Jọn 11
1 Nʼoge ahụ, ahụ adịghị otu nwoke a na-akpọ Lazarọs onye Betani, nke bụ obodo nta nke Meri na Mata nwanne ya nwanyị.
Üks mees nimega Laatsarus oli haige. Ta elas Betaanias koos oma õdede Maarja ja Martaga.
2 Nke a bụ Meri ahụ weere mmanụ otite dị oke ọnụahịa tee Onyenwe anyị, ma jirikwa agịrị isi ya hichaa ụkwụ ya. Ọ bụ nwanne ya nwoke Lazarọs bụ onye nọ nʼọrịa.
Maarja oli see, kes oli Issandat lõhnaainega võidnud ja tema jalgu oma juustega kuivatanud. Tema vend Laatsarus oli haige.
3 Nke a mere ụmụnne ya nwanyị zigara Jisọs ozi sị, “Onyenwe anyị, onye ahụ nke ị hụrụ nʼanya nọ nʼọrịa.”
Õed saatsid siis Jeesusele sõnumi: „Issand, su lähedane sõber on haige.“
4 Mgbe Jisọs nụrụ ya, ọ sịrị, “Ọrịa a abụghị nke ọnwụ kama ọ bụ iji nye Chineke otuto nakwa ka e site na ya nye Ọkpara Chineke otuto.”
Kui Jeesus uudist kuulis, ütles ta: „Selle haiguse lõpptulemus ei ole surm. Selle kaudu ilmneb Jumala au, et Jumala Poeg saaks austatud.“
5 Jisọs hụrụ Mata, na nwanne ya nwanyị na Lazarọs nʼanya.
Kuigi Jeesus armastas Martat, Maarjat ja Laatsarust
6 Mgbe ọ nụrụ na Lazarọs nọ nʼọrịa, ọ nọkwuru mkpụrụ ụbọchị abụọ nʼebe ahụ ọ nọ.
ning oli kuulnud, et Laatsarus on haige, jäi ta veel kaheks päevaks sinna, kus ta oli.
7 Ya mere, ọ gwara ndị na-eso ụzọ ya, “Ngwanụ ka anyị laghachi azụ na Judịa.”
Siis ütles ta jüngritele: „Lähme tagasi Juudamaale.“
8 Ma ndị na-eso ụzọ ya sịrị ya, “Onye ozizi, nʼoge nta gara aga ka ndị Juu chọrọ ịtụ gị nkume. Ị na-agakwa ebe ahụ ọzọ?”
Jüngrid vastasid: „Rabi, alles mõne päeva eest üritasid juudid sind kividega surnuks visata. Kas sa tõesti tahad praegu sinna tagasi minna?“
9 Jisọs zara, “Ọ bụghị awa iri na abụọ dị nʼotu ehihie nke ụbọchị? Onye na-ejegharị nʼehihie anaghị asụ ngọngọ, nʼihi na ọ na-eji ìhè nke ụwa a ahụ ụzọ.
„Eks ole päevas kaksteist tundi?“vastas Jeesus.
10 Ma ndị na-ejegharị nʼabalị na-azọhie ụkwụ, nʼihi na ìhè adịghị nʼime ha.”
„Kui kõnnid päeval, siis sa ei komista, sest sa näed selle maailma valguses, kuhu sa lähed. Aga kui sa kõnnid öösel, siis sa komistad, sest sul ei ole valgust.“
11 Mgbe o kwusiri nke a, ọ gwakwara ha, “Enyi anyị Lazarọs na-arahụ ụra, ma ana m aga ịkpọte ya nʼụra.”
Pärast selle rääkimist ütles ta: „Meie sõber Laatsarus on magama jäänud, aga ma lähen sinna ja äratan ta üles!“
12 Ndị na-eso ụzọ ya sịrị ya, “Onyenwe anyị, ọ bụrụ na ọ na-arahụ ụra, ọ ga-adị mma.”
Jüngrid ütlesid: „Issand, kui ta magab, siis hakkab tal parem.“
13 Ihe Jisọs na-ekwu bụ banyere ọnwụ ya ma ha chere na ọ na-ekwu banyere ịrahụ ụra efu.
Jeesus oli vihjanud Laatsaruse surmale, kuid jüngrid arvasid, et ta mõtleb tegelikku magamist.
14 Mgbe ahụ, Jisọs gwaghere ha ọnụ, “Lazarọs anwụọla.
Niisiis ütles Jeesus neile otse: „Laatsarus on surnud.
