< 2 Samuela 24 >
1 Pea naʻe toe vela ʻae houhau ʻo Sihova ki he kakai ʻIsileli, pea naʻe ueʻi ai ʻa Tevita ke ne pehē kiate kinautolu, “ʻAlu, ʻo lau pe ʻoku toko fiha ʻa ʻIsileli mo Siuta.”
La colère de Yahvé s'enflamma de nouveau contre Israël, et il poussa David contre eux, en disant: « Va, fais le compte d'Israël et de Juda. »
2 He naʻe pehē ʻe he tuʻi kia Soape ko e ʻeiki pule ki he kautau, ʻaia naʻe ʻiate ia, “ʻAlu hake eni ki he faʻahinga kotoa pē ʻo ʻIsileli mei Tani ʻo aʻu atu ki Peasipa, pea lau ʻae kakai, koeʻuhi ke u ʻilo ai pe ʻoku toko fiha ʻae kakai.”
Le roi dit à Joab, chef de l'armée, qui était avec lui: « Maintenant, va et viens dans toutes les tribus d'Israël, depuis Dan jusqu'à Beersheba, et compte le peuple, afin que je connaisse la somme du peuple. »
3 Pea naʻe pehē ʻe Soape ki he tuʻi, “Manavahē tuku ʻe Sihova ko ho ʻOtua ke ne fakatokolahi ki hoʻo kakai, pe ko e hā ia ʻa honau tokolahi, ke liunga teau hake, pea ne tuku foki ke sio ki ai ʻae mata ʻo hoku ʻeiki ko e tuʻi: ka ko e hā ʻoku fiefie fai ai ʻae meʻa ni ʻe hoku ʻeiki ko e tuʻi?”
Joab dit au roi: « Que Yahvé, ton Dieu, ajoute maintenant cent fois au peuple, quel que soit son nombre, et que les yeux de mon seigneur le roi le voient. Mais pourquoi mon seigneur le roi se réjouit-il de cette chose? »
4 Ka neongo ia naʻe mālohi atu ʻae lea ʻae tuʻi kia Soape, pea ki he houʻeiki naʻe pule ki he kautau. Pea naʻe ʻalu atu ʻa Soape, mo e houʻeiki naʻe pule ki he kautau, mei he ʻao ʻoe tuʻi kenau lau ʻae kakai ʻo ʻIsileli.
Néanmoins, la parole du roi l'emporta sur Joab et sur les chefs de l'armée. Joab et les chefs de l'armée sortirent de la présence du roi pour compter le peuple d'Israël.
5 Pea naʻa nau ʻalu ki he kauvai ʻe taha ʻo Sioatani, ʻonau ʻapitanga ʻi ʻAloeli, ki he potu toʻomataʻu ʻoe kolo ʻaia ʻoku tuʻu ki he lotolotonga ʻoe teleʻa ʻo Kata, ʻo hanga tonu ki Sesa:
Ils passèrent le Jourdain et campèrent à Aroër, à droite de la ville qui est au milieu de la vallée de Gad, et jusqu'à Jazer;
6 Hili ia naʻa nau omi ki Kiliati, pea ki he fonua ko Tatimi-Otisi: pea naʻa nau hoko atu ki Tani-Saani, ʻo fai hake ki Saitoni,
puis ils vinrent en Galaad et au pays de Tahtim Hodshi; ils vinrent à Dan Jaan et contournèrent Sidon,
7 ʻO nau omi ki he kolo mālohi ʻo Taia, pea ki he ngaahi kolo kotoa pē ʻoe kakai Hevi, pea mo e kakai Kēnani: pea naʻa nau ʻalu atu ki he potu tonga ʻo Siuta, ʻo aʻu ki Peasipa.
ils arrivèrent à la forteresse de Tyr et à toutes les villes des Héviens et des Cananéens, et ils sortirent au sud de Juda, à Beer Schéba.
8 Pea ko ia, hili ʻenau ʻalu atu ki he potu kotoa pē ʻoe fonua, naʻa nau hoko mai ki Selūsalema ʻi he kātoa ʻoe māhina ʻe hiva mo e ʻaho ʻe uofulu.
Après avoir parcouru tout le pays, ils arrivèrent à Jérusalem au bout de neuf mois et vingt jours.
9 Pea naʻe tuku atu ʻe Soape ki he tuʻi ʻa hono lau fakataha ʻae toko fiha ʻoe kakai: pea naʻe ʻi ʻIsileli ʻae kau tangata mālohi naʻe faʻa toʻo ʻae heletā, ko e toko valu kilu; pea ko e kau tangata naʻe ʻi Siuta, ko e toko nima kilu.
Joab remit au roi le compte du peuple. Il y avait en Israël huit cent mille hommes vaillants tirant l'épée, et en Juda cinq cent mille hommes.
