. Kui sa usud, saab ta terveks.“
51 Pea kuo haʻu ia ki he fale, naʻe ʻikai te ne tuku ke hū [ki ai ]ha taha, ka ko Pita, mo Semisi, mo Sione, pea mo e tamai mo e faʻē ʻae taʻahine.
Kui Jeesus maja juurde jõudis, ei lubanud ta sisse kedagi peale Peetruse, Johannese ja Jaakobuse ning tüdruku isa ja ema.
52 Pea naʻa nau tangi mo tangilāulau kotoa pē koeʻuhi ko ia: ka naʻa ne pehē, “ʻOua ʻe tangi; he ʻoku ʻikai mate ia, ka ʻoku mohe [pe].”
Seal nutsid ja leinasid kõik inimesed tüdruku pärast. „Ärge nutke, “ütles Jeesus neile. „Ta ei ole surnud, ta lihtsalt magab.“
53 Ka naʻa nau kakata manuki kiate ia, ko ʻenau ʻilo kuo mate ia.
Nad naersid tema üle, sest nad teadsid, et tüdruk on surnud.
54 Pea ne tuku ʻakinautolu kotoa pē kituʻa, pea puke hono nima, ʻo ne ui, ʻo pehē, “Taʻahine, tuʻu hake.”
Kuid Jeesus võttis tüdrukul käest kinni ja ütles valju häälega: „Mu laps, tõuse üles!“
55 Pea naʻe toe haʻu ʻa hono laumālie, pea tuʻu hake leva ia: pea ne fekau ke ʻatu haʻane meʻakai.
Tüdruk ärkas ellu ja tõusis kohe püsti. Jeesus käskis neil talle midagi süüa anda.
56 Pea ofo ai ʻa ʻene mātuʻa: ka naʻe fekau ʻe ia kiate kinaua ke ʻoua naʻa na fakahā ki ha taha ʻaia kuo fai.
Tüdruku vanemad olid toimunust jahmunud, kuid Jeesus ütles, et nad ei räägiks sellest kellelegi.
