< Job 29 >

1 Intuloy ni Job ti nagsao ket kinunana,
Job prenant encore de nouveau sa parabole, dit:
2 “O, a kaslaak la koma kadagiti naglabas a bulbulan idi inaywanannak ti Dios,
Qui m’accordera que je sois comme dans les anciens mois, comme aux jours dans lesquels Dieu me gardait;
3 idi nagraniag ti silawna iti ulok, ken idi nagnaak iti kasipngetan babaen iti lawagna.
Quand sa lampe luisait sur ma tête, et qu’à sa lumière je marchais dans les ténèbres;
4 O, a kasla ak koma idi kabanbanwagak nga al-aldaw idi adda pay laeng iti uneg ti toldak ti pannakigayyem ti Dios,
Comme je fus aux jours de ma jeunesse, quand en secret Dieu était dans mon tabernacle;
5 idi adda pay laeng iti sidongko ti Mannakabalin-amin, ken adda pay iti dennak dagiti annakko,
Quand le Tout-Puissant était avec moi, et qu’autour de moi étaient mes serviteurs;
6 idi agtaptapaw ti gatas iti dalanko, ken idi bukbukannak iti agay-ayus a lana ti dakkel a bato!
Quand je lavais mes pieds dans le beurre, et qu’une pierre répandait pour moi des ruisseaux d’huile;
7 Idi rimmuarak a mapan iti ruangan ti siudad, idi nagtugawak iti lugarko idiay paguummongan iti siudad,
Quand je m’avançais vers la porte de la ville, et que sur la place publique on me préparait un siège?
8 nakitadak dagiti agtutubo ket immadayoda bassit kaniak ken timmakder dagiti nataengan a tattao kas panagraemda kaniak.
Les jeunes hommes me voyaient, et se retiraient à l’écart; et les vieillards, se levant, se tenaient debout.
9 Sumardeng nga agsasao idi dagiti prinsipe no dumtengak; appotenda dagiti ngiwatda babaen kadagiti imada.
Les princes cessaient de parler, et mettaient un doigt sur leur bouche.
10 Napaulimek dagiti natakneng a tattao, ket dimket dagiti dilada iti ngangaw dagiti ngiwatda.
Les grands retenaient leur voix, et leur langue s’attachait à leur palais.
11 Ta kalpasan mangngegandak ket bendisionandak; idi nakitadak, nagbalindan a saksik ken inanamongandak
L’oreille qui m’entendait me proclamait bienheureux, et l’œil qui me voyait me rendait témoignage;
12 gapu ta isispalek idi ti napanglaw a tao nga umasug, ken kasta met dagiti awanan ti ama, nga awanan iti siasinoman a tumulong kenkuana.
Parce que j’avais délivré le pauvre qui criait, et l’orphelin qui n’avait pas de soutien.
13 Ti bendision ti tao a dandanin matay ket naited kaniak; pinagkantak a sirarag-o ti puso ti balo.
La bénédiction de celui qui allait périr venait sur moi, et je consolais le cœur de la veuve.
14 Insuotko ti kinalinteg, ket kinawesannak daytoy; kasla kagay ken turban ti kalintegak.
Je me suis revêtu de la justice, et l’équité de mes jugements m’a servi comme de vêtement et de diadème.
15 Nagbalinak a mata kadagiti bulsek a tattao; nagbalinak a saka kadagiti lugpi a tattao.
J’ai été un œil pour l’aveugle, et un pied pour le boiteux.
16 Nagbalinak nga ama kadagiti agkasapulan a tattao; adalek ti kaso uray iti maysa a tao a saanko nga am-ammo.
J’étais le père des pauvres; et l’affaire que je ne connaissais pas, je l’étudiais avec le plus grand soin.
17 Tinukkolko ti panga ti saan a nalinteg a tao; rinabsutko ti nakimmeg manipud iti nagbaetan dagiti ngipenna.
Je brisais les mâchoires de l’injuste, et j’arrachais la proie de ses dents.
18 Kalpasanna kinunak, 'Matayakto iti umokko; paaddoekto dagiti aldawko a kasla kadagiti darat.
Et je disais: C’est dans mon petit nid que je mourrai, et comme le palmier, je multiplierai mes jours.
19 Nagwaras dagiti ramutko kadagiti danum, ken agtalinaed ti linnaaw kadagiti sangak iti agpatpatnag.
Ma racine s’étend le long des eaux, et la rosée se reposera sur ma moisson.
20 Ti dayawko ket kanayon a nalapsat, ken ti pana ti pigsak ket kanayon a barbaro iti imak.
Ma gloire se renouvellera tous les jours et mon arc se fortifiera dans ma main.
21 Dinengngegdak dagiti tattao; inuraydak; nagulimekda a dumngeg iti balakadko.
Ceux qui m’écoutaient attendaient mon sentiment, et, attentifs, ils se tenaient en silence pour recevoir mon avis.
22 Kalpasan ti panagsaok, saandan a nagsao; nagtinnag a kasla danum dagiti sasaok kadakuada.
Ils n’osaient rien ajouter à mes paroles, et mon discours coulait sur eux goutte à goutte.
23 Kanayondak nga ur-urayen a kas iti panagurayda iti tudo; inungapda ti ngiwatda iti nalawa tapno uminomda kadagiti sasaok, a kas iti ar-aramidenda iti maudi a tudo.
Ils me souhaitaient comme l’eau du ciel, et ils ouvraient leur bouche, comme la terre s’ouvre à la pluie de l’arrière-saison.
24 Inisemak ida idi saanda a namnamaen daytoy; saanda a linaksid ti raniag ti rupak.
Si quelquefois je leur souriais, ils ne le croyaient pas, et la lumière de mon visage ne tombait pas à terre.
25 Pinilik ti wagasda ket nagbalinak a kas panguloda; nagbiagak a kas iti maysa nga ari kadagiti armadana, kas maysa a mangliwliwa kadagiti agdung-dung-aw iti natayan.
Si je voulais aller parmi eux, j’avais la première place; et lorsque j’étais assis comme un roi entouré de son armée, j’étais cependant le consolateur des affligés.

< Job 29 >