mathiH 13
1 aparanjca tasmin dinE yIzuH sadmanO gatvA saritpatE rOdhasi samupavivEza|
Hiljem samal päeval lahkus Jeesus majast ja istus järve äärde õpetama.
2 tatra tatsannidhau bahujanAnAM nivahOpasthitEH sa taraNimAruhya samupAvizat, tEna mAnavA rOdhasi sthitavantaH|
Tema ümber kogunes nii palju inimesi, et ta pidi astuma paati ja sealt istudes õpetama, sellal kui kogu rahvas seisis rannas.
3 tadAnIM sa dRSTAntaistAn itthaM bahuza upadiSTavAn| pazyata, kazcit kRSIvalO bIjAni vaptuM bahirjagAma,
Ta selgitas neile paljusid teemasid ja kasutas selgitamiseks lugusid. „Külvaja läks välja külvama, “alustas ta.
4 tasya vapanakAlE katipayabIjESu mArgapArzvE patitESu vihagAstAni bhakSitavantaH|
„Kui ta külvas, siis osa seemneid kukkus teerajale. Linnud tulid ja sõid need ära.
5 aparaM katipayabIjESu stOkamRdyuktapASANE patitESu mRdalpatvAt tatkSaNAt tAnyagkuritAni,
Teine osa seemneid kukus kivisele pinnale, kus ei olnud palju mulda ja kus nad kiiresti tärkasid.
6 kintu ravAvuditE dagdhAni tESAM mUlApraviSTatvAt zuSkatAM gatAni ca|
Päike tõusis kõrgemale ja kõrvetas neid ning nad närbusid, sest neil ei olnud juuri.
7 aparaM katipayabIjESu kaNTakAnAM madhyE patitESu kaNTakAnyEdhitvA tAni jagrasuH|
Osa seemneid kukkus ohakate sekka, mis kasvasid suureks ja lämmatasid vilja.
8 aparanjca katipayabIjAni urvvarAyAM patitAni; tESAM madhyE kAnicit zataguNAni kAnicit SaSTiguNAni kAnicit triMzaguMNAni phalAni phalitavanti|
Siiski kukkus osa seemneid heale pinnasele. Nad andsid saaki − mõni sada, mõni kuuskümmend ja mõni kolmkümmend korda külvatust rohkem.
9 zrOtuM yasya zrutI AsAtE sa zRNuyAt|
Kellel on kõrvad, see kuulaku!“
10 anantaraM ziSyairAgatya sO'pRcchyata, bhavatA tEbhyaH kutO dRSTAntakathA kathyatE?
Jüngrid tulid Jeesuse juurde ja küsisid temalt: „Miks sa kasutad rahvale rääkides mõistujutte?“
11 tataH sa pratyavadat, svargarAjyasya nigUPhAM kathAM vEdituM yuSmabhyaM sAmarthyamadAyi, kintu tEbhyO nAdAyi|
„Teil on eesõigus, et teile on avaldatud taevariigi saladusi, aga neile ei ole sellist arusaamist antud, “vastas Jeesus.
12 yasmAd yasyAntikE varddhatE, tasmAyEva dAyiSyatE, tasmAt tasya bAhulyaM bhaviSyati, kintu yasyAntikE na varddhatE, tasya yat kinjcanAstE, tadapi tasmAd AdAyiSyatE|
„Neil, kel juba on, antakse veel, rohkem kui küllalt. Aga neilt, kellel ei ole, võetakse ära seegi, mis neil on.
13 tE pazyantOpi na pazyanti, zRNvantOpi na zRNvanti, budhyamAnA api na budhyantE ca, tasmAt tEbhyO dRSTAntakathA kathyatE|
Sellepärast kõnelen ma neile mõistujuttudega. Sest kuigi nad näevad, nad ei näe, ja kuigi nad kuulevad, nad ei kuule ega saa aru.
