Zsoltárok 2

1 Miért csődültek a népek, és gondolnak hiábavalót a nemzetek,

Nə üçün millətlər belə vurnuxmaya düşür, Ümmətlər boş şeylər düşünür?

2 összeállanak a föld királyai, és együtt tanakodnak a fejedelmek az Örökkévaló és az ő fölkentje ellen?

Dünya şahları yığışır, Hökmdarlar Rəbbə və Onun məsh etdiyinə qarşı birləşir.

3 Szakítsuk szét kötelékeiket, s vessük le magunkról bilincseiket!

Deyirlər: «Gəlin onların buxovlarını qoparaq, Üstümüzdəki zəncirlərini ataq».

4 Az égben trónoló nevet, az Úr gúnyolódik rajtuk,

Göylərin sakini gülür, Xudavənd onlara istehza edir.

5 akkor beszél hozzájuk haragjában és hevében megrettenti őket:

Sonra onlara hiddəti ilə xəbərdarlıq edəcək, Qəzəbi ilə onları dəhşətə gətirəcək.

6 Hisz én iktattam be királyomat Cziónon, az én szent hegyemen. –

O deyir: «Mən padşahımı Müqəddəs dağım Sionda əyləşdirmişəm».

7 Hadd adok hírt törvényről! Az Örökkévaló szólt hozzám: fiam vagy, én ma szülőd lettem.

Rəbbin fərmanını elan edəcəyəm. Rəbb mənə dedi: «Sən Mənim oğlumsan, Mən bu gün sənə Ata oldum.

8 Kérj tőlem, s majd adok nemzeteket birtokodul s tulajdonodul a földnek végeit;

Məndən istə, onda irs olaraq millətləri, Mülk olaraq yer üzünün qurtaracağınadək hər yeri Sənə verərəm.

9 majd megtöröd őket vaspálczával, mint a fazekasedényt szétzúzod őket!

Onları dəmir əsa ilə qıracaqsan, Saxsı qab kimi çilik-çilik edəcəksən».

10 Most tehát királyok, térjetek észre, okuljatok, földnek birái;

İndi, ey şahlar, müdrik olun! Ey dünya hakimləri, ibrət alın!

11 szolgáljátok az Örökkévalót félelemben és ujjongjatok remegés közt.

Rəbdən qorxub Ona xidmət edin, Həm titrəyin, həm sevinin.

12 Hódoljatok a fiúnak, nehogy haragudjék s elvesznétek az úton; mert kevés híján felgyúl a haragja. Boldogok mind, kik benne keresnek menedéket!

Oğulu öpün ki, qəzəblənməsin, Yoxsa tutduğunuz yolda məhv olarsınız. Çünki qəzəbi tezliklə alovlanar. Ona pənah gətirənlərin hamısı nə bəxtiyardır!