< Siope 29 >

1 Ka naʻe fai ai pe ʻe Siope ʻene lea mamafa, ʻo ne pehē,
Et Job reprit son discours sentencieux et dit:
2 “Taumaiā kuo u tatau eni mo e ngaahi māhina kuo hili ange, ʻo hangē ko e ngaahi ʻaho naʻe maluʻi ai au ʻe he ʻOtua;
Oh! que ne suis-je comme aux mois d’autrefois, comme aux jours où Dieu me gardait;
3 ‌ʻI he kei ulo ʻa ʻene maama ki hoku ʻulu, pea u ʻalu mo ʻene maama ʻi he fakapoʻuli;
Quand sa clarté luisait sur ma tête, et que dans les ténèbres je marchais à sa lumière;
4 ‌ʻO hangē ko ʻeku nofo ʻi he ngaahi ʻaho ʻo ʻeku monūʻia, ʻi he fakataha ʻae kakai ʻoe ʻOtua ʻi hoku fale;
Comme j’étais aux jours de mon automne, quand le conseil secret de Dieu présidait sur ma tente;
5 ‌ʻI he kei ʻiate au ʻae Māfimafi, pea ʻiate au mo ʻeku fānau;
Quand le Tout-puissant était encore avec moi, [et] que mes jeunes gens m’entouraient;
6 ‌ʻI he tafe ʻae pota ʻi hoku hala, pea lilingi mai ʻe he maka ʻae lolo lahi ʻaupito;
Quand je lavais mes pas dans le caillé, et que le rocher versait auprès de moi des ruisseaux d’huile! –
7 ‌ʻI heʻeku ʻalu atu ʻi he loto kolo ki he matapā, pea teuʻi hoku nofoʻanga ʻi he hala lahi!
Quand je sortais [pour aller] à la porte par la ville, quand je préparais mon siège sur la place:
8 Naʻe sio kiate au ʻae kau talavou, ʻonau toitoi: pea tutuʻu ki ʻolunga ʻae kau mātuʻa.
Les jeunes gens me voyaient et se cachaient, et les vieillards se levaient [et] se tenaient debout;
9 Naʻe taʻofi ʻe he ngaahi ʻeiki ʻenau alea, ʻo ʻai honau nima ki honau ngutu.
Les princes s’abstenaient de parler et mettaient la main sur leur bouche,
10 Naʻe longo pe ʻae houʻeiki, pea piki honau ʻelelo ki honau ʻoʻaoʻingutu.
La voix des nobles s’éteignait, et leur langue se collait à leur palais.
11 ‌ʻI he ongoʻi au ʻe he telinga, ne ne tāpuakiʻi au; pea ʻi he mamata ʻae mata kiate au, naʻa ne fakamoʻoniʻi au:
Quand l’oreille m’entendait, elle m’appelait bienheureux; quand l’œil me voyait, il me rendait témoignage;
12 He naʻaku fakahaofia ʻae masiva naʻe tangi, ʻae tamai mate, mo ia naʻe ʻikai hano tokoni.
Car je délivrais le malheureux qui implorait du secours, et l’orphelin qui était sans aide.
13 Ko e tāpuaki ʻo ia naʻe meimei mate ne hoko kiate au: pea naʻaku fakafiefiaʻi ke hiva ʻae loto ʻoe fefine kuo mate hono husepāniti.
La bénédiction de celui qui périssait venait sur moi, et je faisais chanter de joie le cœur de la veuve.
14 Ne u ai ʻae māʻoniʻoni, pea ne ʻufiʻufi ʻaki au: naʻe tatau ʻeku fakamaau mo e pulupulu mo e pale.
Je me vêtais de la justice, et elle me revêtait; ma droiture m’était comme un manteau et un turban.
15 Ko e mata au ki he kui, mo e vaʻe ki he ketu.
J’étais, moi, les yeux de l’aveugle et les pieds du boiteux;
16 Ko e tamai au ki he masiva: pea ko e meʻa naʻe ʻikai te u ʻiloʻi ne u kumi lahi ki ai.
J’étais un père pour les pauvres, et j’examinais la cause de celui qui m’était inconnu;
17 Naʻaku fesiʻi ʻae kouʻahe ʻoe fai kovi, ʻo toʻo ʻae meʻa faʻao mei hono nifo.
Et je brisais la mâchoire de l’inique, et d’entre ses dents j’arrachais la proie.
18 Pea u toki pehē, ‘Te u mate ʻi hoku pununga, pea te u fakalahi hoku ngaahi ʻaho ke hangē ko e ʻoneʻone.
Et je disais: J’expirerai dans mon nid, et mes jours seront nombreux comme le sable;
19 Naʻe mafola hoku aka ʻi he ngaahi veʻe vai, pea toka ʻae hahau ki hoku vaʻa ʻi he pō kotoa.
Ma racine sera ouverte aux eaux, et la rosée séjournera sur ma branche;
20 Ko hoku ongoongolelei naʻe maʻuiʻui pe, pea naʻe fakafoʻou ʻeku kaufana ʻi hoku nima.’
Ma gloire [restera] toujours nouvelle avec moi, et mon arc rajeunira dans ma main.
21 “Naʻe fakafanongo ʻae kakai kiate au, ʻo tatali, pea fakalongo pē ʻi heʻeku akonaki.
On m’écoutait et on attendait, et on se taisait pour [avoir] mon conseil;
22 Hili ʻeku lea naʻe ʻikai te nau tali; pea naʻe tō ʻeku lea kiate kinautolu.
Après que j’avais parlé on ne répliquait pas, et mon discours distillait sur eux;
23 Pea naʻa nau tatali kiate au ʻo hangē ki he ʻuha: pea nau fakamanga lahi honau ngutu ʻo hangē ki he ʻuha mui.
Et on m’attendait comme la pluie, et on ouvrait la bouche [comme] pour la pluie de la dernière saison.
24 Ne u kata kiate kinautolu, pea ʻikai te nau faʻa tui; pea ko e maama ʻo hoku mata naʻe ʻikai ke nau lī ki lalo.
Si je leur souriais, ils ne le croyaient pas, et ils ne troublaient pas la sérénité de ma face.
25 Naʻaku fili honau hala, ʻo nofo ko e ʻeiki, ne u nofo ʻo hangē ha tuʻi ʻi he kautau, pea hangē ha taha ʻoku ne fakafiemālieʻi ʻae kakai mamahi.
Je choisissais pour eux le chemin et je m’asseyais à leur tête, et je demeurais comme un roi au milieu d’une troupe, comme quelqu’un qui console les affligés.

< Siope 29 >