< Fakamaau 3 >

1 Pea ko e ngaahi puleʻanga eni naʻe tuku ʻe Sihova ke ʻahiʻahi ʻaki ʻa ʻIsileli, ʻio, ʻakinautolu ʻi ʻIsileli, naʻe ʻikai tenau ʻilo ʻae ngaahi tau kotoa pē ʻoe kau Kēnani:
Voici les nations que Yahweh laissa en repos pour éprouver par elles Israël, tous ceux qui n’avaient pas connu toutes les guerres de Chanaan,
2 Koeʻuhi ke hoko ʻo ʻilo ai ʻe he ngaahi toʻutangata kotoa pē ʻo ʻIsileli, ke ako tau kiate kinautolu, koeʻuhi pē ko kinautolu naʻe ʻikai tenau tomuʻa ʻilo siʻi ia:
et cela uniquement pour l’instruction des générations d’Israël, afin de leur apprendre la guerre, à ceux-là du moins qui ne l’avaient pas connue auparavant.
3 Ko e ʻeiki ʻe toko nima ʻoe kau Filisitia, mo e kau Kēnani kotoa pē, mo e kau Saitoni, mo e kau Hevi naʻe nofo ʻi he moʻunga ko Lepanoni, mei he moʻunga ko Peali-Heamoni ki he hūʻanga ki Hemati.
Ces nations étaient: les cinq princes des Philistins, tous les Chananéens et les Sidoniens, et les Hévéens qui habitaient la montagne du Liban, depuis la montagne de Baal-Hermon jusqu’à l’entrée de Hamath.
4 Pea naʻe tuku ke ʻahiʻahiʻi ʻaki ʻa ʻIsileli ʻekinautolu, ke ʻilo pē tenau fanongo ki he ngaahi fekau ʻa Sihova, ʻaia naʻa ne fekau ki heʻenau ngaahi tamai ʻi he nima ʻo Mōsese.
Ces peuples devaient servir à mettre Israël à l’épreuve, pour savoir s’ils obéiraient aux commandements que Yahweh avait prescrits à leurs pères par Moïse.
5 Pea naʻe nofo ʻae fānau ʻa ʻIsileli fakataha mo e kau Kēnani, mo e kau Heti, mo e kau ʻAmoli, mo e kau Pelesi, mo e kau Hevi, mo e kau Sepusi:
Et les enfants d’Israël habitèrent au milieu des Chananéens, des Héthéens, des Amorrhéens, des Phérézéens, des Hévéens et des Jébuséens;
6 Pea naʻa nau ʻomi honau ngaahi ʻofefine ke hoko ko honau ngaahi uaifi, pea [naʻa nau ]ʻatu honau ngaahi ʻofefine ki honau ngaahi foha, ʻonau tauhi honau ngaahi ʻotua.
ils prirent leurs filles pour femmes, et donnèrent à leurs fils leurs propres filles, et ils servirent leurs dieux.
7 Pea naʻe fai kovi ʻe he fānau ʻa ʻIsileli ʻi he ʻao ʻo Sihova, ʻo fakangaloʻi ʻa Sihova ko honau ʻOtua, ʻonau tauhi ʻa Peali mo e ngaahi vao tapu.
Les enfants d’Israël firent ce qui est mal aux yeux de Yahweh; oubliant Yahweh, ils servirent les Baals et les Aschéroth.
8 Ko ia naʻe vela ai ʻae houhau ʻa Sihova ki ʻIsileli, ʻo ne fakatau ʻakinautolu ki he nima ʻo Kusani-Lisateimi ko e tuʻi ʻo Mesepotemia: pea naʻe tauhi ʻe he fānau ʻa ʻIsileli ʻa Kusani-Lisateimi ʻi he taʻu ʻe valu.
La colère de Yahweh s’enflamma contre Israël, et il les vendit entre les mains de Chusan-Rasathaïm, roi de Mésopotamie, et les enfants d’Israël furent asservis huit ans à Chusan-Rasathaïm.
9 Pea ʻi he tangi ʻae fānau ʻa ʻIsileli kia Sihova, naʻe fokotuʻu hake ʻe Sihova ʻae fakamoʻui ki he fānau ʻa ʻIsileli, ʻaia naʻa ne fakamoʻui ʻakinautolu, ʻio, ko Otinili ko e foha ʻo Kenasi, ko e tehina ʻo Kelepi.
Les enfants d’Israël, crièrent vers Yahweh, et Yahweh leur suscita un libérateur qui les délivra, Othoniel, fils de Cénez, frère cadet de Caleb.
10 Pea naʻe ʻiate ia ʻae Laumālie ʻo Sihova, pea ne fakamaauʻi ʻe ia ʻa ʻIsileli, ʻo ne fai ʻae tau: pea naʻe tukuange ʻe Sihova ʻa Kusani-Lisateimi ko e tuʻi ʻo Mesepotemia ki hono nima; pea naʻe mālohi hono nima kia Kusani-Lisateimi.
