< Siope 9 >

1 Pea naʻe toki tali ʻe Siope, ʻo ne pehē,
Alors Job prit la parole et dit:
2 ‌ʻOku ou ʻilo ʻoku pehē moʻoni ia ka ʻe tonuhia fēfē ʻae tangata ʻi he ʻao ʻoe ʻOtua?
Je sais bien qu’il en est ainsi: comment l’homme serait-il juste vis-à-vis de Dieu?
3 Kapau te na alea, mo ia, ʻe ʻikai te ne faʻa talia ʻe ia ha taha ʻi he meʻa ʻe afe.
S’il voulait contester avec lui, sur mille choses il ne pourrait répondre à une seule.
4 ‌ʻOku poto ia ʻi loto, pea lahi ʻi he mālohi: ko hai kuo ne fakaangatuʻu ia kiate ia, pea monūʻia?
Dieu est sage en son cœur, et puissant en force: qui lui a résisté, et est demeuré en paix?
5 Ko ia ia ʻoku ne hiki ʻae ngaahi moʻunga, kae ʻikai ke nau ʻilo: ʻoku ne fulihi ia ʻi hono houhau.
Il transporte les montagnes, sans qu’elles le sachent, il les renverse dans sa colère;
6 ‌ʻOku ne luluʻi ʻae fonua mei hono potu, pea ʻoku ngalulululu hono ngaahi pou.
il secoue la terre sur sa base, et ses colonnes sont ébranlées.
7 ‌ʻOku ne fekauʻi ʻae laʻā, pea ʻikai ʻalu hake ia; pea ne tāpuni hake ʻae ngaahi fetuʻu.
Il commande au soleil, et le soleil ne se lève pas; il met un sceau sur les étoiles.
8 ‌ʻOku ne folahi atu tokotaha pē ʻae ngaahi langi, pea ʻoku ne hāʻele ʻi he ngaahi peau ʻoe tahi.
Seul, il étend les cieux, il marche sur les hauteurs de la mer.
9 ‌ʻOku ne ngaohi ʻa ʻAakitulio, mo Olioni, mo Peliatisi, pea mo e ngaahi potu ki he feituʻu tonga.
Il a créé la Grande Ourse, Orion, les Pléiades, et les régions du ciel austral.
10 ‌ʻOku ne fai ʻae ngaahi meʻa lahi ʻo taʻefaʻaʻilo; ʻio, ko e ngaahi meʻa mana ʻoku taʻefaʻalaua.
Il fait des merveilles qu’on ne peut sonder, des prodiges qu’on ne saurait compter.
11 Vakai, ʻoku hāʻele ia ʻi hoku tafaʻaki, ka ʻoku ʻikai te u mamata ki ai: ʻoku ne hāʻele atu foki ka ʻoku ʻikai te u ʻiloʻi ia.
Voici qu’il passe près de moi, et je ne le vois pas; il s’éloigne, sans que je l’aperçoive.
12 Vakai, ʻoku ne toʻo atu, ko hai ʻe faʻa taʻofi ia? Ko hai ʻe pehē kiate ia, ‘Ko e hā ʻoku ke fai?’
S’il ravit une proie, qui s’y opposera, qui lui dira: « Que fais-tu? »
13 “Kapau ʻe ʻikai taʻofi ʻe he ʻOtua ki hono houhau, ʻe mapelu ki lalo ʻiate ia ʻae kau tokoni fielahi.
Dieu! Rien ne fléchit sa colère; devant lui s’inclinent les légions d’orgueil.
14 Kae fēfē ai ʻeku talia ia ʻeau, pea u fili ʻeku ngaahi lea ke alea mo ia?
Et moi je songerais à lui répondre, à choisir mes paroles pour discuter avec lui!
15 ‌ʻAia ʻe ʻikai te u talia, ʻoka ne u māʻoniʻoni, ka te u hū tāumaʻu ki hoku Fakamaau.
Aurais-je pour moi la justice, je ne répondrais pas; j’implorerais la clémence de mon juge.
16 Ka ne u ui, pea talia ia; kae ʻikai te u tui kuo ne ongoʻi hoku leʻo.
Même s’il se rendait à mon appel, je ne croirais pas qu’il eût écouté ma voix:
17 He ʻoku ne haʻaki au ʻaki ʻae afā, pea ne fakalahi ʻeku lavea taʻehanoʻuhinga.
lui qui me brise comme dans un tourbillon, et multiplie mes blessures sans motif;
18 ‌ʻOku ʻikai tuku ʻe ia ke u mānava, ka ʻoku ne fakapito au ʻaki ʻae mamahi.
qui ne me laisse pas respirer, et me rassasie d’amertume.