14 yathA karNaiH zrOSyatha yUyaM vai kintu yUyaM na bhOtsyatha| nEtrairdrakSyatha yUyanjca parijnjAtuM na zakSyatha| tE mAnuSA yathA naiva paripazyanti lOcanaiH| karNai ryathA na zRNvanti na budhyantE ca mAnasaiH| vyAvarttitESu cittESu kAlE kutrApi tairjanaiH| mattastE manujAH svasthA yathA naiva bhavanti ca| tathA tESAM manuSyANAM kriyantE sthUlabuddhayaH| badhirIbhUtakarNAzca jAtAzca mudritA dRzaH|
Neis täitub Jesaja prohvetikuulutus: „Kuigi te kuulete, ei saa te aru, ja kuigi te näete, te ei taipa.
15 yadEtAni vacanAni yizayiyabhaviSyadvAdinA prOktAni tESu tAni phalanti|
Neil on põikpäine hoiak, nad ei taha kuulata ja nad on oma silmad sulgenud. Kui nad ei oleks seda teinud, siis ehk suudaksid nad oma silmadega näha, kõrvadega kuulda ja mõistusega aru saada. Siis võiksid nad minu juurde tagasi tulla ja ma teeksin nad terveks.“
16 kintu yuSmAkaM nayanAni dhanyAni, yasmAt tAni vIkSantE; dhanyAzca yuSmAkaM zabdagrahAH, yasmAt tairAkarNyatE|
Teie silmad on õnnistatud, sest nad näevad. Ka teie kõrvad on õnnistatud, sest nad kuulevad.
17 mayA yUyaM tathyaM vacAmi yuSmAbhi ryadyad vIkSyatE, tad bahavO bhaviSyadvAdinO dhArmmikAzca mAnavA didRkSantOpi draSTuM nAlabhanta, punazca yUyaM yadyat zRNutha, tat tE zuzrUSamANA api zrOtuM nAlabhanta|
Ma ütlen teile, paljud prohvetid ja head inimesed on igatsenud näha seda, mida teie näete, kuid ei näinud seda. Nad igatsesid kuulda seda, mida teie kuulete, kuid ei kuulnud seda.
18 kRSIvalIyadRSTAntasyArthaM zRNuta|
Niisiis, kuulake külvaja lugu.
19 mArgapArzvE bIjAnyuptAni tasyArtha ESaH, yadA kazcit rAjyasya kathAM nizamya na budhyatE, tadA pApAtmAgatya tadIyamanasa uptAM kathAM haran nayati|
Kui inimesed kuulevad kuningriigi sõnumit ega mõista seda, siis tuleb vanakuri ja kisub välja selle, mis neisse külvati. See juhtub teeraja peale külvatud seemnetega.
20 aparaM pASANasthalE bIjAnyuptAni tasyArtha ESaH; kazcit kathAM zrutvaiva harSacittEna gRhlAti,
Kivisele pinnasele külvatud seemned on nagu inimesed, kes kuulevad sõnumit ja võtavad selle rõõmsalt kohe vastu.
21 kintu tasya manasi mUlApraviSTatvAt sa kinjcitkAlamAtraM sthirastiSThati; pazcAta tatkathAkAraNAt kOpi klEstAPanA vA cEt jAyatE, tarhi sa tatkSaNAd vighnamEti|
Nad peavad mõnda aega vastu, aga kuna neil ei ole juuri, siis langevad nad probleemide ja raskuste tekkides kiiresti.
22 aparaM kaNTakAnAM madhyE bIjAnyuptAni tadartha ESaH; kEnacit kathAyAM zrutAyAM sAMsArikacintAbhi rbhrAntibhizca sA grasyatE, tEna sA mA viphalA bhavati| (aiōn g165)
Ohakate sekka külvatud seemned on nagu inimesed, kes kuulevad sõnumit, kuid elu mured ja raha ahvatlus lämmatavad sõnumi, nii et nad jäävad viljatuks. (aiōn g165)
23 aparam urvvarAyAM bIjAnyuptAni tadartha ESaH; yE tAM kathAM zrutvA vudhyantE, tE phalitAH santaH kEcit zataguNAni kEcita SaSTiguNAni kEcicca triMzadguNAni phalAni janayanti|
Heale pinnasele külvatud seemned on inimesed, kes kuulevad sõnumit, mõistavad seda ja annavad hea saagi − mõni sada, mõni kuuskümmend ja mõni kolmkümmend korda rohkem kui külvati.“
24 anantaraM sOparAmEkAM dRSTAntakathAmupasthApya tEbhyaH kathayAmAsa; svargIyarAjyaM tAdRzEna kEnacid gRhasthEnOpamIyatE, yEna svIyakSEtrE prazastabIjAnyaupyanta|
Siis jutustas ta neile veel ühe mõistujutu: „Taevariik on nagu põllumees, kes külvas oma põllule head seemet.
