Marku 4
1 I opet poèe uèiti kod mora, i skupiše se oko njega ljudi mnogi tako da mora uæi u laðu, i sjediti na moru; a narod sav bijaše na zemlji kraj mora.
Jeesus hakkas taas mere ääres õpetama. Teda tuli kuulama nii palju rahvast, et ta astus paati ja istus vee peal paadis, sel ajal kui rahvas kuulas teda kaldal.
2 I uèaše ih u prièama mnogo, i govoraše im u nauci svojoj:
Ta näitlikustas oma õpetusi paljude lugudega.
3 Slušajte: evo iziðe sijaè da sije.
„Kuulake, “ütles ta. „Üks külvaja läks välja külvama.
4 I kad sijaše dogodi se da jedno pade ukraj puta, i doðoše ptice i pozobaše ga.
Kui ta külvates seemneid laiali puistas, kukkus osa teerajale, linnud tulid ja sõid seemned sealt ära.
5 A drugo pade na kamenito mjesto gdje ne bijaše mnogo zemlje; i odmah iznièe; jer ne bijaše u dubinu zemlje:
Osa seemneid pudenes kivisele pinnale, kus ei olnud eriti mulda. Madalas mullakihis hakkasid taimed kiiresti kasvama, aga kuna mullakiht ei olnud sügav,
6 A kad obasja sunce, uvenu, i buduæi da nemaše korijena, usahnu.
kõrvetas päike taimi. Kuna neil ei olnud päris juuri, närbusid taimed peagi.
7 I drugo pade u trnje; i naraste trnje i udavi ga, i ne donese roda.
Osa seemneid pudenes ohakate sekka. Ohakad kasvasid suureks ja lämmatasid tärkava orase, nii et sellest ei tulnud midagi.
8 I drugo pade na zemlju dobru; i davaše rod koji napredovaše i rastijaše i donošaše po trideset i po šeset i po sto.
Osa seemneid langes heale pinnasele, kus nad idanesid ja kasvasid ning andsid saagiks mõni kolmkümmend, mõni kuuskümmend ja mõni sada korda külvatust rohkem.
9 I reèe: ko ima uši da èuje neka èuje.
Kui teil on kuulmiseks kõrvad, siis kuulake, mida ma teile räägin.“
10 A kad osta sam, zapitaše ga koji bijahu s njim i sa dvanaestoricom za ovu prièu.
Kui Jeesus oli omapead, küsisid kaksteist jüngrit ja teised, kes olid koos temaga, mida need võrdlused tähendasid.
11 I reèe im: vama je dano da znate tajne carstva Božijega, a onima napolju sve u prièama biva;
Ta ütles neile: „Teie saate Jumala riigi mõistatusest aru. Kuid kõrvalseisjatel on ainult lood,
12 Da oèima gledaju i da ne vide, i da ušima slušaju i da ne razumiju; da se kako ne obrate i da im se ne oproste grijesi.
nii et kuigi nad näevad, nad tegelikult ei „näe“, ja kuigi nad kuulevad, nad ei mõista, muidu pöörduksid nad minu poole ja saaksid andeks.“
13 I reèe im: zar ne razumijete ove prièe? A kako æete sve prièe razumjeti?
„Kas te ei saa sellest loost aru?“küsis Jeesus neilt. „Kui ei saa, kuidas te siis kõigist ülejäänud lugudest aru saate?
14 Sijaè rijeè sije.
Külvaja külvab sõna.
15 A ono su kraj puta, gdje se sije rijeè i kad je èuju odmah doðe sotona i otme rijeè posijanu u srcima njihovijem.
Seemned rajal, kuhu sõna külvati, kujutavad neid, kes kuulevad sõnumit, kuid siis tuleb kohe Saatan ja võtab ära sõna, mis neisse on külvatud.
16 Tako su i ono što se sije na kamenitijem mjestima koji kad èuju rijeè odmah je prime s radošæu;
Samal kombel kujutab kivine pind, kuhu seemned langesid, neid, kes kuulevad sõna ja võtavad selle kohe rõõmuga vastu.
17 Ali nemaju korijena u sebi, nego su nepostojani, pa kad bude do nevolje ili ih potjeraju rijeèi radi, odmah se sablazne.
Aga kuna neil ei ole päris juuri, jäävad nad püsima ainult veidikeseks ajaks, kuni tulevad probleemid või tagakiusamine, ja siis langevad nad kiiresti.
18 A ono su što se u trnju sije koji slušaju rijeè,
Ohakate sekka külvatu kujutab neid, kes kuulevad sõna,
19 Ali brige ovoga svijeta i prijevara bogatstva i ostale slasti uðu i zaguše rijeè, i bez roda ostane. (aiōn g165)
kuid selle maailma mured, rikkuse ahvatlus ja muud segavad asjaolud lämmatavad sõna kasvu ja see ei kanna vilja. (aiōn g165)
20 A ono su što se na dobroj zemlji sije koji slušaju rijeè i primaju, i donose rod po trideset i po šeset i po sto.
Ent heale pinnasele külvatud seemned kujutavad neid, kes kuulevad sõna, võtavad selle vastu ja kannavad vilja, andes kolmkümmend, kuuskümmend ja sada korda rohkem kui külvati.