15 Ma nʼihi unu, obi dị m ụtọ na anọghị m nʼebe ahụ, ka unu nwe ike kwere. Ma bịanụ ka anyị gakwuru ya.”
Teie pärast olen ma rõõmus, et mind polnud seal, sest nüüd saate minusse uskuda. Lähme teda vaatama.“
16 Tọmọs, onye a na-akpọ Didimọs, gwara ndị na-eso ụzọ ibe ya, “Ka anyị gakwanụ ka anyị soro ya nwụọ.”
Kaksik Toomas ütles oma kaasjüngritele: „Lähme ka, et võiksime koos temaga surra.“
17 Mgbe Jisọs rutere, ọ chọpụtara na Lazarọs anọọlarị nʼili ụbọchị anọ.
Kui Jeesus kohale jõudis, sai ta teada, et Laatsarus oli nelja päeva eest hauda pandud.
18 Betani dị Jerusalem nso, ihe dị ka kilomita atọ.
Betaania asus Jeruusalemmast ainult kolme kilomeetri kaugusel
19 Ma ọtụtụ ndị Juu bịakwutere Mata na Meri ịkasị ha obi nʼihi ọnwụ nwanne ha nwoke.
ja paljud juudid olid tulnud Maarjat ja Martat venna kaotuse pärast lohutama.
20 Mgbe ozi ọbịbịa Jisọs ruru Mata ntị, ọ gara izute ya, ma Meri nọdụrụ nʼụlọ.
Kui Marta sai teada, et Jeesus tuleb, läks ta välja temaga kohtuma, kuid Maarja jäi majja.
21 Mata sịrị Jisọs, “Onyenwe m, a sị na ị nọ nʼebe a, nwanne m nwoke agaraghị anwụ.
Marta ütles Jeesusele: „Issand, kui sa oleksid siin olnud, siis mu vend ei oleks surnud.
22 Ma ugbu a, amara m na Chineke ga-enye gị ihe ọbụla ị rịọrọ.”
Aga ma olen kindel, et isegi nüüd annab Jumal sulle, mida iganes sa palud.“
23 Jisọs sịrị ya, “Nwanne gị nwoke ga-ebili ọzọ.”
Jeesus ütles talle: „Sinu vend tõuseb surnuist üles.“
24 Mata sịrị ya, “Amara m na ọ ga-ebili ọzọ nʼụbọchị mbilite nʼọnwụ nʼoge ikpeazụ.”
„Ma tean, et ta tõuseb surnuist üles viimsepäeva ülestõusmisel, “vastas Marta.
25 Jisọs gwara ya, “Mụ onwe m bụ mbilite nʼọnwụ na ndụ. Onye ọbụla kwere na m, a sịkwarị na ọ nwụrụ anwụ, ọ ga-adị ndụ ọzọ.
Jeesus ütles: „Mina olen ülestõusmine ja elu. Kes minusse usub, see elab, isegi kui ta sureb.
Mitte keegi, kes elab minus ja usub minusse, ei sure. Kas sa usud seda?“ (aiōn g165)
27 Ọ sịrị ya, “E, Onyenwe m, ekwere m na ị bụ Kraịst ahụ, Ọkpara Chineke, onye ga-abịa nʼụwa.”
„Jah, Issand, “vastas Marta, „ma usun, et sina oled Messias, Jumala Poeg, see, kes pidi siia maailma tulema.“
28 Mgbe o kwuchara nke a, ọ gara kpọọ nwanne ya nwanyị bụ Meri, jiri nwayọọ sị ya, “Onye ozizi abịala, ọ na-akpọ gị.”
Kui Marta seda oli öelnud, läks ta ja ütles oma õele Maarjale salaja: „Õpetaja on siin ja tahab sind näha.“
29 Mgbe ọ nụrụ nke a, ọ biliri ọsịịsọ ga zute ya.
Kohe kui Maarja seda kuulis, tõusis ta kiiresti ja läks Jeesusele vastu.
30 Ruo mgbe a, Jisọs abịarutebeghị nʼobodo nta ahụ, ma ọ ka nọ nʼebe ahụ Mata zutere ya.
Jeesus ei olnud veel külasse jõudnud. Ta oli ikka veel selles kohas, kus Marta temaga oli kohtunud.
31 Ndị Juu nọ nʼụlọ na-akasị Meri obi hụrụ ya ka ọ pụrụ ngwangwa. Ha sochiri ya nʼazụ nʼihi na ha chere na ọ na-aga nʼili ibe akwa nʼebe ahụ.