25 kintu kSaNadAyAM sakalalOkESu suptESu tasya ripurAgatya tESAM gOdhUmabIjAnAM madhyE vanyayavamabIjAnyuptvA vavrAja|
Aga sel ajal, kui tema töölised magasid, tuli vaenlane ja külvas nisu hulka umbrohuseemneid. Seejärel ta lahkus.
26 tatO yadA bIjEbhyO'gkarA jAyamAnAH kaNizAni ghRtavantaH; tadA vanyayavasAnyapi dRzyamAnAnyabhavan|
Kui siis nisu kasvas ja hakkas viljapäid looma, kasvas ka umbrohi.
27 tatO gRhasthasya dAsEyA Agamya tasmai kathayAnjcakruH, hE mahEccha, bhavatA kiM kSEtrE bhadrabIjAni naupyanta? tathAtvE vanyayavasAni kRta Ayan?
Põllumehe töölised tulid ja küsisid temalt: „Isand, kas sa ei külvanud oma põllule head seemet? Kust tuli see umbrohi?“
28 tadAnIM tEna tE pratigaditAH, kEnacit ripuNA karmmadamakAri| dAsEyAH kathayAmAsuH, vayaM gatvA tAnyutpAyya kSipAmO bhavataH kIdRzIcchA jAyatE?
„Seda tegi keegi vaenlane, “vastas peremees. „Kas tahad, et me lähme ja kisume umbrohu välja?“küsisid töölised.
29 tEnAvAdi, nahi, zagkE'haM vanyayavasOtpATanakAlE yuSmAbhistaiH sAkaM gOdhUmA apyutpATiSyantE|
„Ei, “vastas isand, „sest kui tõmbate välja umbrohu, võite ka nisu välja juurida.
30 ataH zsyakarttanakAlaM yAvad ubhayAnyapi saha varddhantAM, pazcAt karttanakAlE karttakAn vakSyAmi, yUyamAdau vanyayavasAni saMgRhya dAhayituM vITikA badvvA sthApayata; kintu sarvvE gOdhUmA yuSmAbhi rbhANPAgAraM nItvA sthApyantAm|
Las mõlemad kasvavad lõikuseni ja siis lõikuse ajal käsin ma saagikoristajatel kõigepealt koguda kokku umbrohu, siduda kimpudesse ja ära põletada ning seejärel koguda kokku nisu ja panna see aita.““
31 anantaraM sOparAmEkAM dRSTAntakathAmutthApya tEbhyaH kathitavAn kazcinmanujaH sarSapabIjamEkaM nItvA svakSEtra uvApa|
Ta tõi neile veel ühe näite: „Taevariik on nagu sinepiseeme, mille põllumees külvas oma põllule.
