< Siope 19 >
1 Pea naʻe toki tali ʻe Siope, ʻo ne pehē,
Alors Job prit la parole, et dit:
2 ʻE fēfē hono fuoloa mo hoʻomou fakafiuʻi hoku laumālie, mo lailaiki ʻaki au ʻae ngaahi lea.
Jusques à quand affligerez-vous mon âme, et m'accablerez-vous de paroles?
3 Ko hono liunga hongofulu eni mo hoʻomou manukiʻi au: pea ʻoku ʻikai te mou mā ʻi hoʻomou fai ʻo hangē ko e kau muli kiate au.
Voilà déjà dix fois que vous m'outragez: vous n'avez pas honte de me maltraiter?
4 Pea kapau moʻoni kuo u hē, ʻoku ʻiate au pe ʻeku hē.
Vraiment si j'ai failli, ma faute demeure avec moi.
5 Pea kapau moʻoni te mou fai fielahi kiate au, pea talatalaakiʻi au ʻaki hoku manukiaʻanga:
Si vraiment vous vous élevez contre moi, si vous me reprochez l'opprobre où je me trouve,
6 Mou ʻilo eni, kuo fulihi au ʻe he ʻOtua, pea ne kāpui au ʻaki hono kupenga.
Sachez donc que c'est Dieu qui m'a fait tort, et qui a tendu ses filets autour de moi.
7 “Vakai, ʻoku ou tangi koeʻuhi ko e fakamālohi, ka ʻoku ʻikai ongoʻi au: ʻoku ou tangi kalanga ka ʻoku ʻikai ha fakamaau.
Voici, je crie à la violence, et on ne me répond pas; je crie au secours, et il n'y a point de justice!
8 Kuo ne feleʻi hoku hala ke ʻoua naʻaku ʻalu, pea kuo ne ʻai ʻae fakapoʻuli ʻi hoku ngaahi hala.
Il a fermé mon chemin, et je ne puis passer; il a mis des ténèbres sur mes sentiers.
9 Kuo ne fakamasivaʻi au ʻi hoku nāunau, pea kuo ne toʻo ʻae tatā mei hoku ʻulu.
Il m'a dépouillé de ma gloire; il a ôté la couronne de ma tête.
10 Kuo ne fakaʻauhaʻi au mei he potu kotoa pē, pea kuo u mole: pea kuo ne taʻaki ʻeku ʻamanaki ʻo hangē ha ʻakau.
Il m'a détruit de tous côtés, et je m'en vais; il a arraché, comme un arbre, mon espérance.
11 Kuo ne tutu foki ʻa hono houhau kiate au, pea ʻoku ne lauʻi au ko e taha ʻo hono ngaahi fili.
Il a allumé sa colère contre moi, et il m'a tenu pour l'un de ses ennemis.
12 ʻOku fakataha ʻene ngaahi kautau, ʻonau keli takatakai ʻiate au, pea nofo fakatakamilo ʻi hoku fale.
Ses troupes sont venues en-semble; elles ont dressé contre moi leurs chaussées, et se sont campées autour de ma tente.
13 “Kuo ne fakamamaʻo atu hoku kāinga ʻiate au, pea ko ʻeku ngaahi kaumeʻa ʻoku mahuʻi ʻaupito meiate au.
Il a éloigné de moi mes frères, et ceux qui me connaissaient se sont écartés comme des étrangers;
14 Kuo mahuʻi hoku ngaahi kāinga ʻiate au, pea kuo fakangalongaloʻi au ʻe hoku ngaahi kāinga feʻofoʻofani.
Mes proches m'ont abandonné, et mes connaissances m'ont oublié.
15 Ko kinautolu ʻoku nofo ʻi hoku fale, mo ʻeku kau kaunanga, ʻoku nau lau au ko e muli, ko e taha kehe au ʻi honau ʻao.
Les hôtes de ma maison et mes servantes m'ont traité comme un étranger; je suis devenu un inconnu pour eux.
