< Hosea 8 >
1 “ʻAi ʻae meʻalea ki ho ngutu. Te ne haʻu ʻo hangē ko e ʻikale ki he fale ʻo Sihova, koeʻuhi kuo nau maumauʻi ʻeku fuakava, pea fai talangataʻa ki heʻeku fono.
Schrei laut, wie mit Trompetenton, dem Adler gleich, über dem Haus des Herrn! "Weil meinen Bund sie übertreten und über meine Lehre sich hinweggesetzt,
2 ʻE tangi ʻa ʻIsileli kiate au, ʻo pehē, ‘ʻE hoku ʻOtua, ʻoku mau ʻilo koe.’
so sollen sie zu mir noch schreien: 'Wir kennen Dich, Gott Israels.'"
3 Kuo liʻaki ʻe ʻIsileli ʻae meʻa ʻoku lelei: ʻe tuli ia ʻe he fili.
Vom Guten sagte Israel sich los; der Feind wird es verfolgen!
4 Kuo nau fakanofo ʻae ngaahi tuʻi, kae ʻikai ʻiate au: kuo nau tuʻutuʻuni ʻae ngaahi ʻeiki, pea naʻe ʻikai te u ʻilo: kuo nau ngaohi ʻaki ʻa ʻenau siliva mo ʻenau koula ʻae tamapua, koeʻuhi ka nau ʻauha.
"Sie haben Könige berufen, aber ohne mich; sich Fürsten eingesetzt; ich wußte nichts davon. Sie bildeten aus ihrem Silber, ihrem Gold sich Götzenbilder, daß sie vernichtet werden."
5 Ko hoʻo ʻuhiki pulu, ʻE Samēlia, kuo ne liʻaki koe; kuo tupu ʻeku ʻita kiate kinautolu: ʻe fēfē hono fuoloa, ka nau hoko ʻo taʻehalaia?
Verwerflich ist dein Kalb, Samaria. "Mein Zorn ist gegen sie entbrannt. Wie lange können sie nicht Lauterkeit ertragen?"
6 He naʻe meia ʻIsileli foki ia: ko e tufunga naʻa ne ngaohi ia; ko ia ʻoku ʻikai ko e ʻOtua ia: ka ko e pulu siʻi ʻa Samēlia, ʻe maumauʻi ia ke fakaikiiki.
Denn welcher Stier wär Gott? Ein Künstler hat das Bild gemacht; ein Gott ist's nicht. Es kann in Stücke gehn, das Kalb Samarias.
7 He kuo nau tūtuuʻi ʻae matangi, pea te nau utu ʻae ʻahiohio: ʻoku ʻikai hano muka: ʻe ʻikai maʻu ha mahoaʻa mei hono fua: ka ai ha fua, ʻe kai ia ʻo ʻosi ʻe he kau muli.
"Sie säen Wind; deswegen ernten sie auch Sturm." Nicht sproßt ihm eine Saat. Was wächst, das gibt kein Mehl und würde es gedeihen, verzehrten es die Fremden.
8 Kuo fōngia hifo ʻa ʻIsileli: te nau hoko ni ʻi he lotolotonga ʻoe Senitaile, ʻo hangē ko e ipu ʻoku ʻikai ʻi ai ha fiemālie.
"Verschlungen wird so Israel. Sie gelten bei den Heiden jetzt als unnütz Ding."
9 He kuo nau ʻalu hake ki ʻAsilia, ha ʻasi kai vao tokotaha pe: kuo unga ʻe ʻIfalemi ʻae kau mamana.
Ja, hin nach Assur laufen sie, zum Wildesel, der nur bedacht auf seinen Nutzen; dort spendet Ephraim der Liebe Gaben.
10 ʻIo, neongo kuo nau unga ʻi he ngaahi puleʻanga, te u tānaki ni ʻakinautolu, pea te nau mamahi siʻi, koeʻuhi ko e kavenga ʻae tuʻi ʻoe ngaahi ʻeiki.
"Doch teilen sie auch solche bei den Heidenvölkern aus, ich lasse dennoch sie zusammenschrumpfen. Und schon beginnen sie, sich zu vermindern, beim Druck des Fürstenkönigs."
11 Koeʻuhi kuo ngaohi ʻe ʻIfalemi ʻae ngaahi feilaulauʻanga lahi ke angahala, ʻe ai ʻae ngaahi feilaulauʻanga ke angahala ai.
Zwar schafft sich Ephraim viele Altäre an zum Sündigen; doch werden die Altäre ihm zur Sünde werden.
12 Kuo u tohi kiate ia ʻae ngaahi meʻa lahi ʻa ʻeku fono, ka naʻe lau ia hangē ha meʻa kehe.
"Und habe ich ihm vielmals meine Lehre vorgeschrieben, sie achten sie wie fremde Lehre.
13 ʻOku nau feilaulau ʻaki ʻae kakano, ko e ngaahi feilaulau ʻo ʻeku ngaahi hifo, pea kai; ka ʻoku ʻikai ke maʻu ia ʻe Sihova, he te ne manatu ni ʻenau hia, pea totongi ki heʻenau ngaahi angahala: te nau liliu atu ki ʻIsipite.
Die Opfer für mich ausgewählter Böcke mögen für sich selbst sie schlachten und auch das Fleisch verzehren!" Der Herr hat keine Freude dran; vielmehr gedenkt er ihrer Schuld, und ihre Sünden sucht er heim. Sie müssen wieder nach Ägypten ziehen.
14 He kuo fakangaloʻi ʻe ʻIsileli ʻa hono Tupuʻanga, pea ʻoku ne langa ʻae ngaahi fale fakaʻeiki; pea kuo fakalahi ʻe Siuta ʻae ngaahi kolo kuo ʻāʻi: ka te u fekau ʻae afi ki hono ngaahi kolo, pea te ne kai ʻae ngaahi fale fakaʻeiʻeiki ʻi ai.”
Nichts wissen will von seinem Schöpfer Israel; Paläste baut es sich. - Auch Juda legte viele feste Städte an. "Ich aber sandte Feuer wider seine Städte, und dies verzehrte seine Burgen."