< 2 Samuela 1 >
1 Pea hili ʻae mate ʻa Saula, pea kuo liu mai ʻa Tevita mei heʻene taaʻi ʻae kakai ʻAmaleki, pea kuo hili ʻae ʻaho ʻe ua mo ʻene nofo ʻa Tevita ʻi Sikilaki;
Après la mort de Saül, David, qui venait de battre les Amalécites, resta deux jours à Ciklag.
2 Pea ʻi he hoko ki hono tolu ʻoe ʻaho, vakai, naʻe haʻu ha tangata mei he tau ʻa Saula, kuo mahaehae hono kofu, pea pani efu hono ʻulu, pea ʻi heʻene hoko atu kia Tevita, naʻa ne tō hifo ki he kelekele, mo ne fai fakaʻapaʻapa.
Le troisième jour, on vit un homme venir du camp de Saül, les vêtements déchirés, la tête couverte de poussière. En arrivant auprès de David, il se jeta à terre et se prosterna.
3 Pea naʻe pehē ʻe Tevita kiate ia, “ʻOku ke haʻu mei fē?” Pea naʻa ne pehē kiate ia, “Kuo u hao mei he nofoʻanga tau ʻo ʻIsileli.”
"D’Où viens-tu?" lui demanda David. Il lui répondit: "Du camp d’Israël, d’où je me suis échappé.
4 Pea naʻe pehē ʻe Tevita kiate ia, “Ko e hā ha meʻa naʻe fai? ʻOku ou kole ke ke fakahā mai kiate au.” Pea naʻe pehēange ʻe ia, “Kuo hola ʻae kakai mei he tau, pea kuo tō ʻae kakai tokolahi ʻo mate; pea kuo pekia ʻa Saula mo Sonatane ko hono foha foki.”
Que s’est-il passé? dit David, raconte-le moi." Il raconta que le peuple avait fui du champ de bataille, qu’il en était mort un grand nombre, que Saül et son fils Jonathan avaient également péri.
5 Pea naʻe pehē ʻe Tevita ki he tangata talavou naʻe lea mai, “Naʻe fēfē hoʻo ʻilo ʻe koe kuo mate ʻa Saula pea mo Sonatane ko hono foha?”
David dit au jeune homme qui l’avait renseigné: "Comment sais-tu que Saül et son fils Jonathan sont morts?"
6 Pea naʻe pehē mai ʻe he tangata talavou naʻe tala ia kiate ia, “ʻIloange naʻaku hoko atu ki he moʻunga ko Kilipoa, pea vakai, naʻe faʻaki ʻa Saula ki hono tao; pea vakai naʻe tuli mālohi kiate ia ʻae ngaahi saliote mo e kau heka hoosi.
Le jeune homme qui apportait les nouvelles lui répondit: "Me trouvant par hasard sur le mont Ghelboé, j’ai vu Saül appuyé sur sa lance; déjà les chars et les cavaliers l’avaient atteint.
7 Pea ʻi heʻene sio ki mui, naʻa ne mamata kiate au, ʻo ne ui kiate au. Pea naʻaku pehē ʻe au, ‘Ko au eni.’
En se retournant, il m’aperçut et m’appela. Je répondis: Me voici.
8 Pea naʻa ne pehē mai kiate au, ‘Ko hai koe?’ Pea naʻaku pehē kiate ia, ‘Ko e tangata ʻAmaleki au.’
Il me dit: "Qui es-tu? Un Amalécite, répondis-je.
9 Pea naʻa ne toe pehē mai kiate au, ‘ʻOku ou kole kiate koe, ke ke tuʻu hake kiate au ʻo tāmateʻi au: he ʻoku ou mamahi ʻaupito, koeʻuhi ʻoku kei mālohi ʻeku moʻui ʻiate au.’
Eh bien, dit-il, place-toi auprès de moi et donne-moi la mort, car les affres m’ont saisi, bien que ma vie soit encore intacte."