Juudid, kes olid olnud Maarjat majas lohutamas, nägid, kuidas ta kiiresti tõusis ja lahkus. Nad järgnesid talle, arvates, et ta läheb haua juurde nutma.
32 Mgbe Meri rutere nʼebe Jisọs nọ, ọ dara nʼụkwụ ya sị, “Onyenwe m, ọ bụrụ na ị nọ nʼebe a, nwanne m nwoke agaraghị anwụ.”
Kui Maarja jõudis paika, kus Jeesus oli, ja ta nägi Jeesust, langes ta tema jalge ette ja ütles: „Issand, kui sa siin oleksid olnud, siis mu vend ei oleks surnud.“
33 Mgbe Jisọs hụrụ ya ka ọ na-ebe akwa ya na ndị Juu ahụ so ya ka ha na-ebekwa akwa, o metụrụ ya nʼime mmụọ ya. O nwere ọmịiko dị ukwuu.
Kui Jeesus nägi teda nutmas ja juute, kes tulid samuti temaga koos nutma, läks ta endast välja.
34 Ọ sịrị, “Olee ebe unu liri ya?” Ha sịrị ya, “Onyenwe anyị bịa ka ị hụ.”
„Kuhu te ta panite?“küsis ta. Nad vastasid: „Issand, tule ja vaata.“
35 Jisọs ebee akwa.
Siis nuttis ka Jeesus.
36 Mgbe ahụ ndị Juu na-asị, “Lee ka o si hụ ya nʼanya.”
„Näete, kui väga ta teda armastas, “ütlesid juudid.
37 Ma ụfọdụ nʼime ha sịrị, “Nwoke a meghere anya onye kpuru ìsì, ọ garaghị enwe ike mee ka nwoke a hapụ ịnwụ?”
Aga mõned neist ütlesid: „Kui ta suutis pimeda mehe silmad avada, kas ta ei oleks suutnud hoida Laatsarust suremast?“
38 Ọzọkwa, Jisọs sụrụ ude nʼime onwe ya nke ukwuu, bịarute nʼili ahụ nso. Ili ahụ bụ ọgba e jiri nkume dị ukwuu mechie ọnụ ya.
Endast väljas olles läks Jeesus haua juurde. See oli koobas, mille suu ette oli pandud suur kivi.
39 Jisọs sịrị, “Bupunụ nkume ahụ!” Ma Mata, nwanne nwanyị onye ahụ nwụrụ anwụ, sịrị ya, “Onyenwe anyị, ọ ga na-esi isi ugbu a, nʼihi na nke a bụ abalị anọ ọ nwụrụ.”
„Eemaldage kivi, “käskis Jeesus. Kuid Marta, surnud mehe õde, ütles: „Issand, seal on nüüd kohutav hais, sest ta on neli päeva surnud olnud.“
40 Ma Jisọs sịrị ya, “Ọ bụ na m agwaghị gị sị na ọ bụrụ na ị kwere ị ga-ahụ ọrụ ebube Chineke?”
„Kas ma ei öelnud sulle, et kui sa usuksid minusse, näeksid sa Jumala au?“vastas Jeesus.
41 Ya mere, ha bupụrụ nkume ahụ. Jisọs lere anya nʼelu sị, “Nna, ana m ekele gị nʼihi na ị nụla olu m.
Niisiis eemaldasid nad kivi. Jeesus vaatas taeva poole ja ütles: „Isa, ma tänan sind, et sa mind kuuled.
42 Amaara m na ị na-anụ olu m mgbe niile. Ana m ekwu nke a nʼihi ndị a gbara m gburugburu nʼebe a, ka ha kwere na ọ bụ gị zitere m.”
Ma tean, et sa kuuled mind alati. Ütlen seda siin seisva rahva pärast, et nad usuksid, et sina läkitasid mu.“
43 Mgbe o kwusiri nke a, o jiri oke olu tie mkpu, “Lazarọs, pụta!”
Pärast neid sõnu hüüdis Jeesus: „Laatsarus, tule välja!“
44 Onye ahụ nwụrụ anwụ pụtara, e jikwa akwa ozu kekọta aka ya na ụkwụ ya, werekwa akwa ịchafu kechie ihu ya. Jisọs sịrị ha, “Tọpụnụ ya, hapụ ya ka ọ laa.”
Surnud mees tuli välja, käed ja jalad linaste ribadega kinni seotud ning riie näo ümber. „Siduge ta lahti ja laske ta vabaks, “käskis Jeesus.
45 Ọtụtụ ndị Juu bịakwutere Meri bụ ndị hụrụ ihe a o mere, kwere na ya.