L’Esprit de Yahweh vint sur lui; il jugea Israël et partit pour la guerre; Yahweh livra entre ses mains Chusan-Rasathaïm, roi de Mésopotamie, et sa main fut puissante contre Chusan-Rasathaïm.
11 Pea naʻe nofo fiemālie pe ʻae fonua ʻi he taʻu ʻe fāngofulu. Pea naʻe pekia ʻa Otinili ko e foha ʻo Kenasi.
Le pays fut en repos pendant quarante ans, et Othoniel, fils de Cénez, mourut.
12 Pea naʻe toe fai angakovi ʻae fānau ʻa ʻIsileli ʻi he ʻao ʻo Sihova: pea naʻe fakamālohi ʻe Sihova ʻa Ekeloni ko e tuʻi ʻo Moape kia ʻIsileli, ko e meʻa ʻi heʻenau fai kovi ʻi he ʻao ʻo Sihova.
Les enfants d’Israël firent de nouveau ce qui est mal aux yeux de Yahweh, et Yahweh fortifia Eglon, roi de Moab, contre Israël, parce qu’ils faisaient ce qui est mal aux yeux de Yahweh.
13 Pea ne ne fakataha kiate ia ʻae fānau ʻa ʻAmoni mo ʻAmaleki, ʻo ne ʻalu ʻo teʻia ʻa ʻIsileli, pea ne maʻu ʻe ia ʻae kolo ʻoe ʻakau ko e ponga.
Eglon s’adjoignit les fils d’Ammon et Amalec, et il se mit en marche. Il battit Israël, et ils s’emparèrent de la ville des Palmiers.
14 Pea pehē, naʻe tauhi ʻe he fānau ʻa ʻIsileli, ʻa Ekeloni, ko e tuʻi ʻo Moape ʻi he taʻu ʻe hongofulu ma valu.
Les enfants d’Israël furent asservis dix-huit ans à Eglon, roi de Moab.
15 Ka ʻi he tangi ʻae fānau ʻa ʻIsileli kia Sihova, naʻe fokotuʻu hake ʻe Sihova ha fakamoʻui kiate kinautolu, ko ʻEhuti ko e foha ʻo Kela, ʻoe kakai Penisimani, ko e tangata hema: pea naʻe ʻave ʻiate ia ʻe he fānau ʻa ʻIsileli ʻae meʻaʻofa kia Ekeloni ko e tuʻi ʻo Moape.
Les enfants d’Israël crièrent vers Yahweh, et Yahweh leur suscita un libérateur, Aod, fils de Géra, Benjamite, qui ne se servait pas de la main droite. Les enfants d’Israël envoyèrent par lui un présent à Eglon, roi de Moab.
16 Pea naʻe ngaohi ʻe ʻEhuti haʻane hele fakatoumata, ko e hanga ʻe ua hono lōloa; pea naʻa ne nonoʻo ia ʻi hono lalo kofu ki hono tenga toʻomataʻu.
Aod se fit une épée à deux tranchants, longue d’une coudée, et il la ceignit sous ses vêtements, sur sa hanche droite.
17 Pea ne ʻomi ʻe ia ʻae meʻaʻofa kia Ekeloni ko e tuʻi ʻo Moape: pea ko e tangata sino lahi ʻa Ekeloni.
Il offrit le Présent à Eglon, roi de Moab; or Eglon était un homme très gras.
18 Pea hili ʻene ʻatu ʻae meʻaʻofa, naʻa ne fekau ke ʻalu ʻae kakai naʻe fua ʻae meʻaʻofa.
Lorsqu’il eut achevé d’offrir le présent, il renvoya les gens qui avaient apporté le présent.
19 Ka naʻe foki mai ia mei he ngaahi maka kuo tā naʻe ofi ki Kilikali, ʻo ne pehē, “ʻE tuʻi, ʻoku ai ʻeku fekau fufū kiate koe:” pea naʻa ne pehē, “Ke longo pe.” Pea ko kinautolu kotoa pē naʻe tutuʻu ʻi ai naʻe ʻalu kituʻa.
Et lui-même revint depuis les idoles qui sont près de Galgala, et il dit: « Ô roi, j’ai quelque chose de secret à te dire. » Le roi dit: « Silence! » Et tous ceux qui étaient auprès de lui sortirent.
20 Pea naʻe haʻu ʻa ʻEhuti kiate ia: naʻe nofo ia ʻi he fale fakahavilivili naʻa ne ngaohi moʻona pe. Pea pehē ʻe ʻEhuti, “Kuo u maʻu ʻae fekau mei he ʻOtua kiate koe.” Pea naʻe tuʻu hake ia mei hono nofoʻa.
Aod l’aborda comme il était assis seul dans sa chambre d’été, et il dit: « J’ai pour toi une parole de Dieu. » Eglon se leva de son siège.
21 Pea naʻe mafao atu hono nima toʻohema ʻe ʻEhuti, ʻo toʻo mai ʻae heletā mei hono tuʻatenga toʻomataʻu, pea ne hokaʻi ʻaki ia ʻi hono kete.
