Psaltaren 38
1 En psalm av David; till åminnelse. HERRE, straffa mig icke i din förtörnelse, och tukta mig icke i din vrede.
Давут язған күй: — (Әслимә үчүн) И Пәрвәрдигар, ғәзивиңдә тәнбиһ бәрмигәйсән, Қәһриңдә мени җазалимиғайсән!
2 Ty dina pilar hava träffat mig, och din hand drabbar mig.
Чүнки оқлириң мени зәхимләндүрүп санҗиди, Қолуң үстүмдин қаттиқ басти.
3 Det finnes intet helt på min kropp för din vredes skull, intet helbrägda i mina ben för min synds skull.
Қаттиқ ғәзивиң түпәйлидин әтлиримдә һеч сақлиқ йоқ, Гунайим түпәйлидин устиханлиримда арам йоқтур.
4 Ty mina missgärningar gå mig över huvudet; såsom en svår börda äro de mig för tunga.
Чүнки гуналирим боюмдин ташти; Улар көтирәлмигүсиз еғир жүктәк мени бесивалди.
5 Mina sår stinka och flyta för min dårskaps skull.
Ахмақлиғимдин җараһәтлирим сесип, шәлвәрәп кәтти.
6 Jag går krokig och mycket lutande; hela dagen går jag sörjande.
Азаптин бәллирим толиму пүкүлүп кәтти, Күн бойи ғәмгә петип жүримән!
7 Ty mina länder äro fulla av brand, och intet helt finnes på min kropp.
Чатирақлирим отқа толди, Әтлиримниң сақ йери йоқтур.
8 Jag är vanmäktig och illa sönderslagen; jag klagar för mitt hjärtas jämmers skull.
Мән толиму һалсирап, езилип кәттим; Қәлбимдики азап-қайғу түпәйлидин һөкирәймән.
9 Herre, du känner all min trängtan, och min suckan är dig icke fördold.
Рәб, барлиқ арзуюм көз алдиңдидур; Уһ тартишлирим Сәндин йошурун әмәс;
10 Mitt hjärta slår häftigt, min kraft har övergivit mig; mina ögons ljus, också det är borta.
Жүригим җиғилдап, һалимдин кәттим; Көзлиримниң нури өчти.
11 Mina vänner och fränder hålla sig fjärran ifrån min plåga, och mina närmaste hava ställt sig långt ifrån.
Яр-бурадәрлиримму мени урған ваба түпәйлидин, өзлирини мәндин тартти; Йеқинлиримму мәндин жирақ қачти.
12 Snaror lägga de ut, som stå efter mitt liv, och de som söka min ofärd tala vad fördärvligt är; på svek tänka de hela dagen.
Җенимни алмақчи болғанлар қапқан қуриду; Маңа зиянни қәстлигәнләр зәһирини чачмақта; Улар күн бойи һейлә-микирләрни ойлимақта.
13 Men jag är lik en döv, som intet hör, och lik en stum, som icke upplåter sin mun;
Лекин мән гас адәмдәк аңлимаймән, Гача адәмдәк ағзимни ачмаймән;
14 ja, jag är lik en man som intet hör, och som icke har något gensvar i sin mun.
Бәрһәқ, мән аңлалмайдиған гаслардәк болуп қалдим; Ағзимда қилидиған рәддийә-тәнбиһ йоқ.
15 Se, på dig, HERRE, hoppas jag; du skall svara, Herre, min Gud.
Чүнки үмүтүмни Сән Пәрвәрдигарға бағлидим; Рәб Худайим, Сән илтиҗайимға иҗабәт қилисән.
16 Ty jag fruktar att de annars få glädja sig över mig, att de skola förhäva sig över mig, när min fot vacklar.
Чүнки мән: — «Улар мениң үстүмгә чиқип махтанмиғай; Болмиса, путлирим тейилип кәткәндә, улар шатлиниду» — дедим мән.
17 Ty jag är nära att falla, och min plåga är alltid inför mig;
Чүнки мән дәлдәңшип, түгишәй дәп қалдим, Азавим көз алдимдин кәтмәйду.
18 ja, jag måste bekänna min missgärning, och jag sörjer över min synd.
Чүнки мән өз яманлиғимни иқрар қилимән; Гунайим үстидә қайғуримән.
19 Men mina fiender få leva och äro mäktiga, och många äro de som hata mig utan sak,
Лекин дүшмәнлирим җушқун һәм күчлүктур; Қара чаплап, маңа нәпрәтләнгәнләрниң сани нурғундур.
20 de som löna gott med ont, och som stå mig emot, därför att jag far efter det goda.
Вапаға җапа қилидиғанлар болса, мән билән қаршилишиду; Чүнки мән яхшилиқни көзләп, интилимән.
21 Övergiv mig icke, HERRE; min Gud, var icke långt ifrån mig.
И Пәрвәрдигар, мәндин ваз кәчмигәйсән! И Худайим, мәндин жирақлашмиғайсән!
22 Skynda till min hjälp, Herre, du min frälsning.
И Рәб, мениң ниҗатлиғим, Маңа чапсан ярдәм қилғайсән!
