< 2 Samuela 13 >
1 Pea hili eni naʻe hoko ʻo pehē, naʻe ʻia ʻApisalomi ko e foha ʻo Tevita, ʻae tuofefine naʻe hoihoifua, pea ko Tamaa ʻa hono hingoa; pea naʻe mamana kiate ia ʻa ʻAmanoni ko e foha ʻo Tevita.
Après cela, Absalom, fils de David, avait une belle sœur, qui s'appelait Tamar, et Amnon, fils de David, l'aimait.
2 Pea ko e meʻa ʻi heʻene feinga mamahi ʻa ʻAmanoni, naʻa ne hoko ʻo mahakiʻia koeʻuhi ko hono tuofefine ko Tamaa; he ko e tāupoʻou ia; pea ko e meʻa fifilingataʻa kia ʻAmanoni haʻane fai ha meʻa kiate ia.
Amnon était si troublé qu'il tomba malade à cause de sa sœur Tamar, car elle était vierge, et il semblait difficile à Amnon de lui faire quoi que ce soit.
3 Ka naʻe ai ʻae kaumeʻa ʻa ʻAmanoni, naʻe hingoa ko Sonatapi, ko e foha ʻo Simia ko e kāinga ʻo Tevita: pea ko e tangata kākā ʻaupito ʻa Sonatapi.
Mais Amnon avait un ami qui s'appelait Jonadab, fils de Shimea, frère de David, et Jonadab était un homme très subtil.
4 Pea naʻa ne pehē kiate ia, “Ko e foha koe ʻoe tuʻi, pea ko e hā ʻoku pehē ai ho tutue ʻi he ʻaho kotoa pē? ʻIkai te ke tala mai kiate au?” Pea naʻe pehē ʻe ʻAmanoni kiate ia, “ʻOku ou ʻofa kia Tamaa, ko e tuofefine ʻo ʻApisalomi ko hoku tokoua.”
Il lui dit: « Pourquoi, fils du roi, es-tu si triste de jour en jour? Ne veux-tu pas me le dire? » Amnon lui a dit: « J'aime Tamar, la sœur de mon frère Absalom. »
5 Pea naʻe pehē ʻe Sonatapi kiate ia, “Tokoto hifo koe ki ho mohenga, pea ke pehē ʻoku ke mahaki: pea ʻoka haʻu hoʻo tamai ke mamata kiate koe, te ke pehē kiate ia, ‘ʻOku ou kole kiate koe, tuku ke haʻu ʻa hoku tuofefine ko Tamaa, ke ne ʻomi ʻeku meʻakai, pea ne teuteu ʻeku meʻakai ʻi hoku ʻao, koeʻuhi ke u mamata ki ai, pea kai ia mei hono nima.’”
Jonadab lui dit: « Couche-toi sur ton lit et fais semblant d'être malade. Quand ton père viendra te voir, tu lui diras: « Que ma sœur Tamar vienne me donner du pain à manger, et prépare le repas sous mes yeux, pour que je le voie et que je le mange de sa main ».
6 Ko ia naʻe tokoto ai ʻa ʻAmanoni, ʻo ne pehē kuo ne mahaki: pea ʻi heʻene haʻu ʻae tuʻi ke mamata kiate ia, naʻe pehē ʻe ʻAmanoni ki he tuʻi, “ʻOku ou kole kiate koe, tuku ke haʻu ʻa Tamaa ko hoku tuofefine, ke ne ngaohi ha foʻi mā ʻe ua ʻi hoku ʻao, koeʻuhi ke u kai ia mei hono nima.”
Amnon se coucha donc et fit semblant d'être malade. Lorsque le roi vint le voir, Amnon lui dit: « Que ma sœur Tamar vienne et me prépare deux gâteaux sous mes yeux, afin que je puisse manger de sa main. »
7 Pea naʻe fekau ai ʻe Tevita ki he fale ʻo Tamaa, ʻo pehē, “ʻAlu leva ni ki he fale ʻo ʻAmanoni ko ho tuongaʻane, pea teuteu haʻane meʻakai.”
