< 2 Whakapapa 25 >

1 E rua tekau ma rima nga tau o Amatia i tona kingitanga, a e rua tekau ma iwa nga tau i kingi ai ia ki Hiruharama: a ko te ingoa hoki o tona whaea, ko Iehoarana, no Hiruharama.
Amasias devint roi à l’âge de vingt cinq ans, et il régna neuf ans à Jérusalem. Sa mère s’appelait Joadan, de Jérusalem.
2 Na he tika tana mahi ki te titiro a Ihowa, engari kihai i tapatahi te ngakau
Il fit ce qui est droit aux yeux de Yahweh, mais non d’un cœur parfait.
3 A, ka pumau tona kingitanga, katahi ka whakamatea e ia ana tangata, nana nei i patu tona papa, te kingi.
Lorsque la royauté fut affermie sur lui, il mit à mort ses serviteurs qui avaient tué le roi, son père;
4 Ko a raua tama ia kihai i whakamatea; engari i rite tana ki te mea i tuhituhia i te ture i te pukapuka a Mohi, ki ta Ihowa i whakahau ra, Kaua nga matua e mate mo to nga tamariki; kaua hoki nga tamariki e mate mo to nga matua; engari me mate tene i mo tona hara, tenei mo tona hara.
mais il ne fit pas mourir leurs fils, selon ce qui est écrit dans la Loi, dans le livre de Moïse, où Yahweh donne ce commandement: « Les pères ne mourront pas pour les enfants, et les enfants ne mourront pas pour les pères; mais chacun mourra pour ses péchés. »
5 Na i huihuia hoki e Amatia a Hura, a whakaritea ana he rangatira mano, he rangatira rau mo nga whare o o ratou matua, puta noa i a Hura katoa raua ko Pineamine. A taua ana ratou e ia, te hunga e rua tekau, he maha ake hoki, nga tau, a ka kitea e toru rau mano, whiriwhiri rawa, he hunga haere ki te whawhai, he hunga hapai i te tao, i te whakangungu rakau.
Amasias rassembla les hommes de Juda et les organisa d’après les maisons patriarcales, les chefs de milliers et les chefs de centaines, pour tout Juda et Benjamin; il en fit le recensement depuis l’âge de vingt ans et au-dessus, et il trouva trois cent mille hommes d’élite, en état d’aller à la guerre, et de manier la lance et le bouclier.
6 I utua ano hoki e ia etahi o Iharaira, kotahi rau mano, he marohirohi, he maia, kotahi rau taranata hiriwa.
Il prit encore à sa solde, parmi ceux d’Israël, cent mille vaillants hommes pour cent talents d’argent.
7 Na, ko te taenga mai o tetahi tangata a te Atua ki a ia, ka mea E te kingi, kaua te taua a Iharaira e haere tahi koutou, no te mea kahore a Ihowa i a Iharaira, ara i nga tama katoa a Eparaima.
Un homme de Dieu vint auprès de lui, en disant: « Ô roi, qu’une armée d’Israël ne marche point avec toi, car Yahweh n’est pas avec Israël, avec tous les fils d’Éphraïm.
8 Otiia ki te haere koe, kia toa, kia kaha ki te whawhai; ma Ihowa ano koe e turaki i te aroaro o te hoariri; he kaha hoki to te Atua ki te awhina, ki te turaki.
Mais pars seul, agis, sois vaillant dans le combat, et Dieu ne te laissera pas tomber devant l’ennemi, car Dieu a le pouvoir de secourir et de faire tomber. »
9 Na ka mea atu a Amatia ki te tangata a te Atua, Ha, me pehea nga taranata kotahi rau i hoatu e ahau ki te taua a Iharaira? Ano ra ko te tangata a te Atua, E ahei ana i te Atua te homai ki a koe kia rahi noa ake i tenei.
Amasias dit à l’homme de Dieu: « Mais que faire à l’égard des cent talents que j’ai donnés à la troupe d’Israël? « L’homme de Dieu répondit: « Yahweh peut te donner beaucoup plus que cela. »
10 Katahi ratou ka wehea atu e Amatia, ara te taua i haere mai ki a ia i Eparaima, kia hoki ki to ratou na wahi. Na mura rawa to ratou riri ki a Hura, a hoki ana ki to ratou wahi, mura tonu te riri.
