< Jó 14 >
1 O homem nascido da mulher é curto de dias e farto de inquietação.
Mihem hinkho hi ichan a lhasam a hitam? Hinkho hi ichanna choma ichanna gentheina dimsetna hitam?
2 Sai como a flor, e se corta; foge também como a sombra, e não permanece.
Pahcha bangin ahung pah doh un chule agop lhaji tai, nilim kihei banginamang loi jitai.
3 E sobre este tal abres os teus olhos, e a mim me fazes entrar no juízo contigo.
Hitobang bep hinkho lhasam tah thilsem hi namitna navet jing ding hija chule keija konna kahin nikho jat sutoh dinga nei ngeh ham?
4 Quem do imundo tirará o puro? ninguém.
Miboh a konna thenna kon apohdoh jou ding ham? Khat chan jong podoh thei ponte.
5 Visto que os seus dias estão determinados, contigo está o número dos seus dias; e tu lhe puseste limites, e não passará além deles.
Kahin khou jong achom asau teptohsa nakoi ahin, lha ijat kahin diu ham tijong nahetsa ahi. Chule mitphet kah khat hin be ding jong neiphal peh pouve.
6 Desvia-te dele, para que tenha repouso, até que, como o jornaleiro, tenha contentamento no seu dia.
Hijeh chun kachangun nei dalhauvin chule kicholdo tauvinge. Keiho khut thalah tobang kahiuvin hijeh chun lung mongin kana toh u neitoh jou sah un.
7 Porque há esperança para a árvore que, se for cortada, ainda se renovará, e não cessarão os seus renovos
Thingphung jengin jong keinepna tam jo aneiyin kisatlhu jeng ta jong leh hung don thah kit intin, chule abah tamtah hung dondoh kit inte.
8 Se se envelhecer na terra a sua raiz, e morrer o seu tronco no pó,
Leinoiya ajung ho chu kikhan lhit henlang thi tajongle, chule aphung chu mot tajong leh,
9 Ao cheiro das águas brotará, e dará ramos para a planta.
Twi thalhin jallin hungdonthah kit intin akeh thah bangin hung itt hah inte.
10 Porém, morrendo o homem, está abatido: e dando o homem o espírito, então onde está?
Ahinlah mihem ho athi teng vangleh athahat nau chemang ji ahitan, ahainau akichai teng leh hoiya umjiu hitam?
11 Como as águas se retiram do mar, e o rio se esgota, e fica seco,
Dilla konna twi ahua alen bangin, vadung jong nichangsat teng abeimang jitai.
12 Assim o homem se deita, e não se levanta: até que não haja mais céus não acordarão nem se erguerão de seu sono.
Mihem hohi thoukit talou dingin choldo din akilup sah ji'e. Vanho abeihel kah sea amaho thoukit lou ding ahiuve.
13 Oxalá me escondesses na sepultura, e me ocultasses até que a tua ira se desviasse: e me pusesses um limite, e te lembrasses de mim! (Sheol )
Nangin lhankhuh a neisol mang ding kanome, chule nalung hanna achemang soh kahsen nei sumil hel jengin, ahinlah nei geldoh kit nadingin nikhosim na a namelchih in, (Sheol )
14 Morrendo o homem, porventura tornará a viver? todos os dias de meu combate esperaria, até que viesse a minha mudança?
Mithi chu hing thei kit ding ham? Chuti ahileh hahsat gentheina kadouna kum ho a hi kinepna nei peh ding ahi. Chule ken thina a kilhadoh ding chu kanga jing ding ahi.
15 Chama-me, e eu te responderei, e afeiçoa-te à obra de tuas mãos.
Nangin nei kouvin natin chule ken kadonbut ding nahi. Chule nakhut semsa keima neimu nom ding ahi.
16 Pois agora contas os meus passos: porventura não vigias sobre o meu pecado?
Kachonsetna ho jouse navet khella nangin kakal son jousea neihonbit ding ahi.
17 A minha transgressão está selada num saco, e amontoas as minhas iniquidades.
Ka chonsetna jouse sakhao sunga nakhum tup a chule kathemmo na nakhu khum ding ahi.
18 E, na verdade, caindo a montanha, desfaz-se: e a rocha se remove do seu lugar.
Ahinlah molsang ho ahal halla akelhah a akitol lhah khella chule songho kola akitahlhah banga,
19 As águas gastam as pedras, as cheias afogam o pó da terra: e tu fazes perecer a esperança do homem.
Twijin songho alhoh lhah a chule twisoh in leiset alhoh mang banga chu nangin mihemte kinepna nasuhmang pehji ahi.
20 Tu para sempre prevaleces contra ele, e ele passa; tu, mudando o seu rosto, o despedes.
Nangin amaho chu hunam in nabol in, chule amun adalha jitauve. Nangin amaho chu thina in nasu melsen chule nasol mang jitai.
21 Os seus filhos estão em honra, sem que ele o saiba: ou ficam minguados sem que ele o perceba:
Achateu atuteu jabol theija khangdoh hinauvem ti amahon ahepha naisai pouvin ahilouleh hetkham louvin a lhum mang jitauve.
22 Mas a sua carne nele tem dores: e a sua alma nele lamenta.
Amahon natna nasatah athoh un ahinkhou chu gentheina adimset e.