Jób 30
1 Most pedig nevetnek rajtam, a kik fiatalabbak nálam a kiknek atyjokat az én juhaimnak komondorai közé sem számláltam volna.
Amma indi yaşca məndən kiçiklər Mənə lağ edirlər. Vaxtı ilə atalarını heç bir işə layiq görməzdim, Sürümün itlərinin yanına belə, qoymazdım.
2 Mire való lett volna nékem még kezök ereje is? Rájok nézve a vénség elveszett!
Çünki taqətdən düşmüşdülər, Biləklərinin gücü getmişdi, Heç biri işimə yaramırdı.
3 Szükség és éhség miatt összeaszottak, a kik a kopár földet futják, a sötét, sivatag pusztaságot.
Onlar yoxsulluqdan, aclıqdan zəifləmişdi, Gecələr çöl-biyabanda bitki kökü gəmirirdi.
4 A kik keserű füvet tépnek a bokor mellett, és rekettyegyökér a kenyerök.
Kollardan duzlu bitkilər toplayırdılar, Süpürgə kollarının köklərini yeyirdilər.
5 Az emberek közül kiűzik őket, úgy hurítják őket, mint a tolvajt.
Xalq arasından qovulurdular, Üstlərinə elə çığırırdılar ki, Elə bil ki oğrudurlar.
6 Félelmetes völgyekben kell lakniok, a földnek és szikláknak hasadékaiban.
Vadi yataqlarında, yerin dəliklərində, Qaya ovuqlarında yaşayırdılar.
7 A bokrok között ordítanak, a csalánok alatt gyülekeznek.
Kollar arasında bağırırdılar, Qara tikan kolu altında daldalanırdılar.
8 Esztelen legények, sőt becstelen fiak, a kiket kivertek az országból.
Axmaqların, adsız-sansız insanların övladlarıdır, Ölkədən qovulmuşdular.
9 És most ezeknek lettem gúnydalává, nékik levék beszédtárgyuk!
İndisə dillərində dastan olmuşam, Ağızlarında məsəl olmuşam.
10 Útálnak engem, messze távoznak tőlem, és nem átalanak pökdösni előttem.
İkrah edərək məndən gen dayanırlar, Hətta üzümə tüpürməkdən çəkinmirlər.
11 Sőt leoldják kötelöket és bántalmaznak engem, és a zabolát előttem kivetik.
Çünki Allah kamanımın ipini boşaltdı, Məni zəlil elədi. Ona görə onlar gözümün qabağındaca Cilovlarını çıxarıb atdılar.
12 Jobb felől ifjak támadnak ellenem, gáncsot vetnek lábaimnak, és ösvényt törnek felém, hogy megrontsanak.
Bu avara gənclər sağ tərəfimdən çıxır, Ayaqlarımı büdrədir, Mənə qarşı torpaq qalağı düzəldir.
13 Az én útamat elrontják, romlásomat öregbítik, nincsen segítség ellenök.
Yolumu bərbad etdilər, Onlara dəstək verən olmasa da, Məni yox etməyə çalışırlar.
14 Mint valami széles résen, úgy rontanak elő, pusztulás között hömpölyögnek ide.
Sanki geniş dəliklərdən keçib Viranəlikdən üstümə yuvarlanırlar.
15 Rettegések fordultak ellenem, mint vihar űzik el tisztességemet, boldogságom eltünt, mint a felhő.
Dəhşətlər üstümə doldu, Şərəfimi yel tək sovurdu, Xoşbəxtliyim bulud kimi keçib getdi.
16 Mostan azért enmagamért ontja ki magát lelkem; nyomorúságnak napjai fognak meg engem.
İndi canım taqətdən düşdü, Dar günlər məndən bərk yapışdı.
17 Az éjszaka meglyuggatja csontjaimat bennem, és nem nyugosznak az én inaim.
Gecələr sümüklərim sızıldayır, Canımı gəmirən ağrılar dayanmır.
18 A sok erőlködés miatt elváltozott az én ruházatom; úgy szorít engem, mint a köntösöm galléra.
Allah paltarı zorla əynimdən çıxarır, Məndən cübbəmin yaxası kimi yapışır.
19 A sárba vetett engem, hasonlóvá lettem porhoz és hamuhoz.
Məni lilə batırır, Toza, külə dönmüşəm.
20 Kiáltok hozzád, de nem felelsz; megállok és csak nézel reám!
Sənə yalvarıram, cavab vermirsən, Ayağa qalxmağıma göz qoyursan.
21 Kegyetlenné változtál irántam; kezed erejével harczolsz ellenem.
Mənə qarşı rəhmsizsən, Güclü əllərinlə məni əzirsən.
22 Felemelsz, szélnek eresztesz engem, és széttépsz engem a viharban.
Məni qaldırıb yel üstünə mindirirsən, Fırtına içinə salıb məni darmadağın edirsən.
23 Hiszen tudtam, hogy visszatérítesz engem a halálba, és a minden élő gyülekező házába;
Bilirəm, məni ölümə, Bütün ömür sürənlər üçün təyin olunan son mənzilə aparacaqsan.
24 De a roskadóban levő ne nyujtsa-é ki kezét? Avagy ha veszendőben van, ne kiáltson-é segítségért?
Yıxılana əl qaldırmaq olmaz, Bəlaya düşənin harayına çatan yoxdur.
25 Avagy nem sírtam-é azon, a kinek kemény napja volt; a szűkölködő miatt nem volt-é lelkem szomorú?
Məgər dara düşənlər üçün ağlamırdımmı? Yoxsulların halına yanmırdımmı?
26 Bizony jót reméltem és rossz következék, világosságot vártam és homály jöve.
Mən yaxşılıq gözlədim, yamanlıq gəldi, Mən işıq umarkən qaranlıq gəldi.
27 Az én bensőm forr és nem nyugoszik; megrohantak engem a nyomorúságnak napjai.
Ürəyim çırpınır, rahatlığı yoxdur, Ağır günlər qarşımı kəsdi.
28 Feketülten járok, de nem a nap hősége miatt; felkelek a gyülekezetben és kiáltozom.
Yoxdur bir işıq ucu, qarala-qarala gəzirəm, Camaat arasında durub fəryad edirəm.
29 Atyjok fiává lettem a sakáloknak, és társokká a strucz madaraknak.
Çaqqallara qardaş oldum, Bayquşlara yoldaş oldum.
30 Bőröm feketülten hámlik le rólam, és csontom elég a hőség miatt.
Qaralan dərim soyulur, Qızdırmadan sümüklərim yanır.
31 Hegedűm sírássá változék, sípom pedig jajgatók szavává.
Liram yas tutub nalə çəkir, Tütəyim zar-zar inləyir.