Et David envoya chez Tamar, en disant: « Va maintenant dans la maison de ton frère Amnon, et prépare-lui à manger. »
8 Ko ia naʻe ʻalu ai ʻa Tamaa ki he fale ʻo ʻAmanoni ko hono tuongaʻane; ka kuo tokoto hifo ia. Pea naʻe toʻo ʻe ia ʻae mahoaʻa, pea ne natu ia, pea naʻa ne ngaohi ʻae ngaahi foʻi mā ʻi hono ʻao, pea naʻa ne taʻo ʻae ngaahi foʻi mā.
Tamar alla donc à la maison d'Amnon, son frère, qui était couché. Elle prit de la pâte, la pétrit, fit des gâteaux sous ses yeux et fit cuire les gâteaux.
9 Pea naʻa ne toʻo mai ha ipu ʻo ne lilingi ia ʻi hono ʻao: ka naʻe ʻikai loto ia ke kai. Pea naʻe pehē ʻe ʻAmanoni, “Tuku kituʻa ʻae kau tangata kotoa pē meiate au.” Pea naʻa nau ʻalu kotoa pē kituʻa meiate ia.
Elle prit la casserole et les versa devant lui, mais il refusa de manger. Amnon dit: « Que tous les hommes me quittent. » Et tous les hommes sortirent de chez lui.
10 Pea naʻe pehē ʻe ʻAmanoni kia Tamaa, “ʻOmi ʻae meʻakai ki loto fale, koeʻuhi ke u kai ia mei ho nima.” Pea naʻe hiki ʻe Tamaa ʻae ngaahi foʻi mā naʻa ne ngaohi, ʻo ne ʻomi ia ki loto fale kia ʻAmanoni ko hono tuongaʻane.
Amnon dit à Tamar: « Apporte le repas dans la chambre, que je mange de ta main. » Tamar prit les gâteaux qu'elle avait faits, et les apporta dans la chambre à Amnon, son frère.
11 Pea ʻi heʻene ʻomi ia kiate ia ke ne kai, naʻa ne puke ia, ʻo ne pehē ki ai, “Haʻu hoku tuofefine ke ta mohe mo au.”
Lorsqu'elle les lui eut apportés pour qu'il les mange, il la saisit et lui dit: « Viens, couche-toi avec moi, ma sœur. »
12 Pea naʻa ne pehēange ʻe ia, “ʻE ʻikai, ʻa hoku tuongaʻane, ʻoua naʻa ke fakamaaʻi au; he ʻoku ʻikai totonu ke fai ha meʻa pehē ʻi ʻIsileli: ʻoua naʻa ke fai ʻae vale ni.
Elle lui répondit: « Non, mon frère, ne me force pas! Car on ne doit pas faire une telle chose en Israël. Ne commets pas cette folie!
13 Pea ko au, te u tuku ke ʻalu ki fē ʻa hoku fakamā? Pea ko koe, te ke hangē koe ko ha taha ʻoe kau vale ʻi ʻIsileli. Ko ia foki, ʻoku ou kole kiate koe, ke ke lea ki he tuʻi; he koeʻuhi ʻe ʻikai te ne taʻofi au meiate koe.”
Quant à moi, où porterais-je ma honte? Et toi, tu seras comme l'un des insensés d'Israël. Maintenant, je vous prie de parler au roi, car il ne me retiendra pas devant vous. »
14 Ka neongo eni naʻe ʻikai fie tokanga ia ki heʻene lea: pea ko e meʻa ʻi heʻene mālohi lahi ʻiate ia, naʻa ne tohotohoʻi ia, pea mohe mo ia.
Mais il ne voulut pas écouter sa voix, et, plus fort qu'elle, il la força et coucha avec elle.
15 Pea hili ia naʻe fehiʻa ʻaupito kiate ia ʻa ʻAmanoni; ko ia naʻe lahi hake ai ʻae fehiʻa naʻa ne fehiʻa ʻaki kiate ia, ʻi he ʻofa ʻaia naʻa ne ʻofa ai kiate ia. Pea naʻe pehē ʻe ʻAmanoni kiate ia, “Tuʻu hake, pea ke ʻalu.”