16 Naʻaku ui ki heʻeku tamaioʻeiki, ka naʻe ʻikai te ne tali; ne u fakakolekole ʻaki hoku ngutu ki ai.
J'ai appelé mon serviteur, il ne m'a pas répondu; de ma propre bouche, j'ai dû le supplier.
17 Kuo fakalielia ʻa ʻeku mānava ki hoku uaifi, neongo ʻa ʻeku fakakolekole koeʻuhi ko e fānau ʻa hoku sino ʻoʻoku.
Mon haleine est insupportable à ma femme, et ma prière aux fils de ma mère.
18 ʻIo, naʻe manukiʻi au ʻe he fānau iiki, ʻoku ou tuʻu hake pea nau lauʻikoviʻi au.
Les petits enfants eux-mêmes me méprisent: si je veux me lever, ils parlent contre moi.
19 Kuo fehiʻa kiate au ʻa hoku ngaahi kāinga feʻofoʻofani kotoa pē, pea ko kinautolu ne u ʻofa ki ai kuo liliu ʻo angatuʻu kiate au.
Tous mes intimes m'ont en abomination, et ceux que j'aimais se sont tournés contre moi.
20 ʻOku piki hoku ngaahi hui ki hoku kili ʻo hangē ko hoku kakano, pea kuo u hao mo e kili ʻo hoku kau nifo.
Mes os se sont attachés à ma peau et à ma chair, et je me suis échappé avec la peau de mes dents.
21 “ʻOfa mai kiate au, ʻofa mai kiate au, ʻakimoutolu ko hoku kāinga; he kuo ala kiate au ʻae nima ʻoe ʻOtua.
Ayez pitié de moi, ayez pitié de moi, vous, mes amis! Car la main de Dieu m'a frappé.
22 Ko e hā ʻoku mou fakatanga ai au ʻo hangē ko e ʻOtua, pea mou taʻefiu ʻi hoku kakano?
Pourquoi me persécutez-vous comme Dieu, et ne pouvez-vous vous rassasier de ma chair?
23 “Taumaiā kuo tohi ʻa ʻeku ngaahi lea! Taumaiā kuo tohi ia ʻi ha tohi!
Oh! je voudrais que mes paroles fussent écrites quelque part! Je voudrais qu'elles fussent inscrites dans un livre;
24 Koeʻuhi ke tohi tongi ia ʻaki ʻae peni ukamea mo e pulu, ʻi he maka ke taʻengata!
Qu'avec un burin de fer et avec du plomb, elles fussent gravées sur le roc, pour toujours!
25 He ʻoku ou ʻilo ʻoku moʻui ʻa hoku Huhuʻi, pea ʻe tuʻu ia ʻi māmani ʻi he ʻaho fakamui.
Pour moi, je sais que mon Rédempteur est vivant, qu'à la fin il se lèvera sur la terre,
26 Pea ka ʻosi hoku kili pea maumau hoku sino, ka te u mamata ʻi hoku kakano ki he ʻOtua:
Et qu'après cette peau qui se détruit, et hors de ma chair, je verrai Dieu;
27 ʻAia te u mamata ki ai maʻaku, pea ʻe vakai ki ai ʻa hoku mata, pea ʻikai ha taha kehe; “Neongo ʻae ʻauha ʻa hoku ngaahi kupuʻi sino ʻiate au.
Moi, je le verrai, à moi propice; mes yeux le verront, et non un autre. Mes reins se consument en mon sein!
28 Ka ʻe lelei hoʻomou pehē, ‘Ko e hā ʻoku tau fakatanga ai ia?’ He ʻoku ʻiate au ʻae tefito ʻoe meʻa lelei.
Si vous dites: Comment le poursuivrons-nous, et trouverons-nous en lui la cause de son malheur?
29 Ke manavahē ʻakimoutolu ki he heletā: he ʻoku ʻomi ʻe he ʻita ʻae ngaahi tautea ʻoe heletā, koeʻuhi ke mou ʻilo ʻoku ai ʻae fakamaau.”
Craignez l'épée pour vous-mêmes, car la fureur est un crime digne de l'épée, afin que vous sachiez qu'il y a un jugement.