< 2 Samuela 24 >

1 Pea naʻe toe vela ʻae houhau ʻo Sihova ki he kakai ʻIsileli, pea naʻe ueʻi ai ʻa Tevita ke ne pehē kiate kinautolu, “ʻAlu, ʻo lau pe ʻoku toko fiha ʻa ʻIsileli mo Siuta.”
Und der Zorn des HERRN ergrimmte abermals wider Israel, und er reizte David wider sie, indem er sprach: Gehe hin, zähle Israel und Juda!
2 He naʻe pehē ʻe he tuʻi kia Soape ko e ʻeiki pule ki he kautau, ʻaia naʻe ʻiate ia, “ʻAlu hake eni ki he faʻahinga kotoa pē ʻo ʻIsileli mei Tani ʻo aʻu atu ki Peasipa, pea lau ʻae kakai, koeʻuhi ke u ʻilo ai pe ʻoku toko fiha ʻae kakai.”
Und der König sprach zu Joab, seinem Feldhauptmann, der bei ihm war: Durchziehe doch alle Stämme Israels, von Dan bis Beerseba, und mustere das Volk, damit ich ihre Zahl erfahre!
3 Pea naʻe pehē ʻe Soape ki he tuʻi, “Manavahē tuku ʻe Sihova ko ho ʻOtua ke ne fakatokolahi ki hoʻo kakai, pe ko e hā ia ʻa honau tokolahi, ke liunga teau hake, pea ne tuku foki ke sio ki ai ʻae mata ʻo hoku ʻeiki ko e tuʻi: ka ko e hā ʻoku fiefie fai ai ʻae meʻa ni ʻe hoku ʻeiki ko e tuʻi?”
Joab sprach zum König: Der HERR, dein Gott, füge zu diesem Volke, wie es jetzt ist, noch hundertmal mehr hinzu, daß mein Herr und König es mit seinen eigenen Augen sehe; aber warum verlangt mein Herr und König so etwas?
4 Ka neongo ia naʻe mālohi atu ʻae lea ʻae tuʻi kia Soape, pea ki he houʻeiki naʻe pule ki he kautau. Pea naʻe ʻalu atu ʻa Soape, mo e houʻeiki naʻe pule ki he kautau, mei he ʻao ʻoe tuʻi kenau lau ʻae kakai ʻo ʻIsileli.
Doch des Königs Wort blieb fest wider Joab und die Heerführer; so zogen Joab und die Heerführer von dem Könige aus, um das Volk Israel zu zählen.
5 Pea naʻa nau ʻalu ki he kauvai ʻe taha ʻo Sioatani, ʻonau ʻapitanga ʻi ʻAloeli, ki he potu toʻomataʻu ʻoe kolo ʻaia ʻoku tuʻu ki he lotolotonga ʻoe teleʻa ʻo Kata, ʻo hanga tonu ki Sesa:
Und sie gingen über den Jordan und lagerten sich zu Aroer, zur Rechten der Stadt, die mitten im Tale von Gad liegt und gegen Jaeser.
6 Hili ia naʻa nau omi ki Kiliati, pea ki he fonua ko Tatimi-Otisi: pea naʻa nau hoko atu ki Tani-Saani, ʻo fai hake ki Saitoni,
Und sie kamen gen Gilead und in die Gegend von Tahtim-Hodsi, und als sie gen Dan-Jaan kamen, wandten sie sich nach Zidon.
7 ‌ʻO nau omi ki he kolo mālohi ʻo Taia, pea ki he ngaahi kolo kotoa pē ʻoe kakai Hevi, pea mo e kakai Kēnani: pea naʻa nau ʻalu atu ki he potu tonga ʻo Siuta, ʻo aʻu ki Peasipa.
Und sie kamen zu der Festung Tyrus und allen Städten der Heviter und Kanaaniter und zogen alsdann ins Mittagsland von Juda, gen Beerseba.
8 Pea ko ia, hili ʻenau ʻalu atu ki he potu kotoa pē ʻoe fonua, naʻa nau hoko mai ki Selūsalema ʻi he kātoa ʻoe māhina ʻe hiva mo e ʻaho ʻe uofulu.
Also durchzogen sie das ganze Land und kamen nach neun Monaten und zwanzig Tagen gen Jerusalem.
9 Pea naʻe tuku atu ʻe Soape ki he tuʻi ʻa hono lau fakataha ʻae toko fiha ʻoe kakai: pea naʻe ʻi ʻIsileli ʻae kau tangata mālohi naʻe faʻa toʻo ʻae heletā, ko e toko valu kilu; pea ko e kau tangata naʻe ʻi Siuta, ko e toko nima kilu.
Und Joab gab dem König die Zahl des gemusterten Volkes an. Und es waren in Israel achthunderttausend Kriegsleute, die das Schwert zogen, und in Juda fünfhunderttausend Mann.
