< Faarfannaa 39 >
1 Dura buʼaa faarfattootaatiif. Yeduutuuniif. Faarfannaa Daawit. Ani akkana nan jedhe; “Ani karaa koo nan eeggadha; arraba koos cubbuu irraa nan ittisa; hamma namni hamaan na bira jiruttis, afaan kootti luugama nan kaaʼadha.”
Au maître chantre des Jéduthunites. Cantique de David. J'avais dit: « Je veillerai sur mes voies, pour ne point pécher par la langue; j'aurai soin de mettre un frein à ma bouche, tant que les impies seront en ma présence. »
2 Ani calʼisee akkuma duudaa nan taʼe; waan gaarii dubbachuu irraas of nan qusadhe; dhiphinni koo garuu ittuma caale;
Je fus muet, silencieux, évitant même de parler du bonheur. Mais ma douleur s'irritait,
3 onneen koo na keessatti bulluqaa deeme; yeroo ani irra deddeebiʼee yaadettis ibiddi sun ni bobaʼe; anis arraba kootiin akkana jedheen dubbadhe:
mon cœur s'enflammait dans mon sein, où mes pensées allumèrent un feu, et ma langue parla.
4 Yaa Waaqayyo, ati dhuma jireenya kootii na argisiisi; dheerina umurii kootiis na barsiisi; jireenyi koo akkam dafee akka darbus na beeksisi.
Éternel, montre-moi le terme de ma vie, et quelle est la durée de mes jours! O! que je sache combien je suis fragile!
5 Kunoo, ati bara koo taakkuu tokkittii gooteerta; umuriin koos fuula kee duratti homaattuu hin hedamu; jireenyi nama hundumaas akkuma qilleensa shuf jedhee darbuu ti.
Voici, tu as donné à mes jours l'espace d'une palme, et ma durée est comme un néant devant toi; oui, tout homme a la consistance d'un souffle. (Pause)
6 Dhuguma iyyuu namni akkuma gaaddidduu deddeebiʼa; dhugumaan inni akkasumaan goolama; namni qabeenya ni kuusa; garuu eenyuuf akka walitti qabu hin beeku.
Oui, comme une ombre le mortel se promène; oui, il s'agite avec bruit pour ce qui passe; il amasse, et il ne sait qui recueillera.
7 “Egaa amma yaa Gooftaa, ani maalin eeggadha? Abdiin koo suma irra jira.
Et maintenant, que puis-je attendre, Seigneur? Mon espoir est en toi.
8 Dogoggora koo hunda irraa na oolchi; nama gowwoonni itti kolfan na hin godhin.
Sauve-moi de tous mes péchés, ne m'expose pas aux outrages de l'impie!
9 Ani duudaa dha; afaan koos hin saaqqadhu; kan waan kana godhe sumaatii.
Mais je me tais, je n'ouvre pas la bouche, car c'est toi qui agis.
10 Ani rukuttaa harka keetiitiin dhumeeraatii; dhaʼicha kee narraa fuudhi.
Eloigne de moi tes plaies! Je péris sous ta main irritée.
11 Ati sababii cubbuu isaaniitiif namoota ifatta; ni adabdas; akkuma biliis qabeenya isaanii ni balleessita; dhugumaan namni hundinuu qilleensuma shuf jedhee darbuu dha.
Quand par des peines tu châties l'homme d'une faute, semblable à la teigne, tu détruis son bien le plus cher. Oui, tout mortel est un souffle. (Pause)
12 “Yaa Waaqayyo, kadhannaa koo naa dhagaʼi; iyya ani gargaarsa barbaachaaf iyyus dhaggeeffadhu; booʼicha koos calʼistee hin ilaalin. Ani akka alagaatti si bira nan jiraadhaatii; akkuma abbootii koo hundumaattis ani nama biyya ormaa ti.
Ecoute ma prière, Éternel, et prête l'oreille à mes cris! Ne sois point sourd à mes larmes, car je suis un étranger chez toi, un hôte, comme tous mes pères!
13 Utuun godaanee lafa irraa hin dhabamin dura akkan deebiʼee gammaduuf, ija kee narraa deebifadhu.”
Ne tiens plus tes yeux attachés sur moi, afin que je retrouve la sérénité, avant que je m'en aille, et que je ne sois plus!