10 Pea naʻe valoki ʻa Tevita ʻe hono loto hili ʻa ʻene lau ʻae kakai. Pea naʻe pehē ʻe Tevita kia Sihova, kuo u fai angahala lahi ʻi he meʻa ʻaia kuo u fai: pea ko eni, “ʻE Sihova, ʻoku ou kole kiate koe ke ʻave ʻae hia ʻa hoʻo tamaioʻeiki; he kuo u fai vale lahi ʻaupito.”
Le cœur de David le frappa après qu'il eut compté le peuple. David dit à Yahvé: « J'ai beaucoup péché par ce que j'ai fait. Mais maintenant, Yahvé, efface, je t'en prie, l'iniquité de ton serviteur, car j'ai fait une grande folie. »
11 He koeʻuhi ʻi heʻene tuʻu hake ʻa Tevita ʻi he pongipongi, naʻe hoko mai ʻae folofola ʻa Sihova ki he palōfita ko Kata, ko e tangata kikite ʻo Tevita, ʻo pehē,
Lorsque David se leva le matin, la parole de Yahvé fut adressée au prophète Gad, le voyant de David, en ces termes:
12 “ʻAlu ʻo fakahā kia Tevita, ʻOku pehē ʻe Sihova, ʻOku ou tuku ke ke fili ki he meʻa ʻe tolu: fili kiate koe ha taha mei ai, koeʻuhi ke u fai ia kiate koe.”
« Va dire à David: « Yahvé dit: Je te propose trois choses. Choisis l'une d'elles, que je te l'accorde »".
13 Ko ia naʻe haʻu ai ʻa Kata kia Tevita, ʻo ne tala ki ai, ʻo ne pehē kiate ia, “ʻE hoko ha honge kiate koe ʻi ho fonua ʻi he taʻu ʻe fitu? Pe te ke fie hola ʻi he māhina ʻe tolu mei he ʻao ʻo ho ngaahi fili, ka nau tulia koe? Pe[te ke fili ]ke ai ha mahaki fakaʻauha ʻi ho fonua ʻi he ʻaho ʻe tolu? Fakakaukau eni ki ai, pea vakai pe ko e hā ha lea te u toe lea ʻaki kiate ia naʻa ne fekauʻi au.”
Gad se rendit auprès de David et lui dit: « Est-ce que sept années de famine t'arriveront dans ton pays? Ou bien fuiras-tu trois mois devant tes ennemis pendant qu'ils te poursuivent? Ou bien y aura-t-il trois jours de peste dans ton pays? Réponds maintenant, et considère quelle réponse je ferai à celui qui m'a envoyé. »
14 Pea naʻe pehē ʻe Tevita kia Kata, “Kuo ʻefihiaʻi lahi ʻaupito au: tuku eni ketau hinga atu ki he nima ʻo Sihova: he ʻoku lahi ʻa ʻene ʻaloʻofa: kaeʻoua naʻaku tō atu ki he nima ʻoe tangata.”
David dit à Gad: « Je suis dans la détresse. Tombons maintenant dans la main de Yahvé, car sa miséricorde est grande. Que je ne tombe pas dans la main de l'homme. »
15 Ko ia naʻe ʻomi ai ʻe Sihova ʻae mahaki fakaʻauha ki ʻIsileli mei he pongipongi ʻo aʻu atu ki he feituʻu ʻaho ʻaia naʻe tuʻutuʻuni: pea naʻe pekia ʻi he kakai mei Tani ʻo aʻu atu ki Peasipa, ʻae kakai tangata ʻe toko fitu mano.
Et l'Éternel envoya la peste sur Israël, depuis le matin jusqu'à l'heure fixée, et il mourut soixante-dix mille hommes du peuple, depuis Dan jusqu'à Beersheba.
16 Pea ʻi heʻene mafao atu ʻe he ʻāngelo ʻa hono nima ki Selūsalema ke fakaʻauha ia, naʻe liliu ʻa Sihova mei he fakahoko ʻae kovi, pea ne folofola ki he ʻāngelo ʻaia naʻe tāmateʻi ʻae kakai, “Kuo lahi; ke taʻofi eni ho nima.” Pea naʻe feʻunga ʻae ʻāngelo ʻo Sihova mo e hahaʻanga uite ʻo ʻAlauna ko e tangata Sepusi.
Lorsque l'ange étendit sa main vers Jérusalem pour la détruire, Yahvé se détourna du désastre et dit à l'ange qui détruisait le peuple: « C'est assez. Maintenant, retire ta main. » L'ange de Yahvé était près de l'aire de battage d'Arauna, le Jébusien.
17 Pea naʻe lea ʻa Tevita kia Sihova, ʻi heʻene mamata ki he ʻāngelo ʻaia naʻe taaʻi ʻae kakai, ʻo ne pehē, “Vakai, kuo u fai angahala, pea kuo u fai ʻae kovi lahi: ka ko e fanga sipi na ko e hā kuo nau fai? ʻOku ou kole kiate koe, tuku ho nima ke mafao mai kiate au, pea ki he fale ʻo ʻeku tamai.”