10 Pea naʻe valoki ʻa Tevita ʻe hono loto hili ʻa ʻene lau ʻae kakai. Pea naʻe pehē ʻe Tevita kia Sihova, kuo u fai angahala lahi ʻi he meʻa ʻaia kuo u fai: pea ko eni, “ʻE Sihova, ʻoku ou kole kiate koe ke ʻave ʻae hia ʻa hoʻo tamaioʻeiki; he kuo u fai vale lahi ʻaupito.”
Aber nachdem David das Volk hatte zählen lassen, schlug ihm das Herz. Und David sprach zum HERRN: Ich habe mich schwer versündigt mit dem, was ich getan! Nun aber, o HERR, vergib doch die Missetat deines Knechtes; denn ich habe sehr töricht gehandelt!
11 He koeʻuhi ʻi heʻene tuʻu hake ʻa Tevita ʻi he pongipongi, naʻe hoko mai ʻae folofola ʻa Sihova ki he palōfita ko Kata, ko e tangata kikite ʻo Tevita, ʻo pehē,
Und als David am Morgen aufstand, erging das Wort des HERRN an den Propheten Gad, den Seher Davids, also:
12 “ʻAlu ʻo fakahā kia Tevita, ʻOku pehē ʻe Sihova, ʻOku ou tuku ke ke fili ki he meʻa ʻe tolu: fili kiate koe ha taha mei ai, koeʻuhi ke u fai ia kiate koe.”
Gehe hin und sage zu David: So spricht der HERR: Dreierlei lege ich dir vor; erwähle dir deren eines, daß ich es dir antue!
13 Ko ia naʻe haʻu ai ʻa Kata kia Tevita, ʻo ne tala ki ai, ʻo ne pehē kiate ia, “ʻE hoko ha honge kiate koe ʻi ho fonua ʻi he taʻu ʻe fitu? Pe te ke fie hola ʻi he māhina ʻe tolu mei he ʻao ʻo ho ngaahi fili, ka nau tulia koe? Pe[te ke fili ]ke ai ha mahaki fakaʻauha ʻi ho fonua ʻi he ʻaho ʻe tolu? Fakakaukau eni ki ai, pea vakai pe ko e hā ha lea te u toe lea ʻaki kiate ia naʻa ne fekauʻi au.”
Gad kam zu David, zeigte es ihm an und sprach: Willst du, daß sieben Jahre Hungersnot in dein Land komme, oder daß du drei Monate lang vor deinen Widersachern fliehen müssest und sie dich verfolgen, oder daß drei Tage lang Pestilenz in deinem Lande sei? So besinne dich nun und siehe, was ich dem antworten soll, der mich gesandt hat!
14 Pea naʻe pehē ʻe Tevita kia Kata, “Kuo ʻefihiaʻi lahi ʻaupito au: tuku eni ketau hinga atu ki he nima ʻo Sihova: he ʻoku lahi ʻa ʻene ʻaloʻofa: kaeʻoua naʻaku tō atu ki he nima ʻoe tangata.”
David sprach zu Gad: Mir ist sehr angst! Doch laß uns in die Hand des HERRN fallen, denn seine Barmherzigkeit ist groß; aber in der Menschen Hand will ich nicht fallen!
15 Ko ia naʻe ʻomi ai ʻe Sihova ʻae mahaki fakaʻauha ki ʻIsileli mei he pongipongi ʻo aʻu atu ki he feituʻu ʻaho ʻaia naʻe tuʻutuʻuni: pea naʻe pekia ʻi he kakai mei Tani ʻo aʻu atu ki Peasipa, ʻae kakai tangata ʻe toko fitu mano.
Da ließ der HERR Pestilenz in Israel kommen vom Morgen an bis zur bestimmten Zeit, daß von dem Volk, von Dan bis Beerseba, siebzigtausend Mann starben.
16 Pea ʻi heʻene mafao atu ʻe he ʻāngelo ʻa hono nima ki Selūsalema ke fakaʻauha ia, naʻe liliu ʻa Sihova mei he fakahoko ʻae kovi, pea ne folofola ki he ʻāngelo ʻaia naʻe tāmateʻi ʻae kakai, “Kuo lahi; ke taʻofi eni ho nima.” Pea naʻe feʻunga ʻae ʻāngelo ʻo Sihova mo e hahaʻanga uite ʻo ʻAlauna ko e tangata Sepusi.
Als aber der Engel seine Hand über Jerusalem ausstreckte, um sie zu verderben, ließ sich der HERR des Übels gereuen, und er sprach zu dem Engel, dem Verderber unter dem Volke: Es ist genug! Laß nun deine Hand ab! Der Engel des HERRN aber war bei der Tenne Aravnas, des Jebusiters.
17 Pea naʻe lea ʻa Tevita kia Sihova, ʻi heʻene mamata ki he ʻāngelo ʻaia naʻe taaʻi ʻae kakai, ʻo ne pehē, “Vakai, kuo u fai angahala, pea kuo u fai ʻae kovi lahi: ka ko e fanga sipi na ko e hā kuo nau fai? ʻOku ou kole kiate koe, tuku ho nima ke mafao mai kiate au, pea ki he fale ʻo ʻeku tamai.”