32 sarSapabIjaM sarvvasmAd bIjAt kSudramapi sadagkuritaM sarvvasmAt zAkAt bRhad bhavati; sa tAdRzastaru rbhavati, yasya zAkhAsu nabhasaH khagA Agatya nivasanti; svargIyarAjyaM tAdRzasya sarSapaikasya samam|
Kuigi see on kõige väiksem seeme, kasvab see suuremaks kui teised taimed. Õigupoolest kasvab see puuks, mis on nii suur, et linnud saavad selle okstel istuda.“
33 punarapi sa upamAkathAmEkAM tEbhyaH kathayAnjcakAra; kAcana yOSit yat kiNvamAdAya drONatrayamitagOdhUmacUrNAnAM madhyE sarvvESAM mizrIbhavanaparyyantaM samAcchAdya nidhattavatI, tatkiNvamiva svargarAjyaM|
Ta rääkis neile veel ühe mõistujutu: „Taevariik on nagu juuretis, mille naine segas suure koguse jahu sekka, kuni kogu tainas hakkas kerkima.“
34 itthaM yIzu rmanujanivahAnAM sannidhAvupamAkathAbhirEtAnyAkhyAnAni kathitavAn upamAM vinA tEbhyaH kimapi kathAM nAkathayat|
Jeesus selgitas neid asju rahvale mõistujuttude abil. Õigupoolest ei rääkinud ta neile midagi ilma jutustusteta.
35 EtEna dRSTAntIyEna vAkyEna vyAdAya vadanaM nijaM| ahaM prakAzayiSyAmi guptavAkyaM purAbhavaM| yadEtadvacanaM bhaviSyadvAdinA prOktamAsIt, tat siddhamabhavat|
Sellega täitusid prohveti sõnad: „Ma kõnelen jutustuste abil ja selgitan asju, mis on maailma loomisest peale varjatud olnud.“
36 sarvvAn manujAn visRjya yIzau gRhaM praviSTE tacchiSyA Agatya yIzavE kathitavantaH, kSEtrasya vanyayavasIyadRSTAntakathAm bhavAna asmAn spaSTIkRtya vadatu|
Siis lahkus ta rahva juurest ja läks majja. Jüngrid tulid tema juurde ja küsisid talt: „Selgita palun meile jutustust umbrohust põllul.“
37 tataH sa pratyuvAca, yEna bhadrabIjAnyupyantE sa manujaputraH,
„See, kes külvab head seemet, on inimese Poeg, “selgitas Jeesus.
38 kSEtraM jagat, bhadrabIjAnI rAjyasya santAnAH,
„Põld on maailm. Hea seeme on kuningriigi lapsed. Umbrohu seeme on vanakurja lapsed.
39 vanyayavasAni pApAtmanaH santAnAH| yEna ripuNA tAnyuptAni sa zayatAnaH, karttanasamayazca jagataH zESaH, karttakAH svargIyadUtAH| (aiōn g165)
Vaenlane, kes umbrohuseemneid külvas, on kurat. Lõikus on maailma lõpp. Saagikoristajad on inglid. (aiōn g165)
Just nagu umbrohi kogutakse kokku ja põletatakse ära, on ka maailma lõpus. (aiōn g165)
41 arthAt manujasutaH svAMyadUtAn prESayiSyati, tEna tE ca tasya rAjyAt sarvvAn vighnakAriNO'dhArmmikalOkAMzca saMgRhya
Inimese Poeg saadab oma inglid välja ja nad koguvad kokku kõik patuse ja kõik, kes kurja teevad,
42 yatra rOdanaM dantagharSaNanjca bhavati, tatrAgnikuNPE nikSEpsyanti|
ning heidavad nad leegitsevasse sulatusahju, kus on nutmine ja hammaste kiristamine.
43 tadAnIM dhArmmikalOkAH svESAM pitU rAjyE bhAskaraiva tEjasvinO bhaviSyanti| zrOtuM yasya zrutI AsAtE, ma zRNuyAt|
Säravad need, kes elavad õigesti, nagu päike oma Isa kuningriigis. Kellel kõrvad on, see kuulaku!
44 aparanjca kSEtramadhyE nidhiM pazyan yO gOpayati, tataH paraM sAnandO gatvA svIyasarvvasvaM vikrIya ttakSEtraM krINAti, sa iva svargarAjyaM|
Taevariik on nagu põllusse peidetud aare. Üks mees leidis selle, mattis uuesti maha ning läks siis rõõmsalt ja müüs ära kõik, mis tal oli, ja ostis selle põllu.
45 anyanjca yO vaNik uttamAM muktAM gavESayan
Taevariik on ka nagu häid pärleid otsiv kaupmees.
