< II Samuela 24 >
1 U A hoaa hou ia ka inaina o Iehova i ka Iseraela, a ua hoowalewaleia mai o Davida maluna o lakou, e kena aku ai, E haele e helu aku i ka Iseraela a me ka Iuda.
La colère du Seigneur s’étant de nouveau allumée contre les Israélites, il incita David contre eux en disant: "Procède au dénombrement d’Israël et de Juda."
2 I aku la ke alii ia Ioaba ka lunakaua, e noho ana me ia, E poaihele oukou i na ohana a pau o ka Iseraela, mai Dana a hiki aku i Beereseba, a e helu oukou i na kanaka, i ike hoi au i ka nui o na kanaka.
Le roi dit à Joab, le chef de l’armée, qui était près de lui: "Parcours, je te prie, toutes les tribus d’Israël depuis Dan jusqu’à Bersabée, et recensez le peuple, afin que je connaisse le chiffre de la population."
3 I aku la o Ioaba i ke alii, E hoonui mai o Iehova i na kanaka i ko lakou nui, a pahaneri hou aku; a e ike aku hoi na maka o kuu haku o ke alii ia mea: i aha hoi e makemake nei ko'u haku ke alii ia mea?
Joab répondit au roi: "Ah! Que l’Eternel, ton Dieu, multiplie cette population au centuple de ce qu’elle est maintenant, sous les yeux du roi mon maître! Pourquoi le roi mon maître éprouve-t-il ce désir?"
4 Aka, ua ikaika aku ka olelo a ke alii maluna o ka loaba, a i ka poe lunakaua ona, Haele aku la o Ioaba a me na lunakaua mai ke alo aku o ke alii e helu iho i na kanaka o Iseraela.
Mais le roi maintint l’ordre donné à Joab et aux chefs d’armée. Joab et les commandants sortirent donc de chez le roi pour recenser la population israélite.
5 Hele aku la lakou ma kela aoao o Ioredane, a kukulu i na halelewa ma Aroera ma ka aoao akau o ke kulanakauhale mawaena konu o ke awawa o Gada, ma ka aoao ma Iazera:
Ils passèrent le Jourdain et s’arrêtèrent près d’Aroër, à droite de la ville, dans la partie de la vallée appartenant aux Gadites, vers Yazêr.
6 Alaila hele aku la lakou i Gileada, a ma ka aina i Tahetima-hodesi; a hele aku la hoi lakou i Daniaana, a poai ae la a hiki aku i Zidona.
De là ils allèrent en Galaad, puis dans la contrée de Tahtim-Hodchi, arrivèrent à Dan-Yaan, contournérent Sidon,
7 Hiki aku la lakou i ka pakaua paa i Turo, a i na kulanakauhale o ka Hivi, a me ka Kanaana: a hele aku la lakou ma ke kukuluhema o ka Iuda ma Beereseba.
atteignirent Mibçar-de-Tyr, toutes les villes des Hévéens et des Canaanites, et débouchèrent au midi de Juda, à Bersabée.
8 A hala na malama eiwa me na la he iwakalua, ua pau ae la ka aina i ke kaaheleia a hoi mai la lakou i Ierusalema.
Ayant ainsi parcouru tout le pays, ils arrivèrent, au bout de neuf mois et vingt jours, à Jérusalem.
9 A haawi aku la o Ioaba i ka huina o ka helu ana i na kanaka, i ke alii: a iloko o ka Iseraela he ewalu haneri tausani kanaka koa, na mea unuhi i ka pahikaua: a he elima haneri tausani kanaka no ka Iuda.
Joab remit au roi le résultat du dénombrement du peuple: Israël comptait huit cent mille hommes valides, pouvant tirer l’épée, et Juda en comptait cinq cent mille.
10 Kui iho la ka naau o Davida ia ia iho, mahope iho o kana helu ana i na kanaka. I aku la Davida ia Iehova, Ua hewa nui au i ka mea a'u i hana iho nei: e Iehova, e lawe aku oe i ka hala o kau kauwa; no ka mea, ua hana lapuwale no wau.
David fut saisi de remords après ce dénombrement, et il dit au Seigneur: "J’Ai gravement péché par ma conduite. Et maintenant, Seigneur, daigne pardonner le méfait de ton serviteur, car j’ai agi bien follement!"
11 A ala'e la o Davida i kakahiaka, hiki mai la ka olelo a Iehova i ke kaula io Gada la, i ke Davida kaula, i ka i ana mai,
Quand David se leva le lendemain, la parole du Seigneur s’adressa en ces termes au prophète Gad, le Voyant de David:
12 E hele oe, e i aku ia Davida, Penei ka Iehova olelo, Ke hoike aku nei au i ekolu mau mea nou; e koho oe i kekahi o ia mau mea, i hana aku ai au ia oe ilaila.
"Va dire à David: Ainsi a parlé le Seigneur: Je te propose trois calamités; tu en choisiras une, que je dirigerai contre toi."