Selle tulemusena hakkasid Jeesusesse uskuma paljud juudid, kes olid tulnud Maarjat lohutama ja nägid, mida Jeesus tegi.
46 Ma ụfọdụ nʼime ha lara gaa kọọrọ ndị Farisii ihe o mere.
Kuid teised läksid variseride juurde ja jutustasid neile, mida Jeesus oli teinud.
47 Mgbe ahụ, ndịisi nchụaja na ndị Farisii kpọrọ nzukọ ndị Sanhedrin. Ha na-asị, “Gịnị ka anyị ga-eme? Nʼihi na nwoke a na-eme ọtụtụ ihe ịrịbama.
Seejärel kutsusid ülempreestrid ja variserid kokku valitseva nõukogu koosoleku. „Mida me peame tegema?“küsisid nad. „See mees teeb palju imetegusid.
48 Ọ bụrụ na anyị ahapụ ya ka ọ gaa nʼihu, mmadụ niile ga-ekwere na ya. Ndị Rom ga-abịakwa, kwatuo ụlọnsọ ukwu ma napụ anyị obodo anyị.”
Kui me laseme tal jätkata, hakkavad kõik temasse uskuma ning siis hävitavad roomlased nii templi kui ka meie rahva.“
49 Ma otu onye nʼime ha bụ Kaịfas, onyeisi nchụaja nʼafọ ahụ sịrị ha, “Unu amaghị ihe ọbụla.
„Te ei saa millestki aru!“ütles Kaifas, kes oli tol aastal ülempreester.
50 Ọ bụ na unu amaghị na ọ ka mma ka otu onye nwụọ nʼihi mmadụ niile, karịa nʼobodo anyị niile ga-ala nʼiyi.”
„Kas te ei mõista, et teile on parem, et üks inimene sureb rahva eest, nii et kogu rahvast ei hävitataks?“
51 Dị ka onyeisi nchụaja nke afọ ahụ, o kwughị nke a site nʼechiche ya, kama o buru amụma na Jisọs ga-anwụ nʼihi mba ndị Juu.
Ta ei öelnud seda iseenesest, vaid tolle aasta ülempreestrina kuulutas ta prohvetlikult, et Jeesus sureb rahva eest.
52 Ọ bụghị nʼihi mba ahụ naanị, kama, ka ọ kpọkọta ụmụ Chineke ndị gbasara nʼebe niile.
Ja mitte ainult juudi rahva eest, vaid kõigi hajutatud Jumala laste eest, et nad saaksid kokku kogutud ja üheks.
53 Ya mere, site nʼụbọchị ahụ, ha malitere ịgba izu otu ha ga-esi gbuo ya.
Sellest ajast peale tegid nad plaane, kuidas nad saaksid Jeesust tappa.
54 Ya mere, Jisọs kwụsịrị ịgagharị ebe ndị Juu ga-ahụ ya. O siri nʼebe ahụ pụọ gaa nʼakụkụ ọzara nʼotu obodo nta a na-akpọ Ifrem. Ya na ndị na-eso ụzọ ya nọdụrụ nʼebe ahụ.
Seega ei rännanud Jeesus avalikult juutide hulgas, vaid läks kõrbelähedases piirkonnas asuvasse Efraimi linna ja jäi oma jüngritega sinna.
55 Mmemme Ngabiga ndị Juu dịkwa nso. Ọtụtụ ndị mmadụ si nʼakụkụ ala ndị Juu niile bịa Jerusalem. Ha bịara tutu mmemme ahụ ebido ka ha mee onwe ha ka ha dị ọcha.
Oli peaaegu juutide paasapüha aeg ja palju rahvast läks maalt Jeruusalemma, et end paasapüha jaoks puhastada.
56 Ha na-achọ Jisọs na-ajụrịta onwe ha nʼime ụlọnsọ ukwu ahụ, “Gịnị ka unu chere? Ọ bụ na ọ gaghị abịa na mmemme a?”
Inimesed otsisid Jeesust ja rääkisid temast, kui nad templis seisid. „Mida te arvate?“küsisid nad üksteiselt. „Kas ta tuleb pühadele?“
57 Ma nʼoge ahụ, ndịisi nchụaja na ndị Farisii enyela iwu ka onye ọbụla hụrụ ya bịa gwa ha ka ha gaa jide ya.
Ülempreestrid ja variserid olid andnud korralduse, et igaüks, kes teab, kus Jeesus on, peab sellest teatama, et nad saaksid ta kinni võtta.
