< Jāņa Evaņg̒elijs 17 >

1 To Jēzus runāja un pacēla Savas acis uz debesīm un sacīja: “Tēvs, tā stunda ir nākusi; pagodini Savu Dēlu, lai arī Tavs Dēls Tevi pagodina.
Kui Jeesus need sõnad oli öelnud, vaatas ta üles taeva poole ja ütles: „Isa, aeg on käes. Austa oma Poega, et Poeg võiks austada sind.
2 Itin kā Tu Viņam esi devis varu pār visu miesu, lai Viņš visiem tiem, ko Tu Viņam esi devis, dotu mūžīgu dzīvību. (aiōnios g166)
Sest sina andsid talle mõjuvõimu kõigi inimeste üle, et ta võiks anda igavese elu kõigile neile, kelle sa oled temale andnud. (aiōnios g166)
3 Bet šī ir tā mūžīgā dzīvība, ka viņi Tevi atzīst, to vienīgo patieso Dievu, un To, ko Tu esi sūtījis, Jēzu Kristu. (aiōnios g166)
Igavene elu on see: tunda sind, ainsat tõelist Jumalat, ja Jeesust Kristust, kelle sa läkitasid. (aiōnios g166)
4 Es Tevi esmu pagodinājis virs zemes, Es esmu padarījis to darbu, ko Tu Man esi devis, lai Es to daru.
Olen austanud sind siin maa peal ja lõpetanud töö, mille sa andsid mulle teha.
5 Un tagad pagodini Mani, Tu Tēvs, pie Sevis paša ar to godību, kas Man bija pie Tevis, pirms nekā pasaule bija.
Nüüd, Isa, austa mind oma ligiolus auga, mis mul oli sinu juures enne maailma algust.
6 Es Tavu Vārdu esmu darījis zināmu tiem cilvēkiem, ko Tu Man no pasaules esi devis. Tie bija Tavi, un Tu Man tos esi devis, un tie Tavu vārdu ir turējuši.
Ma olen ilmutanud sinu iseloomu neile, kelle sa mulle maailmast andsid. Nad kuulusid sulle; sina andsid nad mulle, ja nad on teinud, mida sa ütlesid.
7 Un tagad tie ir atzinuši, ka viss, ko Tu Man esi devis, ir no Tevis.
Nüüd nad teavad, et kõik, mille sa oled mulle andnud, on sinult pärit.
8 Jo tos vārdus, ko Tu Man esi devis, Es tiem esmu devis; un tie tos ir pieņēmuši un patiesi atzinuši, ka Es esmu izgājis no Tevis, un ir ticējuši, ka Tu Mani esi sūtījis.
Olen andnud neile sõnumi, mille sina mulle andsid. Nad võtsid selle vastu, nad veendusid täielikult, et ma olen sinu juurest tulnud, ning nad usuvad, et sina läkitasid mu.
9 Es lūdzu par tiem; Es nelūdzu par pasauli, bet par tiem, ko Tu Man esi devis, jo tie ir Tavi.
Ma palvetan nende pärast; mitte maailma pärast, vaid nende pärast, kelle sa mulle andsid, sest nad on sinu omad.
10 Viss, kas Man pieder, tas Tev pieder; un kas Tev pieder, tas Man pieder; un Es esmu pagodināts iekš tiem.
Kõik, kes kuuluvad mulle, on sinu omad, ja need, kes kuuluvad sulle, on minu omad, ning ma olen nende kaudu austatud.
11 Un Es vairs neesmu pasaulē, bet šie ir pasaulē; un Es nāku pie Tevis. Svētais Tēvs, uzturi iekš Tava Vārda tos, ko Tu Man esi devis, lai tie ir viens, itin kā Mēs.
Ma lahkun maailmast, kuid nemad jäävad maailma; ma tulen sinu juurde. Püha Isa, kaitse neid enda nimel, mille sa mulle andsid, et nad võiksid olla üks, nagu meie oleme üks.
12 Kad Es biju pie tiem pasaulē, Es tos uzturēju Tavā Vārdā. Es esmu pasargājis tos, ko Tu Man esi devis, un neviens no tiem nav pazudis, kā tik tas pazušanas dēls, ka tas raksts taptu piepildīts.
Sel ajal, kui ma olin nende juures, kaitsesin ma neid sinu nimel, mille sa mulle andsid. Ma valvasin nende üle, nii et ükski neist ei läinud kaotsi, välja arvatud hukule määratu, nii et Pühakiri läks täide.