19 Kapau te u lea ki he mālohi, vakai, ʻoku māfimafi ia: pe ki he fakamaau, ‘ko hai te ne fakamoʻoni kiate au?’
S’agit-il de force, voici qu’il est fort, s’agit-il de droit, il dit: « Qui m’assigne? »
20 Kapau te u fakatonuhiaʻi au, pea tā ʻe fakahalaʻi au ʻe hoku ngutu ʻoʻoku; pē te u pehē ʻoku ou haohaoa, ʻe fakamoʻoni ia ki heʻeku halaia.
Serais-je irréprochable, ma bouche même me condamnerait; serais-je innocent, elle me déclarerait pervers.
21 Neongo ʻa ʻeku haohaoa, ka ʻe ʻikai te u ʻilo ki hoku loto: te u fehiʻa ʻeau pē ki heʻeku moʻui.
Innocent! Je le suis; je ne tiens pas à l’existence, et la vie m’est à charge.
22 “Ko e meʻa ni pē taha, ʻoku ou fakamoʻoni ki ai, ʻOku ne fakaʻauha ʻae haohaoa mo e angahala.
Il m’importe après tout; c’est pourquoi j’ai dit: « Il fait périr également le juste et l’impie. »
23 Kapau ʻe fakafokifā pē ʻae taaʻi ʻe he fakamamahi, ʻe kata ʻe ia ʻi he ʻahiʻahiʻi ʻoe taʻeangahala.
Si du moins le fléau tuait d’un seul coup! Hélas! il se rit des épreuves de l’innocent!
24 Kuo tuku ʻae fonua ki he nima ʻoe angahala: ʻoku ne ʻufiʻufi ʻae mata ʻo hono kau fakamāu; ka ʻikai, pea kofaa, pe ko hai ia?
La terre est livrée aux mains du méchant, Dieu voile la face de ses juges: si ce n’est pas lui, qui est-ce donc?
25 “ʻOku vave eni ʻa hoku ngaahi ʻaho ʻi he tangata fekau: ʻoku puna atu ia, ʻoku ʻikai ʻilo ʻe ia ha lelei.
Mes jours sont plus rapides qu’un courrier, ils fuient sans avoir vu le bonheur;
26 Kuo mole ia ʻo hangē ko e ngaahi vaka ngaholo: ʻo hangē ko e ʻikale ʻoku fakavave ki he kai.
ils passent comme la barque de jonc, comme l’aigle qui fond sur sa proie.
27 Kapau te u pehē, ‘Te u fakangaloʻi ʻa ʻeku mamahi, te u siʻaki ʻeku māfasia, ʻo fakafiemālieʻi au:’
Si je dis: « Je veux oublier ma plainte, quitter mon air triste, prendre un air joyeux, »
28 Tā te u ilifia ʻi heʻeku ngaahi mamahi fulipē, ʻoku ou ʻilo ʻe ʻikai te ke fakatonuhiaʻi au.
je tremble pour toutes mes douleurs, je sais que tu ne me tiendras pas pour innocent.
29 Kapau ʻoku ou angakovi, pea tā ʻoku kei taʻeʻaonga pe ʻeku ngāue?
Je serai jugé coupable: pourquoi prendre une peine inutile?
30 He kapau te u kaukau au ʻi he vai ʻuha hinehina, ʻo ngaohi ke maʻa ʻaupito hoku nima;
Quand je me laverais dans la neige, quand je purifierais mes mains avec le bor,
31 Ka te ke lī au ki he pelepela, pea ʻe fakaliliʻa kiate au ʻa hoku ngaahi kofu ʻoʻoku.
tu me plongerais dans la fange, et mes vêtements m’auraient en horreur.
32 He ʻoku ʻikai ko e tangata ia, ʻo hangē ko au, koeʻuhi ke u talia ia, pea kema fakataha ʻi he fakamaau.
Dieu n’est pas un homme comme moi, pour que je lui réponde, pour que nous comparaissions ensemble en justice.
33 Pea ʻoku ʻikai ha tangata fakalelei ʻi homa vahaʻa, ke ne hili hono nima kiate kimaua fakatouʻosi.
Il n’y a pas entre nous d’arbitre qui pose sa main sur nous deux.
34 Ke toʻo ʻe ia ʻene meʻa tā ʻiate au, pea ʻoua naʻa fakailifiaʻi au ʻe heʻene manavahē:
Qu’il retire sa verge de dessus moi, que ses terreurs cessent de m’épouvanter:
35 Te u toki lea ai, ʻo taʻemanavahē kiate ia; ka ʻoku ʻikai te u pehē eni.
alors je parlerai sans le craindre; autrement, je ne suis pas à moi-même.

< Siope 9 >