Alors Aod, avançant la main gauche, tira l’épée qui était sur sa hanche droite, et la lui enfonça dans le ventre.
22 Pea naʻe mole ai ki loto hono fakavaka mo e mata ʻoe hele; pea ʻoposi ʻae matalavea ki he hele, ko ia naʻe ʻikai te ne mafai ke toe toho mai ʻae hele mei hono kete: pea naʻe haʻu kituʻa hono kovi.
La poignée même entra après la lame, et la graisse se referma sur la lame; car il ne retira pas l’épée de son ventre, et la lame sortit par derrière.
23 Pea ʻalu ai ʻa ʻEhuti ki fale, pea ne tāpuni ʻae matapā ʻoe potu fale kiate ia, ke maʻu.
Aod sortit par l’escalier extérieur, ferma sur Eglon les portes de la chambre haute et tira le verrou.
24 Pea hili ʻene ʻalu kituaʻā, naʻe haʻu ai ʻene kau tamaioʻeiki: pea ʻi heʻenau mamata, pea vakai, kuo maʻu ʻae ngaahi matapā ʻoe potu fale, naʻa nau pehē, naʻa ʻoku fai ʻene meʻa ʻi hono potu fale.
Quand il fut sorti, les serviteurs du roi vinrent et regardèrent; et voici que les portes de la chambre haute étaient fermées au verrou. Ils dirent: « Sans doute il se couvre les pieds dans la chambre d’été. »
25 Pea naʻa nau mā ʻi he tatali: pea, vakai, naʻe ʻikai toʻo ʻe ia ʻae ngaahi matapā ʻoe potu fale ko ia naʻa nau toʻo ai ʻae kī, pea vete ʻaki: pea vakai, kuo tō ʻo mate honau ʻeiki ki lalo ki he kelekele.
Ils attendirent longtemps jusqu’à en avoir honte, et, comme il n’ouvrait pas les portes de la chambre haute, ils prirent la clef et ouvrirent; et voici que leur maître gisait par terre, sans vie.
26 Pea naʻe hao ʻa ʻEhuti ʻi heʻenau fakatuai, pea mole atu ia ʻo mamaʻo ʻi he ngaahi potu ʻoe taʻanga maka, pea hao atu ia ki Seilati.
Pendant leurs délais, Aod prit la fuite, dépassa les idoles et se sauva à Séïrath.
27 Pea naʻe hoko ʻo pehē, ʻi heʻene hoko atu, naʻe ifi leva ʻae meʻalea ʻi he moʻunga ʻo ʻIfalemi, pea ʻalu hifo mo ia ʻae fānau ʻa ʻIsileli mei he moʻunga, pea muʻomuʻa ʻiate kinautolu.
Aussitôt arrivé, il sonna de la trompette dans la montagne d’Éphraïm. Les enfants d’Israël descendirent avec lui de la montagne, et il se mit à leur tête.
28 Pea pehē ʻe ia kiate kinautolu, “Mou muimui mai ʻiate au: he kuo tukuange ʻe Sihova homou ngaahi fili ko e kakai Moape ki homou nima.” Pea naʻa nau ʻalu hifo ʻo muimui ʻiate ia, ʻonau maʻu ʻae ngaahi aʻaʻanga ʻo Sioatani ʻo hanga ki Moape, pea naʻe ʻikai tenau tuku ha tangata ʻe tokotaha ke aʻa ai.
Il leur dit: « Suivez-moi! car Yahweh a livré entre vos mains vos ennemis, les Moabites. » Ils descendirent à sa suite, s’emparèrent des gués du Jourdain vis-à-vis de Moab, et ne laissèrent passer personne.
29 Pea naʻa nau taaʻi ʻae kau tangata Moape ʻi he kuonga ko ia, ko e tokotaha mano nai, ko e kau tangata sino kotoa pē pea toʻa; pea naʻe ʻikai hao ha tangata ʻe tokotaha.
Ils battirent Moab en ce temps-là, environ dix mille hommes, tous robustes et tous vaillants, et pas un n’échappa.
30 Pea naʻe fakamoʻulaloa ʻa Moape ʻi he ʻaho ko ia ki he nima ʻo ʻIsileli. Pea naʻe nofo fiemālie ʻae fonua ʻi he taʻu ʻe valungofulu.
En ce jour, Moab fut humilié sous la main d’Israël, et le pays fut en repos pendant quatre-vingt ans.
31 Pea naʻe hoko mo ia ʻa Samikaʻa ko e foha ʻo ʻAnati, ʻaia naʻe teʻia ʻae kau Filisitia ʻe toko onongeau ʻaki ʻae tao [ʻoku hoka ʻaki ]ʻae pulu: pea naʻa ne fakamoʻui foki ʻe ia ʻa ʻIsileli.
Après lui, il y eut Samgar, fils d’Anath, qui battit six cents hommes des Philistins avec un aiguillon à bœufs; lui aussi fut un libérateur d’Israël.

< Fakamaau 3 >