10 Ko ia ne u tuʻu ki ai, ʻo tāmateʻi ia, koeʻuhi naʻaku ʻilo pau ʻe ʻikai te ne toe moʻui mei heʻene tō ki lalo ʻaupito: pea naʻaku toʻo ʻae tatā fakatuʻi mei hono ʻulu, mo e vesa mei hono nima, pea kuo u ʻomi ia ki heni ki hoku ʻeiki.
Je m’approchai de lui et le tuai, car je savais qu’il ne survivrait pas à sa chute. Puis je pris le diadème qui ceignait sa tête et le bracelet qui ornait son bras, et je les apporte ici à mon seigneur."
11 Ka naʻe toki puke ʻe Tevita ki hono ngaahi kofu ʻo ne haehae ia; pea naʻe fai pehē foki ʻae kau tangata kotoa pē naʻe ʻiate ia:
Alors David saisit ses vêtements et les déchira, et ainsi firent tous ceux qui étaient avec lui.
12 Pea naʻa nau mamahi mo tangi, mo ʻaukai ʻo aʻu ki he poʻuli, koeʻuhi ko Saula, pea mo Sonatane ko hono foha, pea koeʻuhi ko e kakai ʻa Sihova, pea mo e fale kotoa ʻo ʻIsileli; koeʻuhi ko e tō hifo ʻakinautolu ʻi he heletā.
Ils manifestèrent leur deuil, pleurèrent et jeûnèrent jusqu’au soir à cause de Saül et de Jonathan, son fils, du peuple de Dieu et de la maison d’Israël, qui avaient succombé sous le glaive.
13 Pea naʻe pehē ʻe Tevita ki he tangata talavou naʻe ʻomi ʻae ongoongo, “ʻOku ke mei fē koe?” Pea naʻa ne pehēange, “Ko e foha au ʻoe muli, ko e ʻAmaleki.”
David dit encore au jeune homme qui lui avait fait le récit: "D’Où es-tu?" Il répondit: "Je suis fils d’un étranger, d’un Amalécite.
14 Pea naʻe pehē ʻe Tevita kiate ia, “Ko e hā ia naʻe ʻikai te ke manavahē ai ke ala atu ho nima ke tāmateʻi ʻaia naʻe fakatapui ʻe Sihova?”
Comment, lui dit David, n’as-tu pas craint de lever la main pour faire périr l’oint du Seigneur?"
15 Pea naʻe fekau atu ʻe Tevita ki ha taha ʻoe kau talavou, ʻo ne pehē, “ʻUnuʻunu atu ʻo taaʻi ia.” Pea naʻa ne taaʻi ia ke ne mate.
Puis David appela un des serviteurs et lui dit: "Approche, jette-toi sur lui!" Le serviteur le frappa à mort.
16 Pea naʻe pehē ʻe Tevita kiate ia, “Ke ʻi ho ʻulu pe ʻoʻou ho toto; he kuo fakamoʻoni ʻe ho ngutu kiate koe, ʻo pehē, kuo u tāmateʻi ʻaia naʻe fakatapui ʻe Sihova.”
Et David lui dit: "Ton sang retombe sur ta tête! Car ta propre bouche a déposé contre toi lorsque tu as dit: C’Est moi qui ai fait mourir l’oint du Seigneur."
17 Pea naʻe tēngihia ʻe Tevita ʻa Saula, pea mo hono foha ko Sonatane, ʻi he tangilāulau ko eni:
David composa cette élégie sur Saül et son fils Jonathan,
18 (Naʻa ne fekau foki ke nau akoʻi ʻae fānau ʻa Siuta ke ngāueʻaki ʻae kaufana: vakai kuo tohi ia ʻi he tohi ʻa Sesa.)
et décida qu’on enseignerait aux fils de Juda le chant de l’Arc, qui est consigné dans le livre de Yachar:
19 “Kuo tāmateʻi ʻae toulekeleka, ʻo ʻIsileli ʻi hoʻo ngaahi potu māʻolunga: ʻOiauē, kuo hinga ʻae kau tangata mālohi!