46 mahArghAM muktAM vilOkya nijasarvvasvaM vikrIya tAM krINAti, sa iva svargarAjyaM|
Kui ta leidis kõige kallima pärli, läks ja müüs ta ära kõik, mis tal oli, ja ostis selle.
47 punazca samudrO nikSiptaH sarvvaprakAramInasaMgrAhyAnAyaiva svargarAjyaM|
Või taas, taevariik on nagu kalavõrk, mis heideti merre ja mis püüdis sisse igasuguseid kalu.
48 tasmin AnAyE pUrNE janA yathA rOdhasyuttOlya samupavizya prazastamInAn saMgrahya bhAjanESu nidadhatE, kutsitAn nikSipanti;
Kui võrk sai täis, veeti see kaldale. Head kalad pandi korvidesse, aga halvad visati minema.
49 tathaiva jagataH zESE bhaviSyati, phalataH svargIyadUtA Agatya puNyavajjanAnAM madhyAt pApinaH pRthak kRtvA vahnikuNPE nikSEpsyanti, (aiōn g165)
Niimoodi on ka siis, kui tuleb maailma lõpp. Inglid lähevad välja ja eraldavad halvad inimesed headest (aiōn g165)
50 tatra rOdanaM dantai rdantagharSaNanjca bhaviSyataH|
ning heidavad nad leegitsevasse sulatusahju, kus on nutmine ja hammaste kiristamine.
51 yIzunA tE pRSTA yuSmAbhiH kimEtAnyAkhyAnAnyabudhyanta? tadA tE pratyavadan, satyaM prabhO|
Kas te nüüd saate kõigest aru?“„Jah, “vastasid nad.
52 tadAnIM sa kathitavAn, nijabhANPAgArAt navInapurAtanAni vastUni nirgamayati yO gRhasthaH sa iva svargarAjyamadhi zikSitAH svarva upadESTAraH|
„Iga vaimulik õpetaja, kes on taevariigi kohta õppinud, on nagu majaomanik, kes toob oma varakambrist välja uusi ja vanu aardeid, “ütles Jeesus.
53 anantaraM yIzurEtAH sarvvA dRSTAntakathAH samApya tasmAt sthAnAt pratasthE| aparaM svadEzamAgatya janAn bhajanabhavana upadiSTavAn;
Pärast seda kui Jeesus lõpetas nende jutustuste rääkimise, ta lahkus.
54 tE vismayaM gatvA kathitavanta EtasyaitAdRzaM jnjAnam AzcaryyaM karmma ca kasmAd ajAyata?
Ta läks tagasi oma kodulinna ja õpetas seal sünagoogis. Inimesed olid hämmastunud ja küsisid: „Kust ta saab oma tarkuse ja imeteod?
55 kimayaM sUtradhArasya putrO nahi? Etasya mAtu rnAma ca kiM mariyam nahi? yAkub-yUSaph-zimOn-yihUdAzca kimEtasya bhrAtarO nahi?
Kas ta pole mitte puusepa poeg? Kas tema ema ei ole Maarja ning tema vennad Jaakobus, Joosep, Siimon ja Juudas?
56 Etasya bhaginyazca kimasmAkaM madhyE na santi? tarhi kasmAdayamEtAni labdhavAn? itthaM sa tESAM vighnarUpO babhUva;
Kas tema õed ei ela siin meie keskel? Kust saab siis tema selle kõik?“
57 tatO yIzunA nigaditaM svadEzIyajanAnAM madhyaM vinA bhaviSyadvAdI kutrApyanyatra nAsammAnyO bhavatI|
Ja nad keeldusid temasse uskumast. „Prohvetit austatakse kõikjal, välja arvatud oma kodumaal ja oma perekonnas, “ütles Jeesus neile.
58 tESAmavizvAsahEtOH sa tatra sthAnE bahvAzcaryyakarmmANi na kRtavAn|
Kuna nad ei uskunud temasse, ei teinud ta seal palju imesid.
