< 2 Tuʻi 6 >

1 Pea naʻe pehē ʻe he ngaahi foha ʻoe kau palōfita kia ʻIlaisa, “Vakai eni, kuo ʻapiʻapi kiate kitautolu ʻae potu ʻoku tau nonofo ai mo koe.
Les fils des prophètes dirent à Elisée: « Voici que le lieu où nous sommes assis devant toi est trop étroit pour nous.
2 ‌ʻOku mau kole kiate koe, ke ke tuku ke mau ʻalu ki Sioatani, pea taki taha toʻo ʻe he tangata haʻane ʻakau lalanga, pea mau ngaohi ʻi ai ha potu ke tau nofo ai.” Pea naʻe talaange ʻe ia, ʻo pehē, “Mou ʻalu.”
Allons jusqu’au Jourdain; nous prendrons chacun une poutre, et nous nous y ferons un lieu où nous puissions l’habiter. » Elisée répondit: « Allez. »
3 Pea naʻe pehē ʻe he tokotaha, “ʻOku ou kole ke ke fiemālie mo ke ʻalu mo hoʻo kau tamaioʻeiki.” Pea naʻa ne pehēange, “Te u ʻalu pe.”
Et l’un d’eux dit: « Consens à venir avec tes serviteurs. » Il répondit: « J’irai »;
4 Ko ia naʻa ne ʻalu ai mo kinautolu. Pea ʻi heʻenau hoko atu ki Sioatani, naʻa nau fai ʻae taʻanga.
et il partit avec eux. Arrivés au Jourdain, ils coupèrent du bois.
5 Kae lolotonga ʻa ʻene tā ha ʻakau ʻe he tokotaha, naʻe tō hifo ʻae toki ukamea ki he vai: pea naʻa ne tangi mo pehē, “ʻOiauē, ʻa [ʻeku ]ʻeiki! He naʻe nō ia.”
Comme l’un d’eux abattait une poutre, le fer tomba dans l’eau; il poussa un cri et dit: « Hélas! mon seigneur!... et il était emprunté! »
6 Pea naʻe pehē ʻe he tangata ʻoe ʻOtua, naʻe tō hifo ia ʻi fē? Pea naʻa ne fakahā kiate ia ʻae potu. Pea naʻa ne tutuʻu mai ha vaʻa ʻakau mo ne lī ia ki ai pea naʻe tētē hake ʻae ukamea.
L’homme de Dieu dit: « Où est-il tombé? » Et il lui montra l’endroit. Alors Elisée coupa un morceau de bois, le jeta en cet endroit et le fer surnagea.
7 Ko ia naʻe pehē ʻe ia, “Toʻo hake ia kiate koe.” Pea naʻa ne mafao atu hono nima, mo ne toʻo ia.
Et il dit: « Prends-le. » Il avança la main et le prit.
8 Pea naʻe fai ʻae tau ʻe he tuʻi ʻo Silia ki ʻIsileli, pea ne fakakaukau mo ʻene kau tamaioʻeiki, ʻo pehē, ʻE ʻi he potu ko ē mo ē ʻa hoku ʻapitanga tau.
Le roi de Syrie était en guerre avec Israël. Ayant tenu conseil avec ses serviteurs, il dit: « Mon camp sera dans tel et tel lieu. »
9 Pea naʻe fekau atu ʻe he tangata ʻoe ʻOtua ki he tuʻi ʻo ʻIsileli, ʻo pehē, Vakai ke ʻoua naʻa ke ʻalu ange ki he potu na; he kuo hoko hifo ki ai ʻae kakai Silia.
Mais l’homme de Dieu envoya dire au roi d’Israël: « Garde-toi de traverser ce lieu, car les Syriens y descendent. »
10 Pea naʻe fekau atu ʻe he tuʻi ʻo ʻIsileli ki he potu naʻe fakaʻilo ʻe he tangata ʻoe ʻOtua mo valoki ai ia, pea naʻa ne fakamoʻui ia ʻi ai ʻo ʻikai ke liunga taha pe liunga ua.
Et le roi d’Israël envoya des gens au lieu que lui avait dit et signalé l’homme de Dieu, et il s’y tint en garde, non pas une fois ni deux fois.
11 Ko ia naʻe puputuʻu lahi ʻae loto ʻoe tuʻi ʻo Silia ʻi he meʻa ni; pea naʻa ne ui mai ʻa ʻene kau tamaioʻeiki, mo ne pehē kiate kinautolu, “ʻE ʻikai te mou fakahā mai pe ko hai ʻiate kitautolu ʻoku kau ki he tuʻi ʻo ʻIsileli?”