David s'adressa à Yahvé lorsqu'il vit l'ange qui frappait le peuple, et il dit: « Voici, j'ai péché et j'ai agi avec perversité; mais ces brebis, qu'ont-elles fait? Je t'en prie, que ta main soit contre moi et contre la maison de mon père. »
18 Pea naʻe haʻu ʻa Kata ʻi he ʻaho ko ia kia Tevita ʻo ne pehē kiate ia, “ʻAlu hake, pea ke fokotuʻu ha feilaulauʻanga kia Sihova ʻi he hahaʻanga uite ʻo ʻAlauna ko e tangata Sepusi.”
Gad vint ce jour-là auprès de David et lui dit: « Monte, bâtis un autel à Yahvé sur l'aire d'Arauna, le Jébusien. »
19 Pea naʻe ʻalu hake ʻa Tevita, ʻo hangē ko e tala ʻa Kata, pea hangē ko ia naʻe fekau ʻe Sihova.
David monta, selon la parole de Gad, comme l'avait ordonné l'Éternel.
20 Pea naʻe sio ʻa ʻAlauna, ʻo ne mamata ki heʻene haʻu kiate ia ʻae tuʻi pea mo ʻene kau tamaioʻeiki: pea naʻe ʻalu atu ʻa ʻAlauna, pea naʻa ne punou hifo ia ʻi he ʻao ʻoe tuʻi ki hono mata ki he kelekele.
Arauna regarda dehors et vit le roi et ses serviteurs qui venaient vers lui. Alors Arauna sortit et se prosterna devant le roi, le visage contre terre.
21 Pea naʻe pehē ʻe ʻAlauna, “Ko e hā kuo haʻu ai ʻa hoku ʻeiki ko e tuʻi ki heʻene tamaioʻeiki?” Pea naʻe pehēange ʻe Tevita, “Koeʻuhi ke u fakatau meiate koe ʻae hahaʻanga uite, ke fokotuʻu ai ha feilaulauʻanga kia Sihova, ke ngata ai ʻae mahaki fakaʻauha mei he kakai.”
Aravna dit: « Pourquoi le roi mon seigneur est-il venu vers son serviteur? » David dit: « Pour acheter ton aire, pour construire un autel à Yahvé, afin que la peste cesse d'affliger le peuple. »
22 Pea naʻe pehē ʻe ʻAlauna kia Tevita, “Tuku ke toʻo ʻe hoku ʻeiki ko e tuʻi mo ne feilaulau ʻaki ha meʻa ʻoku lelei kiate ia: vakai, ʻoku ʻi heni ʻae fanga pulu ki he feilaulau tutu, mo e nāunau ʻoe haha uite, mo e nāunau ʻoe fanga pulu ke fefie ʻaki.”
Arauna dit à David: « Que le roi mon seigneur prenne et offre ce qui lui semble bon. Voici le bétail pour l'holocauste, les traîneaux à battre et les jougs des bœufs pour le bois.
23 Ko e ngaahi meʻa ni kotoa pē naʻe fai fakaʻeiʻeiki ai ʻa ʻAlauna ʻo ne foaki ia ki he tuʻi. Pea naʻe pehē ʻe ʻAlauna ki he tuʻi, “Ke ʻofeina koe ʻe Sihova ko ho ʻOtua.”
Tout cela, ô roi, Arauna le donne au roi. » Aravna dit au roi: « Que Yahvé ton Dieu t'accueille. »
24 Pea naʻe pehē ʻe he tuʻi kia ʻAlauna, “ʻE ʻikai pehē; ka te u fakatau moʻoni ia meiate koe ʻaki ha totongi: pea ʻe ʻikai foki te u ʻatu ha feilaulau tutu kia Sihova ko hoku ʻOtua, ʻi ha meʻa kuo u maʻu taʻetotongi.” Pea ko ia naʻe fakatau ai ʻe Tevita ʻae hahaʻanga uite, pea mo e fanga pulu, ʻaki ʻae sikeli siliva ʻe nimangofulu.
Le roi dit à Arauna: « Non, mais je veux bien te l'acheter à prix d'or. Je ne veux pas offrir à Yahvé mon Dieu des holocaustes qui ne me coûtent rien. » David acheta donc l'aire et les bœufs pour cinquante sicles d'argent.
25 Pea naʻe fokotuʻu ʻi ai ʻe Tevita ha feilaulauʻanga kia Sihova, pea ne ʻatu ʻi ai ʻae ngaahi feilaulau tutu mo e ngaahi feilaulau fakamelino. Pea pehē, naʻe fakakolekolea ʻa Sihova koeʻuhi ko e fonua, pea naʻe taʻofi ʻae mahaki fakaʻauha mei ʻIsileli.
David bâtit là un autel à Yahvé, et il offrit des holocaustes et des sacrifices de prospérité. Il implora Yahvé pour le pays, et la plaie fut retirée d'Israël.