2 Korinti 7

1 Na'ankure tagrira Anumzamo'a huvempa hurante'negu, navesima neramantoa ronenimota, tagra'a tazeri avusese hanune. Ama tavufgafine avamupima miko kefozamo'ma tazeri haviza hania zampintira, mani ruotage nehuta Anumzamofo koro huntesune.

Armsad, et meil on niisugused tõotused, siis puhastagem endid kõigest, mis ihu ja vaimu rüvetab, täiustades oma pühitsust jumalakartuses.

2 Hagi tamagra'a tamarimpa tamiho. Tagra mago vahera havizana huonte'none, mago vahera azeri haviza osu'none, mago vahera tagra knare'zankura revatga huta azeri haviza osu'none.

Andke meile ruumi oma südames! Me ei ole kellelegi liiga teinud, me ei ole kedagi kahjustanud, ei ole kedagi ära kasutanud.

3 Nagrama ama'i kema nehuana, tamagra havi vahe mani'naze hunoramantoe. Na'ankure ko tamasimi'none, tagra tamagri ene magoka manisuno, tamagri'ene magoka frisunana tamagra antahintahifi mani'naze.

Ma ei räägi seda teie süüdistamiseks. Nagu ma ennegi ütlesin, et teie olete meie südames, et me üheskoos sureksime ja üheskoos elaksime.

4 Nagra tamagrira razampi antahinerami'na, tamagrikura tusi muse nehugeno, nagu'amo'a fru nehigeno, tamagrama hazazamo'a nagrira naza hige'na, mika knazanifina tusi muse nehue.

Ma olen teie suhtes väga julge, olen isegi teie üle uhke. Te olete mind palju lohutanud, mu rõõm on piiritu vaatamata kõigile raskustele.

5 Na'ankure tagrama Masedoniama efronkeno'a, ama tavufgamo'a manifru osu'ne, rama'a knazamo mika asoparegati egeta hapi ufronkeno, tagu'amo'a kore nehie.

Kui me tulime Makedooniasse, ei saanud me rahu, vaid meid ahistati kõikjal – meie ümber oli tülid, meie sees hirmud.

6 Hu'neanagi knazamo zamazeri haviza nehia vahe'mokizmi zamazeri hankavenetia Anumzamo tazeri hankavetineana, e'i Taitusi'ma e'nea zamo'e.

Ent Jumal, kes julgustab mahasurutuid, on meid lohutanud Tiituse tuleku kaudu.

7 Agrama e'nea zamokero'ompage, agri'ma azeri hankaveti'naza'zamo'e. Agra nagriku'ma navegama ante'naza zamofo nanekea nenasamino, nazano fore'ma higeta tamasuzampima mani'naza zamofone, nagriku'ma nentahiza'zamofo nanekema nasamige'na, mago'ane tusi muse hu'noe.

Kuid mitte ainult tema tulekuga, vaid ka lohutusega, mida ta oli saanud teilt. Sest ta jutustas meile teie igatsemisest, teie kahetsusest, teie innukusest minu pärast. See suurendas mu rõõmu veelgi.

8 Na'ankure avoma kreramisua zamo'enema tamasuzampima tamavrentesuana, nagra e'i anazankura nagesa ontahigosue. Na'ankure e'i anazamo'a osi'a knafi tamatazana tamigahie.

Isegi kui ma teid oma kirjaga kurvastasin, ei kahetse ma seda. Tõsi küll, ma kahetsesin, sest ma saan aru, et mu kiri teid mõnda aega ikkagi kurvastas.

9 Nagra menima avoma atreramantesua zankura muse nehue. Tamagri tamazeri tamagaze hunakuro ompage, tamata neraminketa tamagu'a rukrehe hanazegure. Na'ankure Anumzamo, vahe'amo'za erisazeguma avenesiankna tasuza e'nerisunkeno, tamaza hanigeta tagripintira mago'a knazana e'origahaze.

Aga nüüd ma rõõmustan – mitte seepärast, et teie kurvastasite, vaid et teie kurvastus tõi kaasa meeleparanduse. Te ju kurvastasite Jumalale meelepäraselt, nii et meie ei ole teile kahju teinud.

10 Na'ankure Anumzamo'a tagripima me'nea tasunku zampi huvazino taza hanigeta, kumira atreta tagu'a rukrehe hanunkeno taguravazina, tagra knazantigura tagesa ontahigahune. Hianagi tasunkuke nehuta tagu'a rukrehema osnunana, fri'za erifore hugahie.

Sest Jumalale meelepärane kurvastus toob meeleparanduse päästeks, mida ei kahetseta. Ilmalik kurvastus toob aga surma.

11 Keho Anumzamo'ma neramia knazamo'ma tagripima asunku'za erifore nehuno, tamazeri o'netigeta kazigazi huta tamagra'a tamazeri ama nehuta, antahi haviza nehuta, tamagu'afi kore nehuta, nagri'ma nagezankura tusiza huno tamavenesigeta, hanavetita havizama hu'nea vahera zamazeri fatgo nehuta, maka'zama hanafina fatgo zanke'za nehaze.

Näete ju ise, millise agaruse on teis esile toonud Jumalale meelepärane kurvastus, millise soovi end puhastada, millise nördimuse, millise kartuse, millise igatsuse, millise põlemise, millise valmiduse teha, mis õige! Teie olete käitunud igati laitmatult selles asjas.

12 Ana hu'negu iza havizana higeno, iza havizana huntene hu'na, e'i agafare avona krenoramue. Hianagi Anumzamofo avufina inanknama huta kvama krinerantaza zamo eama haniegu hu'na kreneramue.

Seega ei saatnud ma teile seda kirja sellepärast, kes tegi halba, ega sellepärast, kellele tehti halba, vaid selleks, et te võiksite ise veenduda, kui väga te meist hoolite Jumala ees.

13 E'i ana miko'za hazazamo'a, trimpa so'e nehie. Amama tarimpamo'ma so'ema hire'ma mago'ene musema huramantonana, Taitusima konkeno musema nehuno avamu'afima tamagripinti'ma fruzama eria zankura muse hu'ne.

Just see julgustabki meid. Lisaks meie endi julgustusele on meil olnud eriti hea meel näha Tiituse rõõmu, sest tema vaim on saanud kosutust teie kõikide poolt.

14 Tamagriku'ma musema nehua zankura, ko agrira asami'noe. Hagi tamagra nazeri nageze osu'naze, nagra tamagege'za tamasmi'noe. Hu'negu tamagriku'ma muse nehune huta Taitusima nesamuna zamo'a, tamage'za efore hugahie.

Ja et ma ei ole jäänud häbisse, kui ma olen teid temale kiitnud. Nagu me teile oleme alati rääkinud tõtt, nii on ka kiitlemine teist Tiitusele osutunud tõeks.

15 Taitusi'a agri'ma nevreta, ke'ama mikomota antahinemita, kore hunteta amagema antenaza zankura, tusiza huno tamagrikura antahineramino agera nokanie.

Ja tema kiindumus teisse on seda suurem, kui ta meenutab teie kõikide kuulekust, kuidas te võtsite teda vastu kartuse ja värinaga.

16 Nagra tusiza hu'na muse nehu'na, hakare'zana amne hugahaze hu'na antahineramue.

Mul on hea meel, et võin teie peale täiesti kindel olla.