"Oh! L’Orgueil d’Israël! Le voilà gisant sur les hauteurs! Comme ils sont tombés, les vaillants!
20 ʻOua naʻa tala ia ʻi Kati, ʻoua naʻa fakahā ia ʻi he ngaahi hala ʻo ʻAsikeloni; telia naʻa fiefia ai ʻae ngaahi ʻofefine ʻoe kakai Filisitia, pea telia naʻa polepole ai ʻae ngaahi ʻofefine ʻokinautolu ʻoku taʻekamu.
Ne l’allez pas dire à Gath, ne le publiez pas dans les rues d’Ascalon; elles pourraient s’en réjouir, les filles des Philistins, elles en triompheraient, les filles des impurs!
21 ʻAe ngaahi moʻunga ʻo Kilipoa, ke ʻoua naʻa ai ha hahau, pe ha ʻuha ʻe tō hifo kiate koe, pe [ʻiate ]koe ha ngoueʻanga ʻoe feilaulau: koeʻuhi kuo liʻaki kovi ʻi ai ʻae pā ʻoe mālohi, ʻae pā ʻo Saula, ʻo hangē pe naʻe ʻikai ke fakatapui ia ʻaki ʻae lolo.
Montagnes de Ghelboé, plus de rosée, plus de pluie sur vous, plus de campagnes riches en offrande! Car là fut déshonoré le bouclier des forts, le bouclier de Saül, qui plus jamais ne sera oint d’huile!
22 Naʻe ʻikai foki mai ʻae kaufana ʻo Sonatane, mei he toto ʻokinautolu naʻe tāmateʻi, mei he sino ʻoe kau mālohi, pea naʻe ʻikai foki noa mai ʻae heletā ʻa Saula.
Devant le sang des blessés, devant la graisse des guerriers, l’arc de Jonathan ne reculait point, ni l’épée de Saül ne revenait à vide.
23 Naʻe toulekeleka, mo lelei ʻa Saula mo Sonatane ʻi heʻena moʻui, pea naʻe ʻikai māvae ʻakinaua ʻi heʻena mate: naʻa na veʻe vave hake ʻi he fanga ʻikale, naʻa na mālohi lahi hake ʻi he fanga laione.
Saül et Jonathan, chéris et aimables durant leur vie, n’ont pas été séparés par la mort; plus prompts que les aigles, plus courageux que les lions!
24 ʻAe ngaahi ʻofefine ʻo ʻIsileli, mou tēngihia ʻa Saula, ʻaia naʻa ne fakakofuʻi ʻakimoutolu ʻi he kulaʻahoʻaho, mo e meʻa ʻoe manako, ʻaia naʻa ne ʻai ki hoʻomou kofu ʻae teunga ʻoe koula.
Filles d’Israël, pleurez Saül, qui vous habillait richement de pourpre, qui ajoutait des joyaux d’or à votre parure!
25 ʻOiauē, ʻae hinga ki lalo ʻae kau mālohi ʻi he lotolotonga ʻoe tau! ʻE Sonatane naʻe tāmateʻi koe ʻi he ngaahi potu māʻolunga ʻoʻou.
Comme ils sont tombés, les vaillants, en plein combat; tombé mort, Jonathan, sur tes hauteurs!
26 Kuo u mamahi koeʻuhi ko koe, ʻe hoku kāinga ko Sonatane: naʻa ke lelei fau kiate au: naʻe fakamanavahē hoʻo ʻofa kiate au, ʻo lahi hake ʻi he ʻofa ʻae kau fefine.
Jonathan, mon frère, ta perte m’accable, tu m’étais si cher! Ton affection m’était précieuse plus que l’amour des femmes…
27 ʻOiauē, he kuo tō ki lalo ʻae kau mālohi, kuo fakaʻauha ʻae ngaahi mahafu ʻoe tau!”
Comme ils sont tombés, ces vaillants, et perdues, ces armes de guerre!"