21 I govoraše im: eda li se svijeæa užiže da se metne pod sud ili pod odar? a ne da se na svijetnjak metne?
Kes paneb lambi ämbri või voodi alla?“küsis Jeesus neilt. „Ei, lamp pannakse üles lambijalale.
22 Jer nema ništa tajno što neæe biti javno; niti ima što sakriveno što neæe iziæi na vidjelo.
Kõik, mis on varjatud, tuleb ilmsiks ja kõik, mis on salajas, saab avalikuks.
23 Ako ima ko uši da èuje neka èuje.
Kui teil on kõrvad kuulmiseks, siis kuulake, mida ma räägin!
24 I govoraše im: pamtite što èujete: kakom mjerom mjerite onakom æe vam se mjeriti i dometnuæe se vama koji slušate.
Pange tähele seda, mida te kuulete, “ütles ta neile, „sest teile antakse vastavalt sellele, kui palju tahate vastu võtta, mõõt mõõdu eest.
25 Jer ko ima, daæe mu se; a koji nema, uzeæe mu se i ono što ima.
Neile, kel juba on arusaamine, antakse rohkem, kuid neilt, kes ei taha teada, võetakse ära seegi vähene arusaamine, mis neil on.
26 I govoraše im: tako je carstvo Božije kao èovjek kad baci sjeme u zemlju;
Jumala riik on nagu mees, kes külvab põllule seemet, “ütles Jeesus.
27 I spava i ustaje noæu i danju; i sjeme nièe i raste, da ne zna on.
„Ta läheb magama ja tõuseb varakult üles ja nii iga päev, kuid ta ei tea, kuidas seeme idaneb ja tärkab.
28 Jer zemlja sama od sebe najprije donese travu, potom klas, pa onda ispuni pšenicu u klasu.
Maa annab saaki iseenesest. Kõigepealt tuleb välja oras, seejärel viljapea ja siis küpse viljaga pea.
29 A kad sazri rod, odmah pošlje srp; jer nasta žetva.
Kui vili on küps, koristab põllumees selle sirbiga, sest saak on valmis.
30 I govoraše: kakvo æemo kazati da je carstvo Božije? ili u kakvoj æemo ga prièi iskazati?
Millega võrrelda Jumala riiki? Missugust näidet kasutada?“küsis ta.
31 Ono je kao zrno gorušièno koje kad se posije u zemlju manje je od sviju sjemena na zemlji;
„See on nagu sinepiseeme − kõige pisem seeme.
32 A kad se posije, uzraste i bude veæe od svega povræa, i pusti grane velike da mogu u njegovu hladu ptice nebeske življeti.
Aga kui see maha külvata, siis kasvab sellest taim, mis on suurem kui teised taimed. Selle oksad on piisavalt suured, nii et linnud saavad seal varjus olla.“
33 I takovijem mnogijem prièama kazivaše im rijeè koliko mogahu slušati.
Jeesus kasutas rahvale kõneledes palju selliseid näitlikke lugusid, et nad mõistaksid võimalikult hästi.
34 A bez prièa ne govoraše im ni rijeèi. A uèenicima osobito kazivaše sve.
Õigupoolest kasutas ta avalikult rääkides üksnes jutustusi, kuid omaette olles selgitas ta oma jüngritele kõike.
35 I reèe im onaj dan uveèe: hajdemo na onu stranu.
Samal päeval hiljem − õhtul − ütles ta oma jüngritele: „Lähme üle mere teisele poole.“
36 I otpustivši narod uzeše ga kako bješe u laði; a i druge laðe bijahu s njim.
Jätnud rahvahulga maha, läksid jüngrid koos Jeesusega paati. Nende juures oli veel teisigi paate.
37 I postade velika oluja; i valovi tako zaljevahu u laðu da se veæ napuni.
Peagi hakkas möllama kohutav torm, lained paiskusid vastu paati ja lõid vett sisse.
38 A on na krmi spavaše na uzglavlju; i probudiše ga, i rekoše mu: uèitelju! zar ti ne mariš što ginemo?
Jeesus magas ahtris, pea padjale toetatud. Jüngrid äratasid ta kisendades: „Õpetaja, kas sa ei hooli sellest, et me oleme uppumas?“
39 I ustavši zaprijeti vjetru, i reèe moru: æuti, prestani. I utoli vjetar, i postade tišina velika.
Jeesus ärkas. Ta käskis tuulel vaibuda ja ütles lainetele: „Rahunege! Ärge möllake!“Tuul vaibus ja vesi jäi täiesti tüüneks.
40 I reèe im: zašto ste tako strašljivi? Kako nemate vjere.
„Miks te nii väga kohkusite? Kas te ei ole õppinud mind usaldama?“küsis ta neilt.
41 I uplašiše se vrlo, i govorahu jedan drugome: ko je ovaj dakle da ga i vjetar i more slušaju?
Nad olid jahmunud ja ehmunud. Nad küsisid üksteiselt: „Kes ta ometi on? Isegi tuul ja lained kuuletuvad talle!“