Le cœur du roi de Syrie fut troublé de cette manœuvre; il appela ses serviteurs et il leur dit: « Ne voulez-vous me faire connaître lequel des nôtres est pour le roi d’Israël? »
12 Pea naʻe pehē ʻe he tokotaha ʻo ʻene kau tamaioʻeiki, “ʻA ʻeku ʻeiki ko e tuʻi, ʻoku ʻikai ha tokotaha ka ko ʻIlaisa pe ko e palōfita ʻaia ʻoku ʻi ʻIsileli, ʻoku tala ki he tuʻi ʻo ʻIsileli ʻae ngaahi lea ʻaia ʻoku ke lea ʻaki ʻi hoʻo potu mohe.”
Un de ses serviteurs répondit: « Personne, ô roi, mon seigneur; mais Elisée, le prophète, qui est en Israël, rapporte au roi d’Israël les paroles que tu prononces dans ta chambre à coucher. »
13 Pea naʻa ne pehē, “ʻAlu ʻo vakai pe ʻoku ʻi fē ia, koeʻuhi ke u fekau atu mo ʻomi ia.” Pea naʻe tala kiate ia, ʻo pehē, “Vakai ʻoku ne nofo ʻi Totani.”
Le roi dit: « Allez et voyez où il est, et je l’enverrai prendre. » On vint lui faire ce rapport: « Voici qu’il est à Dothan. »
14 Ko ia naʻa ne fekau ki ai ʻae fanga hoosi, mo e ngaahi saliote, mo e fuʻu kakai tokolahi: pea naʻa nau omi poʻuli pe ʻonau kāpui ʻae kolo.
Il envoya donc là des chevaux, des chars et une forte troupe, qui arrivèrent une nuit, et enveloppèrent la ville.
15 Pea ʻi heʻene tuʻu hengihengi hake ʻae tamaioʻeiki ʻae tangata ʻoe ʻOtua, mo ne ʻalu kituʻa, “Vakai, naʻe kāpui ʻae kolo ʻe he fuʻu kakai tokolahi ʻaki ʻae fanga hoosi mo e ngaahi saliote.” Pea naʻe pehē ʻe heʻene tamaioʻeiki kiate ia, “ʻOiauē ʻa ʻeku ʻeiki! Ko e hā te ta fai?”
Le serviteur de l’homme de Dieu se leva de bon matin et sortit; et voici qu’une troupe entourait la ville, avec des chevaux et des chars. Et le serviteur dit à Elisée: « Ah! Mon seigneur, comment ferons-nous? »
16 Pea naʻe pehēange ʻe ia, “ʻOua naʻa ke manavahē: he ko kinautolu ʻoku kau mai kiate kitaua ʻoku tokolahi hake ʻiate kinautolu ʻoku kau kiate kinautolu.”
Il répondit: « Ne crains rien; car ceux qui sont avec nous sont en plus grand nombre que ceux qui sont avec eux. »
17 Pea naʻe lotu ʻa ʻIlaisa, ʻo ne pehē, “ʻE Sihova, ʻoku ou kole kiate koe, ke ke fakaʻā ʻa hono mata, koeʻuhi ke ne mamata.” Pea naʻe fakaʻā ʻae mata ʻoe talavou ʻe Sihova; pea naʻa ne sio: pea vakai, naʻe fonu ʻae moʻunga ʻi he fanga hoosi mo e ngaahi saliote afi naʻe nofo takatakai ʻia ʻIlaisa.
Elisée pria et dit: « Yahweh, ouvre ses yeux, pour qu’il voie. » Et Yahweh ouvrit les yeux du serviteur, et il vit, et voici que la montagne était pleine de chevaux et de chars de feu, autour d’Elisée.
18 Pea ʻi heʻenau hoko hifo kiate ia, naʻe lotu ʻa ʻIlaisa kia Sihova, ʻo ne pehē, “ʻOku ou kole kiate koe ke ke taaʻi ʻae kakai ni ke nau kui.” Pea naʻa ne taaʻi ke kui ʻakinautolu ʻo hangē ko e lea ʻa ʻIlaisa.
Les Syriens descendirent vers l’homme de Dieu. Elisée pria Yahweh et dit: « Daigne frapper d’aveuglement cette nation » Et Yahweh les frappa d’aveuglement, selon la parole d’Elisée.