Amasias sépara la troupe qui lui était venue d’Éphraïm, pour qu’elle allât dans son pays. Mais la colère de ces gens s’alluma contre Juda, et ils s’en allèrent dans leur pays enflammés de colère.
11 Na ka whakapakari a Amatia i a ia, a arahina ana e ia tona iwi, haere ana ki Raorao Tote, patua iho e ia nga tama a Heira, kotahi tekau mano.
Amasias, rempli de courage, conduisit son peuple; il s’en alla dans la vallée du Sel, et battit dix mille hommes des fils de Séir.
12 Na, ko era atu mano, kotahi tekau, i ora nei, whakaraua ana e nga tama a Hura, kawea ana ki te tihi o te kamaka, maka atu ana i te tihi o te kamaka, a mongamonga noa ratou katoa.
Les fils de Juda en firent captifs dix mille vivants, et les menèrent au sommet d’un rocher; ils les précipitèrent du sommet du rocher, et tous furent broyés.
13 Otiia, ko nga tangata o te taua i whakahokia nei e Amatia, kei haere tahi ratou ki te whawhai, whakaekea ana e ratou nga pa o Hura, o Hamaria mai ano a tae noa ki Petehorono, patua iho etahi o ratou, e toru mano, nui atu hoki te taonga i pahuati a e ratou.
Cependant, les gens de la troupe qu’Amasias avait renvoyés pour qu’ils n’allassent pas à la guerre avec lui, se jetèrent sur les villages de Juda; depuis Samarie jusqu’à Béthoron, y tuèrent trois mille hommes et enlevèrent de nombreuses dépouilles.
14 A, muri i te taenga mai o Amatia i te patunga i nga Eromi, ka mauria mai e ia nga atua o nga tama a Heira, na ka whakaturia e ia hei atua mona, koropiko ana ia ki mua i a ratou, tahuna ana e ia he whakakakara ki a ratou.
Après qu’Amasias fut revenu de battre les Édomites, il apporta les dieux des fils de Séir et, les ayant établis pour ses dieux, il se prosterna devant eux et leur offrit des parfums.
15 Na reira ka mura te riri o Ihowa ki a Amatia, a unga ana mai e ia he poropiti ki a ia, hei korero ki a ia, He aha koe i rapu ai i ta nga atua o te iwi na? kihai na hoki to ratou iwi i whakaorangia e ratou i tou ringa.
La colère de Yahweh s’enflamma contre Amasias, et il envoya vers lui un prophète, qui lui dit: « Pourquoi as-tu honoré les dieux de ce peuple, qui n’ont pu délivrer leur peuple de ta main? »
16 Na, i a ia e korero ana ki a ia, ka mea te kingi ki a ia, Kua waiho ranei koe hei kaiwhakatakoto whakaaro mo te kingi? Kati tau; mo te aha koe kia patua? Na mutu ake ta te poropiti; otiia i ki ano ia, E mohio ana ano ahau kua takoto to te Atua w hakaaro mou, kia ngaro, mo tau meatanga i tenei, mou hoki kihai i rongo ki toku whakaaro.
Comme il lui parlait, Amasias lui dit: « Est-ce que nous t’avons fait conseiller du roi? Retire-toi! Pourquoi te frapperait-on? » Le prophète se retira et dit: « Je sais que Dieu a résolu de te détruire, parce que tu as fait cela et que tu n’as pas écouté mon conseil. »
17 Katahi a Amatia kingi o Hura ka whakatakoto whakaaro, a unga tangata ana ki a Ioaha tama a Iehoahata tama a Iehu kingi o Iharaira, hei ki atu, Tena, taua ka titiro tetahi ki te kanohi o tetahi.
Après avoir pris avis, Amasias, roi de Juda, envoya dire à Joas, fils de Joachaz, fils de Jéhu, roi d’Israël: « Viens, et voyons-nous en face! » Et Joas, roi d’Israël, envoya répondre à Amasias, roi de Juda:
18 Na ka unga tangata a Ioaha kingi o Iharaira ki a Amatia kingi o Hura, hei ki atu, i tono karere te tataramoa i Repanona ki te hita i Repanona, hei ki atu, Homai tau tamahine hei wahine ma taku tama. Na ko te haerenga atu o tetahi kirehe i Repano na, takahia iho e ia taua tataramoa.