Alors Amnon lui voua une haine extrême, car la haine qu'il lui vouait était plus grande que l'amour qu'il lui avait porté. Amnon lui dit: « Lève-toi, va-t'en! »
16 Pea naʻa ne pehē kiate ia, “ʻOku ʻikai hano ʻuhinga: ʻoku lahi hake ʻae kovi ni ʻo hoʻo fekauʻi au ke ʻalu, ʻi he meʻa ʻe taha kuo ke fai kiate au. Ka naʻe ʻikai ʻaupito fanongo ia kiate ia.”
Elle lui dit: « Non, car cette grande faute de me renvoyer est pire que l'autre que tu m'as faite! ». Mais il ne voulut pas l'écouter.
17 Pea naʻa ne toki ui ki heʻene tamaioʻeiki ʻaia naʻe talifekau kiate ia, ʻo ne pehē, “Kapusi atu leva ʻa e [fefine ]ni meiate au, pea songo ʻae matapā kiate ia.”
Alors il appela son serviteur qui le servait, et dit: « Maintenant, éloigne cette femme de moi, et verrouille la porte après elle. »
18 Pea naʻe fakakofuʻaki ia ʻae kofu pulepule: he ko e anga ia ʻoe kofu naʻe kofuʻaki ʻae ngaahi ʻofefine ʻoe tuʻi ʻaia naʻe tāupoʻou. Pea hili ia naʻe ʻomi ia kituʻa ʻe heʻene tamaioʻeiki, pea ne songo ʻae matapā kiate ia.
Elle avait sur elle un vêtement de diverses couleurs, car les filles du roi qui étaient vierges s'habillaient de tels vêtements. Son serviteur la fit sortir et ferma la porte à clé après elle.
19 Pea naʻe pani ʻaki ʻe Tamaa ʻa hono ʻulu ʻae efuefu, pea naʻa ne haehae ʻa hono kofu pulepule ʻaia naʻa ne kofuʻaki, pea naʻa ne ʻai hono nima ki hono ʻulu, pea naʻa ne ʻalu pe mo tangi.
Tamar mit de la cendre sur sa tête et déchira le vêtement de toutes les couleurs qu'elle avait sur elle; elle mit sa main sur sa tête et s'en alla, en poussant des cris de guerre.
20 Pea naʻe pehē ʻe ʻApisalomi ko hono tuongaʻane kiate ia, “Kuo ala [koā ]ʻa ʻAmanoni ko ho tuongaʻane kiate koe? Ka ko eni ʻa hoku tuofefine ke ke longo pe; he ko ho tuongaʻane ia; ʻoua naʻa ke tokanga ki he meʻa ni.” Ko ia naʻe nofo mamahi pe ʻa Tamaa ʻi he fale ʻo hono tuongaʻane ko ʻApisalomi.
Absalom, son frère, lui dit: « Amnon, ton frère, a-t-il été avec toi? Mais maintenant, tais-toi, ma sœur. C'est ton frère. Ne prends pas cette affaire à cœur. » Tamar resta donc désolée dans la maison de son frère Absalom.
21 Ka ʻi heʻene fanongo ʻa Tevita ko e tuʻi ki he ngaahi meʻa ni, naʻe houhau ʻaupito ia.
Le roi David, ayant appris toutes ces choses, fut très irrité.
22 Pea naʻe ʻikai ke moimoʻi lea ʻa ʻApisalomi ki hono tokoua ko ʻAmanoni ʻi he lelei pe ko e kovi: he naʻe fehiʻa ʻa ʻApisalomi kia ʻAmanoni, koeʻuhi ko ʻene tohotohoʻi ʻa hono tuofefine.
Absalom ne parla à Amnon ni en bien ni en mal, car Absalom détestait Amnon, parce qu'il avait forcé sa sœur Tamar.
23 Pea hili ʻae taʻu kātoa ʻe ua naʻe hoko ʻo pehē, naʻe maʻu ʻe ʻApisalomi ʻae kau tangata kosi sipi ʻi Peali-Hasoa, ʻaia ʻoku ofi ki ʻIfalemi; pea naʻe talaki ki ai ʻae ngaahi foha kotoa pē ʻoe tuʻi.
Après deux années complètes, Absalom fit tondre des moutons à Baal Hatsor, qui est près d'Ephraïm, et Absalom invita tous les fils du roi.