19 Pea naʻe pehē ʻe ʻIlaisa kiate kinautolu, “ʻOku ʻikai ko e hala eni, pea ʻoku ʻikai ko e kolo eni: muimui mai ʻiate au, pea te u ʻomi ʻakimoutolu ki he tangata ʻoku mou kumi ki ai.” Ka naʻa ne tataki ʻakinautolu ki Samēlia.
Elisée leur dit: « Ce n’est pas ici le chemin, et ce n’est pas ici la ville; suivez-moi et je vous conduirai vers l’homme que vous cherchez. » Et il les conduisit à Samarie.
20 Pea ʻi heʻenau hoko mai ki Samēlia, naʻe pehē ʻe ʻIlaisa, “ʻE Sihova, ke ke fakaʻā ʻae mata ʻoe kau tangata ni, koeʻuhi ke nau mamata.” Pea naʻe fakaʻā honau mata ʻe Sihova, pea naʻa nau mamata; pea vakai, kuo nau ʻi he loto [kolo ]ʻo Samēlia.
Lorsqu’ils furent entrés dans Samarie, Elisée dit: « Yahweh, ouvrez les yeux de ces gens pour qu’ils voient! » Et Yahweh ouvrit leurs yeux, et ils virent, et voici qu’ils étaient au milieu de Samarie.
21 Pea naʻe pehē ʻe he tuʻi ʻo ʻIsileli kia ʻIlaisa, ʻi heʻene mamata kiate kinautolu, “ʻA ʻeku tamai, te u teʻia ʻakinautolu pe ʻikai? Te u teʻia ʻakinautolu?”
Le roi d’Israël, en les voyant, dit à Elisée: « Les frapperai-je, les frapperai-je, mon père? »
22 Pea naʻe pehēange ʻe ia, “ʻE ʻikai te ke teʻia ʻakinautolu: te ke fie tāmate ʻakinautolu kuo ke maʻu pōpula ʻi hoʻo heletā pea mo hoʻo kaufana? Tuku ki honau ʻao ʻae mā mo e vai, koeʻuhi ke nau kai mo inu, pea ʻalu ki honau ʻeiki.”
Et Elisée répondit: « Tu ne les frapperas point. Ceux que tu as faits prisonniers avec ton épée et ton arc, frappe-les; mais place devant ceux-ci du pain et de l’eau, afin qu’ils mangent et boivent, et qu’ils s’en aillent ensuite vers leur maître. »
23 Pea naʻa ne teuteu maʻanautolu ʻae meʻakai lahi: pea hili ʻenau kai mo inu, naʻa ne fekau ke nau ʻalu, pea naʻa nau ʻalu ki honau ʻeiki. Pea pehē naʻe ʻikai toe haʻu ʻae ngaahi kautau mei Silia ki he fonua ʻo ʻIsileli.
Le roi d’Israël leur fit servir un grand repas, et ils mangèrent et burent; puis il les renvoya, et ils s’en allèrent vers leur maître. Et les bandes des Syriens ne revinrent plus sur le territoire d’Israël.
24 Pea hili ange eni, naʻe tānaki ʻe Penihatati ko e tuʻi ʻo Silia ʻa ʻene kautau kotoa pē, mo ne ʻalu hake, ʻo ne kāpui ʻa Samēlia ʻaki ʻae tau.
Après cela, Benhadad, roi de Syrie, ayant rassemblé toute son armée, monta et assiégea Samarie.
25 Pea naʻe lahi ʻaupito ʻae honge ʻi Samēlia: pea vakai, naʻa nau kāpui ai pe ia ʻaki ʻae tau, pea ko e meʻa ia naʻe fakatau ai ʻae ʻulu ʻoe ʻasi ʻaki ʻae paʻanga siliva ʻe valungofulu, pea mo e vahe fā ʻoe kape ʻo ʻete lupe ki he konga siliva ʻe nima.
Il y eut une grande famine à Samarie; et voici qu’on l’assiégeait si durement qu’une tête d’âne valait quatre-vingt sicles d’argent, et le quart d’un cab de fiente de pigeon cinq sicles d’argent.
26 Pea lolotonga ʻae ʻalu ange ʻae tuʻi ʻo ʻIsileli ʻi he funga ʻā, naʻe tangi mai kiate ia ha fefine, ʻo pehē, “ʻE hoku ʻeiki, ko e tuʻi, tokoni mai.”