« L’épine qui est au Liban envoya dire au cèdre qui est au Liban: Donne ta fille pour femme à mon fils. Et les bêtes sauvages qui sont au Liban passèrent et foulèrent l’épine.
19 E ki ana koe, Na, kua patua e koe Eroma; a kua whakanekehia ake koe e tou ngakau kia whakapehapeha. E noho ra ki tou whare: he aha koe ka whakapataritari ai, e kino ai koe, e hinga ai koe, a koe na, koutou tahi ko Hura?
Tu te dis: Voici que tu as battu les Édomites, et ton cœur te porte à te glorifier. Maintenant, reste chez toi! Pourquoi t’engager dans le malheur, pour tomber, toi et Juda avec toi? »
20 Otiia kihai a Amatia i rongo; na te Atua hoki tena, kia hoatu ai ratou e ia ki te ringa o o ratou hoariri, mo ratou i rapu tikanga i nga atua o Eroma.
Mais Amasias ne l’écouta pas car ce fut d’après la volonté de Dieu qu’il fit cette guerre, afin de livrer les hommes de Juda entre les mains de l’ennemi, parce qu’ils avaient honoré les dieux d’Édom.
21 Heoi haere ana a Ioaha kingi o Iharaira, a ka titiro raua ko Amatia kingi o Hura, tetahi ki te kanohi o tetahi, ki Petehemehe o Hura.
Et Joas, roi d’Israël, monta, et ils se virent en face, lui et Amasias, roi de Juda, à Bethsamès, qui est à Juda.
22 Na kua patua a Hura i te aroaro o Iharaira, a rere ana ratou, tena ki tona teneti, tena ki tona teneti.
Juda fut battu devant Israël, et chacun s’enfuit dans sa tente.
23 I mau ano a Amatia kingi o Hura tama a Ioaha tama a Iehoahata i a Ioaha kingi o Iharaira ki Petehemehe, a kawea ana ia ki Hiruharama, wawahia ana e ia te taiepa o Hiruharama, i te kuwaha mai ano o Eparaima taea noatia te kuwaha o te koki, e wha rau whatianga.
Et Joas, roi d’Israël, prit à Bethsamès Amasias, roi de Juda, fils de Joas, fils de Joachaz. Il l’emmena à Jérusalem, et il fit une brèche de quatre cents coudées dans la muraille de Jérusalem, depuis la porte d’Éphraïm jusqu’à la porte de l’angle.
24 Na, ko te koura katoa, ko te hiriwa, me nga oko katoa i kitea ki te whare o te Atua, ki a Opereeroma, me nga taonga o te whare o te kingi, me etahi tangata hei taumau, tangohia ake e ia, a hoki ana ki Hamaria.
Il prit tout l’or et l’argent et tous les ustensiles qui se trouvaient dans la maison de Dieu, chez Obédédom, et les trésors de la maison du roi; il prit aussi des otages, et retourna à Samarie.
25 A tekau ma rima nga tau i ora ai a Amatia tama a Ioaha kingi o Hura i muri i te matenga o Ioaha tama a Iehoahata kingi o Iharaira.
Amasias, fils de Joas, roi de Juda, vécut quinze ans après la mort de Joas, fils de Joachaz, roi d’Israël.
26 Na, ko era atu meatanga a Amatia, o mua, me o muri, nana, kahore ianei i tuhituhia ki te pukapuka o nga kingi o Hura, o Iharaira?
Le reste des actes, d’Amasias, les premiers et les derniers, cela n’est-il pas écrit dans le livre des rois de Juda et d’Israël?
27 Na no muri i te wa i mahue ai i a Amatia te whai i a Ihowa, ka whakatupuria he he mona ki Hiruharama, a rere ana ia ki Rakihi. Otiia ka unga tangata ratou ki te whai i a ia ki Rakihi, a whakamatea iho ia ki reira.
Après qu’Amasias se fut détourné de Yahweh, on ourdit contre lui une conspiration à Jérusalem, et il s’enfuit à Lachis; mais on envoya après lui des hommes à Lachis, et on l’y mit à mort.
28 A mauria ana mai i runga hoiho, tanumia ana ki te taha o ona matua, ki te pa o Hura.
On le transporta sur des chevaux, et on l’enterra avec ses pères dans la ville de Juda.

< 2 Whakapapa 25 >