24 Pea naʻe haʻu ʻa ʻApisalomi ki he tuʻi, ʻo ne pehē, “Vakai eni, kuo ʻi hoʻo tamaioʻeiki ʻae kau tangata kosi sipi; ʻoku ou kole kiate koe, ke meʻa ʻae tuʻi pea mo ʻene kau tamaioʻeiki ke ʻalu mo ho tamaioʻeiki.”
Absalom se rendit auprès du roi et dit: « Vois maintenant que ton serviteur a des tondeurs de moutons. Je te prie de laisser le roi et ses serviteurs aller avec ton serviteur. »
25 Pea naʻe pehē ʻe he tuʻi kia ʻApisalomi, “ʻE ʻikai, hoku foha, ʻoua naʻa tau ʻalu eni kotoa pē, telia naʻa mau fakamāfasia kiate koe.” Pea naʻa ne kole mālohi kiate ia; pea naʻe ʻikai te ne ʻalu mo ia, ka naʻa ne tāpuakiʻi ia.
Le roi dit à Absalom: « Non, mon fils, ne partons pas tous, de peur que nous ne soyons un fardeau pour toi. » Il le pressa; cependant il ne voulut pas partir, mais le bénit.
26 Pea naʻe toki pehē ai ʻe ʻApisalomi, “Ka kuo ʻikai, pea ʻoku ou kole kiate koe, tuku ke ʻalu ʻa ʻAmanoni mo kimautolu.” Pea naʻe pehē ʻe he tuʻi kiate ia, “Ko e hā ka ʻalu ai ia mo koe?”
Absalom dit: « Sinon, laissez mon frère Amnon venir avec nous. » Le roi lui dit: « Pourquoi devrait-il aller avec toi? »
27 Ka naʻe kole fakamātoato ʻe ʻApisalomi, ke ne tuku ʻa ʻAmanoni pea mo e ngaahi foha kotoa pē ʻoe tuʻi ke ʻalu mo ia.
Mais Absalom le pressa, et il laissa aller avec lui Amnon et tous les fils du roi.
28 Ka ko eni, kuo ʻosi hono tala ʻe ʻApisalomi ki heʻene kau tamaioʻeiki, ʻo pehē, “Mou vakai ʻoka fiefia ʻae loto ʻo ʻAmanoni ʻi he uaine, pea kau ka pehē ʻeau kiate kimoutolu, Tāʻi ʻa ʻAmanoni; mou toki tāmateʻi ia, ʻoua naʻa manavahē; ʻikai kuo u fekau ʻeau kiate kimoutolu? Mou lototoʻa pea fai mālohi.”
Absalom donna cet ordre à ses serviteurs: « Observez maintenant quand le cœur d'Amnon s'égaie avec le vin; et quand je vous dirai: « Frappez Amnon », alors tuez-le. N'ayez pas peur. Ne vous l'ai-je pas ordonné? Sois courageux et vaillant! »
29 Pea naʻe fai ʻe he kau tamaioʻeiki ʻa ʻApisalomi kia ʻAmanoni ʻo hangē ko ia naʻe fekau ʻe ʻApisalomi. Pea naʻe tuʻu hake ai ʻae ngaahi foha ʻoe tuʻi, pea naʻe taki taha heka ʻae tangata ki heʻene miuli pea hola.
Les serviteurs d'Absalom firent à Amnon ce qu'Absalom avait ordonné. Alors tous les fils du roi se levèrent, chacun monta sur sa mule et s'enfuit.
30 Pea naʻe hoko ʻo pehē, lolotonga ʻenau ʻi he hala, naʻe ʻomi ʻae ongoongo kia Tevita, ʻo pehē, “Kuo tāmateʻi ʻe ʻApisalomi ʻae ngaahi foha kotoa pē ʻoe tuʻi, pea ʻoku ʻikai toe ha tokotaha ʻokinautolu.”
Pendant qu'ils étaient en chemin, la nouvelle parvint à David: « Absalom a tué tous les fils du roi, et il n'en reste pas un seul. »
31 Pea naʻe tuʻu hake ai ʻae tuʻi pea ne haehae ʻa hono ngaahi kofu, pea ne tō hifo ki he funga kelekele; pea naʻe tutuʻu ofi ai ʻa ʻene kau tamaioʻeiki kotoa pē pea kuo haehae ʻa honau ngaahi kofu.