Comme le roi passait sur la muraille, une femme cria vers lui en disant: « Sauve-moi, ô roi mon seigneur! »
27 Pea naʻe pehē ʻe ia, “Kapau ʻe ʻikai fakamoʻui koe ʻe Sihova, ʻe fēfē ʻa ʻeku tokoni koe ʻeau? Mei he tukuʻanga uite, pe mei he tataʻoʻanga uaine?”
Il dit: « Si Yahweh ne te sauve pas, avec quoi pourrais-je te sauver? Avec le produit de l’aire ou du pressoir »
28 Pea naʻe pehē ʻe he tuʻi kiate ia, “Ko e hā ʻa hoʻo mamahi?” Pea naʻe pehē ʻe ia, “Naʻe pehē mai ʻe he fefine ni kiate au, ‘Foaki hoʻo tama ʻaʻau, ke ta kai ia he ʻaho ni, pea te ta kai ʻa ʻeku tama ʻaʻaku ʻi he ʻapongipongi.’
Et le roi lui dit: « Qu’as-tu? » Elle dit: « Cette femme m’a dit: Donne ton fils, nous le mangerons aujourd’hui, et demain nous mangerons le mien.
29 Ko ia ne ma haka ʻa ʻeku tama, pea ne ma kai ia: pea naʻaku pehē kiate ia ʻi he ʻaho ʻe taha, Foaki ʻa hoʻo tama ʻaʻau, ke ta kai ia: ka kuo ne fufū ʻa ʻene tama.”
Nous avons donc fait cuire mon fils, et nous l’avons mangé. Et le jour suivant je lui ai dit: Donne ton fils et nous le mangerons. Mais elle a caché son fils. »
30 Pea vakai ʻi heʻene fanongo ʻe he tuʻi ki he ngaahi lea ʻae fefine, naʻa ne haehae ʻa hono ngaahi kofu; pea naʻa ne ʻalu ange ʻi he funga ʻā, pea naʻe sio ʻae kakai, pea vakai kuo ne ʻai ʻae kofu tauangaʻa ki loto ki hono kakano.
Lorsque le roi entendit les paroles de cette femme, il déchira ses vêtements en passant sur la muraille; et le peuple vit, et voici qu’il avait par dessous un sac sur son corps.
31 Pea naʻa ne toki pehē, “Ke fai pehē ʻe he ʻOtua kiate au ʻo lahi hake, ʻo kapau ʻe kei tuʻu ʻae ʻulu ʻo ʻIlaisa ko e foha ʻo Safati kiate ia he ʻaho ni.”
Le roi dit: « Que Dieu me traite dans toute sa rigueur, si la tête d’Elisée, fils de Saphat, reste aujourd’hui sur lui. »
32 Ka naʻe nofo pe ʻa ʻIlaisa ʻi hono fale, pea naʻe nonofo mo ia ʻae kau mātuʻa; pea naʻe fekau atu [ʻe he tuʻi ]ha tangata meiate ia: ka ʻi he teʻeki hoko mai ʻae talafekau kiate ia, naʻa ne pehē ki he kau mātuʻa, “ʻOku mou vakai, ki heʻene fekau mai ʻe he foha ni ʻoe fakapō, ke ne toʻo ʻo ʻave ʻa hoku ʻulu? Vakai, ʻoka hoko mai ʻae talafekau, tāpuni ʻae matapā, pea taʻofi maʻu ia ki he matapā: ʻikai kuo patū mai ʻae vaʻe ʻo ʻene ʻeiki ki mui ʻiate ia?”
Or, pendant qu’Elisée était assis dans sa maison et que les anciens étaient assis auprès de lui, le roi envoya quelqu’un d’auprès de lui. Mais avant que le messager fut arrivé auprès d’Elisée, celui-ci dit aux anciens: « Savez-vous que ce fils d’assassin envoie quelqu’un pour m’ôter la tête? Faites attention: quand le messager viendra, fermez la porte et pressez-le avec la porte. Mais le bruit des pas de son maître ne se fait-il pas entendre derrière lui?… »
33 Pea lolotonga ʻa ʻene kei talanoa mo kinautolu, vakai, naʻe hoko hifo kiate ia ʻae talafekau: pea naʻa ne pehē, “Vakai ʻoku meia Sihova ʻae kovi ni; koeʻumaʻā ʻa ʻeku kei tatali ai kia Sihova?”
Il leur parlait encore, et déjà le messager était descendu vers lui; et il dit: « Voici, c’est un mal qui vient de Yahweh; qu’ai-je à espérer encore de Yahweh »

< 2 Tuʻi 6 >