Zsoltárok 139
1 A karmesternek. Zsoltár Dávidtól. Örökkévaló, átkutattál engem és megismertél.
Musiqi rəhbəri üçün. Davudun məzmuru. Ya Rəbb, məni yoxlayaraq tanıdın,
2 Te ismered ültemet és keltemet, érted gondolatomat messziről.
Oturuşumu-duruşumu Özün bilirsən, Fikirlərimi uzaqdan duyursan.
3 Jártamat és fektemet meghánytad, s mind az útjaimat kitapasztaltad,
Getməyimə, yatmağıma nəzarət edirsən, Nə yollardan keçdiyimi bilirsən.
4 mert nincs szó nyelvemen; immár Örökkévaló, ismered azt egészen.
Sözlərimi dilə gətirməmişdən əvvəl, Ya Rəbb, hamısını tamamilə bilirsən.
5 Hátul és elől körülzártál engem és reám tetted kezedet.
Hər yandan məni əhatə etmisən, Öz əlini üzərimə qoymusan.
6 Csodálatos nekem a megismerése, túlmagas, nem birom meg.
Bu bilik əsrarəngizdir, məndən yüksəkdir, Bunu dərk edə bilmərəm.
7 Hová menjek szellemedtől, s hová szökjem színed elől?
Hara gedim ki, Ruhun orada olmasın? Hara qaçım ki, hüzurunda olmayım?
Əgər göylərə çıxsam, Sən oradasan, Ölülər diyarında yatsam, Sən oradasan. (Sheol h7585)
9 Venném hajnalnak szárnyait, laknám tengernek végén:
Qanad alıb gündoğana uçsam belə, Dənizi keçib günbatana qonsam belə,
10 ott is kezed vezet engem, és megragad a te jobbod.
Sənin sağ əlin bələdçim olacaq, Sağ əlin məni qoruyacaq.
11 Ha mondom: bizony, sötétség borit el engem és éjjellé válik a világosság körülöttem:
Desəm də: «Qoy zülmət məni bürüsün, İşıq batsın, ətrafım gecəyə dönsün»,
12 a sötétség sem sötét neked, s az éjjel világít mint a nappal, akár sötétség akár világosság!
Sənin qarşında zülmət batar, Önündə gecə də gündüz kimi nur saçar. Nurun, zülmətin Sənin üçün nə fərqi var?
13 Mert te szerzetted veséimet, szöttél engem anyám testében.
Sən mənim daxili üzvlərimi yaratmısan, Mənə ana bətnində quruluş vermisən.
14 Magasztallak azért, hogy félelmetesen csodás lettem; csodásak a műveid és lelkem tudja nagyon.
Sən məni ecazkar, əsrarəngiz yolla yaratmısan, Ona görə şükür edirəm. Nə qədər xariqəli işlər görmüsən! Bunu ürəkdən yaxşı dərk edirəm.
15 Nem volt rejtve előtted csontozatom, a hogy alkottattam titokban, himeztettem földnek aljaiban.
Mən gizli bir yerdə yaranarkən, Dünyanın dərin yerində yaranarkən Bədənim Səndən gizli qalmadı.
16 Idomtalan testemet látták szemeid; a könyvedben mind be vannak irva-e a napok, melyek alkotandók, midőn egy sem volt még közülök.
Dünyaya gəlməzdən əvvəl Sənin gözlərin məni gördü. Ömrüm başlamazdan əvvəl Mənə təyin etdiyin hər bir günü kitabına yazmısan.
17 Nekem pedig mi drágák a gondolataid, oh Isten, mi tetemesek az összegeik!
Ey Allah, mənim üçün fikirlərinin qiyməti çoxdur, Onların sayı-hesabı yoxdur!
18 Megolvasnám – számosabbak a fövenynél; fölébredek és még veled vagyok.
Saysaydım onları, qum dənələrindən çox olardı, Oyananda yenə mən Səninləyəm.
19 Vajha megölnéd, oh Isten, a gonoszt! És vérontás emberei ti, távozzatok tölem!
Ey Allah, kaş ki pisləri qıraydın, Qantökənlərin hamısı məndən uzaq olaydı,
20 Kik téged megemlítenek fondorlatnál, hamisan ejtették ki nevedet ellenségeid.
Onlar Sənə qarşı pis niyyətlə danışır, Düşmənlərin adına küfr edirlər!
21 Nemde gyűlölőidet, oh Örökkévaló, gyülölöm és az ellened támadóktól elundorodom.
Ya Rəbb, Sənə nifrət edənlərə nifrət etmərəmmi? Əleyhdarlarından ikrah etmərəmmi?
22 Teljes gyűlölettel gyűlölöm őket, ellenségeimmé lettek nekem!
Onlara tamamilə nifrət edirəm, Onları özümə düşmən sayıram.
23 Kutass át engem, Isten s ismerd meg szivemet; vizsgálj meg, s ismerd meg tépelődésemet!
Ey Allah, məni yoxla, qəlbimi öyrən, Sən məni sınaqdan keçirib bütün fikirlərimi bil.
24 S lásd, van-e bennem bosszantásnak útja, s vezess engem az örök útra!
Gör qəlbimdə pisliyə yol verirəmmi? Əbədi yolda mənə rəhbər ol!