Alors le roi se leva, déchira ses vêtements et se coucha par terre, et tous ses serviteurs se tenaient là, les vêtements déchirés.
32 Pea ko Sonatapi ko e foha ʻo Simia ko e tokoua ʻo Tevita, naʻe tali ʻe ia ʻo ne pehē, “Ke ʻoua naʻa mahalo ʻe hoku ʻeiki kuo nau tāmateʻi ʻae kau talavou kotoa pē ko e ngaahi foha ʻoe tuʻi; he ko ʻAmanoni pe tokotaha kuo mate; he kuo fakapapau ʻae meʻa ni mei he ngutu ʻo ʻApisalomi talu mei he ʻaho naʻe tohotoho ai ʻa Tamaa ko hono tuofefine.
Jonadab, fils de Schimea, frère de David, prit la parole et dit: « Que mon seigneur ne croie pas qu'on ait tué tous les jeunes gens, les fils du roi, car Amnon seul est mort; car c'est ce qui a été décidé par Absalom, depuis le jour où il a forcé Tamar, sa sœur.
33 Ko ia foki ke ʻoua naʻa mamahi fau ʻae loto ʻo hoku ʻeiki ko e tuʻi, ke ne mahalo kuo mate ʻae ngaahi foha kotoa pē ʻoe tuʻi: he ko ʻAmanoni pe tokotaha kuo mate.”
Maintenant donc, que mon seigneur le roi ne prenne pas à cœur de penser que tous les fils du roi sont morts, car seul Amnon est mort. »
34 Ka naʻe hola ʻa ʻApisalomi. Pea naʻe hanga hake ʻe he tangata talavou ʻaia naʻe nofo ke leʻo, pea ne sio, pea vakai, naʻe haʻu ʻae kakai tokolahi ʻi he hala ʻi he tafaʻaki moʻunga ki mui ʻiate ia.
Mais Absalom s'enfuit. Le jeune homme qui montait la garde leva les yeux et regarda, et voici que beaucoup de gens arrivaient par le chemin de la colline derrière lui.
35 Pea naʻe pehē ʻe Sonatapi ki he tuʻi, “Vakai, ʻoku haʻu ʻae ngaahi foha ʻoe tuʻi: ʻo hangē ko ia naʻe lea ʻaki ʻe hoʻo tamaioʻeiki.”
Jonadab dit au roi: « Voici les fils du roi qui arrivent! C'est comme ton serviteur l'a dit. »
36 Pea naʻe hoko ʻo pehē, ʻi heʻene fakaʻosi leva ʻe ia ʻa ʻene lea, vakai, naʻe hoko mai ʻae ngaahi foha ʻoe tuʻi pea naʻa nau hiki hake honau leʻo ʻo tangi: pea naʻe tangi lahi ʻaupito foki ʻae tuʻi pea mo ʻene kau tamaioʻeiki kotoa pē.
Dès qu'il eut fini de parler, voici que les fils du roi arrivèrent, élevèrent la voix et pleurèrent. Le roi aussi et tous ses serviteurs pleuraient amèrement.
37 Ka naʻe hola ʻa ʻApisalomi, ʻo ne ʻalu kia Talimei, ko e foha ʻo ʻAmihuti ko e tuʻi ʻo Kesuli. Pea naʻe loto mamahi [ʻa Tevita ]ʻi he ʻaho kotoa pē koeʻuhi ko hono foha.
Mais Absalom s'enfuit et alla chez Talmaï, fils d'Ammihur, roi de Gueshur. David portait chaque jour le deuil de son fils.
38 Ko ia, naʻe hola ʻa ʻApisalomi, ʻo ne ʻalu ki Kesuli, pea naʻa ne ʻi ai ʻi he taʻu ʻe tolu.
Absalom s'enfuit et alla à Gueshur, où il resta trois ans.
39 Pea naʻe holi tuʻu pe ʻa Tevita ke ne ʻalu atu kia ʻApisalomi: he kuo fakafiemālieʻi ia ʻia ʻAmanoni, koeʻuhi ko ʻene pekia.
Le roi David avait hâte de sortir vers Absalom, car il était consolé au sujet d'Amnon, puisqu'il était mort.