Als David den Engel sah, der das Volk schlug, sprach er zum HERRN: Siehe, ich habe gesündigt, ich habe die Missetat begangen! Was haben aber diese Schafe getan? Laß doch deine Hand wider mich und wider meines Vaters Haus gerichtet sein!
18 Pea naʻe haʻu ʻa Kata ʻi he ʻaho ko ia kia Tevita ʻo ne pehē kiate ia, “ʻAlu hake, pea ke fokotuʻu ha feilaulauʻanga kia Sihova ʻi he hahaʻanga uite ʻo ʻAlauna ko e tangata Sepusi.”
Und Gad kam zu David an jenem Tage und sprach zu ihm: Gehe hinauf und errichte dem HERRN einen Altar in der Tenne Aravnas, des Jebusiters!
19 Pea naʻe ʻalu hake ʻa Tevita, ʻo hangē ko e tala ʻa Kata, pea hangē ko ia naʻe fekau ʻe Sihova.
Also ging David hinauf, wie Gad gesagt und der HERR geboten hatte.
20 Pea naʻe sio ʻa ʻAlauna, ʻo ne mamata ki heʻene haʻu kiate ia ʻae tuʻi pea mo ʻene kau tamaioʻeiki: pea naʻe ʻalu atu ʻa ʻAlauna, pea naʻa ne punou hifo ia ʻi he ʻao ʻoe tuʻi ki hono mata ki he kelekele.
Und als Aravna aufblickte, sah er den König mit seinen Knechten zu ihm herüberkommen. Da ging Aravna hinaus und verneigte sich vor dem König mit dem Angesicht zur Erde;
21 Pea naʻe pehē ʻe ʻAlauna, “Ko e hā kuo haʻu ai ʻa hoku ʻeiki ko e tuʻi ki heʻene tamaioʻeiki?” Pea naʻe pehēange ʻe Tevita, “Koeʻuhi ke u fakatau meiate koe ʻae hahaʻanga uite, ke fokotuʻu ai ha feilaulauʻanga kia Sihova, ke ngata ai ʻae mahaki fakaʻauha mei he kakai.”
und Aravna sprach: Warum kommt mein Herr und König zu seinem Knechte? David sprach: Die Tenne von dir zu kaufen, um dem HERRN einen Altar zu bauen, damit die Plage vom Volke abgewandt werde!
22 Pea naʻe pehē ʻe ʻAlauna kia Tevita, “Tuku ke toʻo ʻe hoku ʻeiki ko e tuʻi mo ne feilaulau ʻaki ha meʻa ʻoku lelei kiate ia: vakai, ʻoku ʻi heni ʻae fanga pulu ki he feilaulau tutu, mo e nāunau ʻoe haha uite, mo e nāunau ʻoe fanga pulu ke fefie ʻaki.”
Aber Aravna sprach zu David: Mein Herr und König nehme sie und opfere, was ihn gut dünkt! Siehe, da ist ein Rind zum Brandopfer, die Dreschwagen aber und das Geschirr des Ochsen mögen als Brennholz dienen!
23 Ko e ngaahi meʻa ni kotoa pē naʻe fai fakaʻeiʻeiki ai ʻa ʻAlauna ʻo ne foaki ia ki he tuʻi. Pea naʻe pehē ʻe ʻAlauna ki he tuʻi, “Ke ʻofeina koe ʻe Sihova ko ho ʻOtua.”
Alles dieses schenkt Aravna, o König, dem Könige! Und Aravna sprach zum König: Der HERR, dein Gott, sei dir gnädig!
24 Pea naʻe pehē ʻe he tuʻi kia ʻAlauna, “ʻE ʻikai pehē; ka te u fakatau moʻoni ia meiate koe ʻaki ha totongi: pea ʻe ʻikai foki te u ʻatu ha feilaulau tutu kia Sihova ko hoku ʻOtua, ʻi ha meʻa kuo u maʻu taʻetotongi.” Pea ko ia naʻe fakatau ai ʻe Tevita ʻae hahaʻanga uite, pea mo e fanga pulu, ʻaki ʻae sikeli siliva ʻe nimangofulu.
Aber der König sprach zu Aravna: Nicht also, sondern ich will es dir abkaufen gemäß seinem Werte; denn ich will dem HERRN, meinem Gott, kein Brandopfer darbringen, das mich nichts kostet. Also kaufte David die Tenne und die Rinder um fünfzig Schekel Silber.
25 Pea naʻe fokotuʻu ʻi ai ʻe Tevita ha feilaulauʻanga kia Sihova, pea ne ʻatu ʻi ai ʻae ngaahi feilaulau tutu mo e ngaahi feilaulau fakamelino. Pea pehē, naʻe fakakolekolea ʻa Sihova koeʻuhi ko e fonua, pea naʻe taʻofi ʻae mahaki fakaʻauha mei ʻIsileli.
Und David baute dem HERRN daselbst einen Altar und opferte Brandopfer und Dankopfer. Und der HERR ließ sich für das Land erbitten, und die Plage wurde von Israel abgewehrt.

< 2 Samuela 24 >