< Job 19 >

1 Y RESPONDIÓ Job, y dijo:
Hiti hin Job in asei kit e:
2 ¿Hasta cuándo angustiaréis mi alma, y me moleréis con palabras?
Itih chan nei suhgenthei nahlai dingu ham? Itih chan nathu sei uva chu suhchip ding neigot nahlai diu ham?
3 Ya me habéis vituperado diez veces: ¿no os avergonzáis de descomediros delante de mí?
Nanghon somvei jen neijumsou ahitai, aphalouva neibol u hi najachat pi louvu ham?
4 Sea así que realmente haya yo errado, conmigo se quedará mi yerro.
Keiman chonsetna nei jeng jong leng hichu keija bou ahin nangho a ahipoi.
5 Mas si vosotros os engrandeciereis contra mí, y adujereis contra mí mi oprobio,
Kei sanga phajo a nakigel u ham? Nei suh jachat nau hi kachonset hettohsahna a man ding natiu ham?
6 Sabed ahora que Dios me ha trastornado, y traído en derredor su red sobre mí.
Themmo eichanna chu Pathen ahin, alenna eimat ahi.
7 He aquí yo clamaré agravio, y no seré oído: daré voces, y no habrá juicio.
Nei kithopiuvin tia kapen jah vang'in koima chan ei donbut poi, kanel kal in ahinlah thudih'a thu kitanna aum deh poi.
8 Cercó de vallado mi camino, y no pasaré; y sobre mis veredas puso tinieblas.
Pathen in kalampi akhotan jeh in kachat thei poi, kalampi muthim lah a eilhun lut peh e.
9 Hame despojado de mi gloria, y quitado la corona de mi cabeza.
Aman kaloupina eilah mang peh in chule kalu chunga konin kalal lukhuuh eilahdoh peh tai.
10 Arruinóme por todos lados, y perezco; y ha hecho pasar mi esperanza como árbol [arrancado].
Aman kasih lang jousea eikai lhun chuleh abeipai kahitai. Thingphung lhusa bangin kahinna jung jouse eibodoh peh tai.
11 E hizo inflamar contra mí su furor, y contóme para sí entre sus enemigos.
Alunghanna chu kachunga ahung deujah jengin amelma khat bangin eisem e.
12 Vinieron sus ejércitos á una, y trillaron sobre mí su camino, y asentaron campo en derredor de mi tienda.
Asepai honpi amasan amahon kei bulu nading lampi asem uvin kaponbuh kimvella ngahmun asauve.
13 Hizo alejar de mí mis hermanos, y positivamente se extrañaron de mí mis conocidos.
Kasopi jouse kakomma konin gamla tah a aum uvin chule kaloi kagol te jong kei doudin akihei gam tauve.
14 Mis parientes se detuvieron, y mis conocidos se olvidaron de mí.
Ka inkote akichai soh tai, chule kakinai pi kagol ten jong eisumil tauve.
15 Los moradores de mi casa y mis criadas me tuvieron por extraño: forastero fuí yo en sus ojos.
Kasohte le kasoh numei ten hetkhah lou mi danin eigel tauvin, keihi amaho dinga gamchom mi toh kabang tai.
16 Llamé á mi siervo, y no respondió; de mi propia boca le suplicaba.
Kasohpa kakou chun ama ahung tapoi, amapa koma katao ding angaije.
17 Mi aliento vino á ser extraño á mi mujer, aunque por los hijos de mis entrañas [le] rogaba.
Kahai jong kajinu dinga theida um ahin, keihi kain koten eile mang u ahitai.
18 Aun los muchachos me menospreciaron: en levantándome, hablaban contra mí.
Chapang neucha cha ho jengin jong ija se louvin eibol uvin, thusei dinga kadin doh chun amahon anunglam eingat uve.
19 Todos mis confidentes me aborrecieron; y los que yo amaba, se tornaron contra mí.
Kakinaipi kagolten eikidah uvin kangai tah tah hon jong eidou tauve.
20 Mi cuero y mi carne se pegaron á mis huesos; y he escapado con la piel de mis dientes.
Kavun leh kagu kachang bouseh a eikikoi ahitan, chule kanevun teni khu apang kaven maimai jeh a thina a kona jamdoh kahi.
21 Oh vosotros mis amigos, tened compasión de mí, tened compasión de mí; porque la mano de Dios me ha tocado.
Nei khotouvin, kagol kapai ho, nei khotuvin, ijeh inem itile Pathen khut in eitham khah ahi.
22 ¿Por qué me perseguís como Dios, y no os hartáis de mis carnes?
Pathen in eibolna banga nangin jong nei bolgim ding ham? Nei lhaingem lou jeh a hi chimlou nahim?
23 ¡Quién diese ahora que mis palabras fuesen escritas! ¡quién diese que se escribieran en un libro!
O kathusei hohi sahlut thei hihen, O hiche hohi hetjing nathei khat a kimin chon sah hile,
24 ¡Que con cincel de hierro y con plomo fuesen en piedra esculpidas para siempre!
Thih paicha in kikhen doh hen lang chuleh ngen twi kisunkhum hen lang a itih a umjing ding songpi chunga kikhen doh hen.
25 Yo sé que mi Redentor vive, y al fin se levantará sobre el polvo:
Ahinlah keija dingin vang eilhandampu ahinge ti keiman kahei. Akhon naleh leiset chunga hung ding ding ahi.
26 Y después de deshecha esta mi piel, aun he de ver en mi carne á Dios;
Chule katahsa akemsuh jou nung hihen, hijeng jongle katahsa tah a Pathen kamu ding ahi.
27 Al cual yo tengo de ver por mí, y mis ojos lo verán, y no otro, [aunque] mis riñones se consuman dentro de mí.
Keima mong mongin ama chu kamu ding ahi.
28 Mas debierais decir: ¿Por qué lo perseguimos? ya que la raíz del negocio en mí se halla.
Keima gimbolna dinga ichan geija hangsan nahim? Hiche hi ama thepmo ahi natijiu ham?
29 Temed vosotros delante de la espada; porque [sobreviene] el furor de la espada [á causa] de las injusticias, para que sepáis que hay un juicio.
Nang chunga chu ding gimbolna chu naki chat ding ahi. Na chonna toh kitoh bep a gimbolna nachan kihet in.

< Job 19 >