13 Bet tagad Es nāku pie Tevis un to runāju iekš pasaules, lai Mans prieks ir pilnīgs iekš tiem.
Nüüd ma tulen sinu juurde; ma räägin seda kõike ajal, mil olen veel siin maailmas, et nad võiksid täielikult minu rõõmust osa saada.
14 Es tiem Tavu Vārdu esmu devis, un pasaule tos ir ienīdējusi, tāpēc ka tie nav no pasaules, itin kā Es neesmu no pasaules.
Ma andsin neile sinu sõnumi ja maailm vihkab neid sellepärast, et nad ei ole maailmast, nagu minagi ei ole maailmast.
15 Es nelūdzu, ka Tu tos atņemtu no pasaules, bet ka Tu tos pasargātu no tā ļaunā.
Ma ei palu, et sa võtaksid nad maailmast ära, vaid et sa kaitseksid neid kurja eest.
16 Tie nav no pasaules, tā kā Es neesmu no pasaules.
Nad ei ole maailmast, nagu minagi ei ole maailmast.
17 Svētī tos iekš Tavas patiesības, Tavs Vārds ir patiesība.
Pühitse neid tões − sinu sõna on tõde.
18 Itin kā Tu Mani esi sūtījis pasaulē, tā Es arīdzan tos esmu sūtījis pasaulē.
Samamoodi nagu sina läkitasid mu maailma, läkitan mina nemad maailma.
19 Un Es pats svētījos par viņiem, ka arī viņi būtu svētīti iekš patiesības.
Ma pühitsen end nende eest, et ka nemad võiksid olla tõeliselt pühad.
20 Bet Es nelūdzu par šiem vien, bet arī par tiem, kas caur viņu vārdiem uz Mani ticēs.
Ma ei palveta üksnes nende eest, vaid ma palun ka nende eest, kes nende kuulutuse tõttu minusse usuvad.
21 Lai visi ir viens, itin kā Tu Tēvs iekš Manis un Es iekš Tevis, lai arī tie ir viens iekš Mums, lai pasaule tic, ka Tu Mani esi sūtījis.
Ma palun, et nad kõik võiksid olla üks, just nagu sina, Isa, elad minus, ja mina elan sinus, et ka nemad võiksid meis elada, nii et maailma usuks, et sina läkitasid mu.
22 Un Es to godību, ko Tu Man esi devis, tiem esmu devis, lai tie ir viens, itin kā Mēs esam viens,
Olen andnud neile au, mille sa andsid mulle, et nad võiksid olla üks, nagu meie oleme üks.
23 Es iekš tiem un Tu iekš Manis, ka tie ir pilnīgi viens, lai pasaule atzīst, ka Tu Mani esi sūtījis un tos mīlējis, itin kā Tu Mani esi mīlējis.
Mina elan neis ja sina elad minus. Et nad võiksid olla täielikult üks, nii et kogu maailm teaks, et sina läkitasid mu, ja et sa armastad neid, nagu sa armastad mind.
24 Tēvs, Es gribu, ka, kur Es esmu, arī tie ir pie Manis, ko Tu Man esi devis, lai tie redz Manu godību, ko Tu Man esi devis, jo Tu Mani esi mīlējis priekš pasaules iesākuma.
Isa, ma tahan, et need, kelle sa oled mulle andnud, oleksid koos minuga seal, kus olen mina, et nad näeksid au, mille sa oled mulle andnud, sest sa armastasid mind enne maailma loomist.
25 Taisnais Tēvs, pasaule Tevi nav atzinusi, bet Es Tevi esmu atzinis, un šie ir atzinuši, ka Tu Mani esi sūtījis.
Hea Isa, maailm ei tunne sind, aga mina tunnen sind, ja nemad siin minu juures teavad, et sina mu läkitasid.
26 Un Es tiem Tavu Vārdu esmu darījis zināmu un darīšu zināmu, lai tā mīlestība, ar ko Tu Mani esi mīlējis, ir iekš tiem, un Es iekš tiem.”
Ma olen ilmutanud neile sinu iseloomu ja näitan seda jätkuvalt, et armastus, mis sul on minu vastu, oleks neis, ja mina elaksin neis.“

< Jāņa Evaņg̒elijs 17 >