< Halelu 137 >
1 MA na muliwai o Babulona, malaila kakou i noho iho ai, A uwe aku la i ko kakou hoomanao ana ia Ziona.
Nous nous sommes assis près des fleuves de Babylone, et là, nous avons pleuré, nous souvenant de Sion.
2 Ma na wilou maloko olaila, I kaulai ai makou i ko makou mea kani.
Nous avons suspendu nos harpes aux saules de la contrée.
3 No ka mea, malaila, noi mai ka poe i lawe pio ia makou, I na olelo o ke oli; A o ka poe hoinoino ia makou, noi mai lakou e lealea makou, I mai, E oli mai oukou i ka oli o Ziona.
Là, ceux qui nous avaient emmenés captifs nous demandaient des chants joyeux: Chantez-nous quelque chose des cantiques de Sion.
4 Pehea la makou e oli ai i ka oli o Iehova, Ma ka aina malihini?
Comment chanterions-nous les cantiques de l'Éternel, dans une terre étrangère?
5 Ina e hoopoina au ia oe, e Ierusalema, E poina pu no ko'u lima akua i ka hana,
Si je t'oublie, Jérusalem, que ma droite s'oublie elle-même!
6 I ole au e hoomanao ia oe, E pipili hoi kuu aleio i ka aluna o ko'u waha; I ole hoi e kela aku ko'u makemake ia Ierusalema, Mamua o ko'u mea lealea mai.
Que ma langue s'attache à mon palais, si je ne me souviens de toi, si je ne fais de Jérusalem le principal sujet de ma joie!
7 E Iehova, e hoomanao oe i na keiki o Edoma, I ka la o Ierusalema; I ka poe i olelo mai, E wawahi, e wawahi, A ilalo i ke kumu ona.
Éternel, souviens-toi des enfants d'Édom, qui, dans la journée de Jérusalem, disaient: Rasez, rasez jusqu'à ses fondements!
8 E ke kaikamahine o Babulona, ka mea e anaiia auanei, E pomaikai auanei ka mea hoopai aku ia oe, i ka hewa, Au i hana hewa mai ai ia makou.
Fille de Babel, la dévastée, heureux qui te rendra ce que tu nous as fait!
9 E pomaikai no hoi ka mea lalau aku i kau mau keiki, A ulupa ia lakou ilalo i na pohaku.
Heureux qui saisira tes enfants, et les écrasera contre le rocher!