13 Hele mai la o Gada io Davida la, a hai mai la ia ia, i mai la, E hiki mai anei na makahiki wi ehiku i kou aina? a e auhee paha oe i ekolu malama imua o kou poe enemi i ko lakou alualu ana mai ia oe? a e hiki mai paha na la ahulau ekolu ma kou aina? E kuka iho oe, a e noonoo iho i ka olelo a'u e hoihoi aku ai i ka mea nana au i hoouna mai nei.
Gad alla trouver David et lui fit cette communication. Il lui dit: "Veux-tu qu’il te survienne sept années de famine dans ton pays, ou que, trois mois durant, tu fuies devant la poursuite de tes ennemis, ou que la peste sévisse trois jours dans ton pays? Avise maintenant et vois quelle réponse je dois rendre à qui m’envoie."
14 I aku la o Davida ia Gada, He pilikia nui ko'u: e aho e haule iho kakou ano iloko o na lima o Iehova; no ka mea, he nui kona aloha: aole au e make haule iloko o ka lima o kanaka.
David répondit à Gad: "Mon anxiété est grande… Livrons-nous cependant à la main de l’Eternel, car il est plein de miséricorde, plutôt que de tomber dans la main de l’homme."
15 A hoouna mai la o Iehova i ke ahulau iluna o ka Iseraela, mai ke kakahiaka a hiki i ka manawa i oleloia'i, a make iho la na kanaka mai Dana a hiki i Beereseba, he kanahiku tausani kanaka.
Le Seigneur fit alors sévir la peste en Israël, depuis le matin jusqu’à l’époque fixée: de Dan à Bersabée, le peuple perdit soixante-dix mille hommes.
16 I ka wa i o aku ai ka anela i kona lima maluna o Ierusalema, mihi iho la o Iehova no ka poino, i mai la ia i ka anela nana i luku mai i na kanaka, Ua oki; e alia kou lima ano. E ku ana ka anela ma kahi hehi palaoa no Arauna ka Iebusi.
Le messager divin étendait la main vers Jérusalem pour la ravager, lorsque le Seigneur, ému de cette calamité, dit à l’ange qui décimait le peuple: "Assez! Retire maintenant ta main!" L’Ange du Seigneur se trouvait alors près de l’aire d’Aravna, le Jébuséen.
17 Olelo aku la o Davida ia Iehova i kona ike ana aku i ka anela nana i luku mai i na kanaka, i aku la, Eia hoi, ua hewa wau, ua hana ino no hoi: aka, o keia poe hipa, heaha la ka lakou i hana aku ai? ke noi aku nei au ia oe, e kauia mai kou lima maluna o'u, a maluna hoi o ka ohana a ko'u makuakane.
David, en voyant l’ange qui faisait périr le peuple, avait dit au Seigneur: "Vois, c’est moi qui ai péché, c’est moi qui suis coupable, mais qu’ont fait ces brebis? De grâce, que ta main ne frappe que moi et ma famille!"
18 Hele aku la o Gada io Davida la ia la, i mai la ia ia, E pii aku oe, e kukulu i kuahu no Iehova ma kahi hehi palaoa no Arauna ka Iebusi.
Gad vint, ce jour même, trouver David et lui dit: "Va, élève un autel au Seigneur sur l’aire d’Aravna, le Jébuséen."
19 Pii aku la o Davida ma ka olelo ana a Gada, e like me ka Iehova i kauoha mai ai.
David s’y rendit selon la parole de Gad, comme l’avait ordonné le Seigneur.
20 Nana aku la o Arauna, a ike aku la i ke alii a me kana poe kauwa e hele mai ana io na la. Hele aku la o Arauna iwaho, a kulou iho la imua o ke alii ilalo kona alo i ka honua.
Aravna, levant les yeux, vit le roi et ses serviteurs s’avancer vers lui; il sortit aussitôt et se prosterna devant le roi, la face contre terre.
21 I aku la o Arauna i ke alii, No ke aha la i hele mai nei kuu haku ke alii i kana kauwa? I mai la o Davida, E kuai me oe i kahi hehi palaoa, i wahi e hana ai i kuahu no Iehova, i hookiia'i ke ahulau mai na kanaka aku.
Et Aravna dit: "Pourquoi le roi mon maître vient-il chez son serviteur?" David répondit: "Pour acheter ton aire et y bâtir un autel au Seigneur afin d’arrêter le fléau qui frappe le peuple."
22 I aku la o Arauna ia Davida, E lawe kuu haku ke alii, a e mohai aku e like me kona manao he pono: eia hoi na bipikane i mohai kuni, a me na laau kaa palaoa, a me na mea laau a na bipi i wahie.
Aravna dit à David: "Que mon seigneur le roi prenne et emploie ce qui lui plaira: Les bœufs pour en faire des holocaustes, les traîneaux et l’attirail des bœufs pour former le bûcher."
23 Haawi aku la o Arauna me he alii la ia mau mea a pau i ke alii. I aku la hoi o Arauna i ke alii, E maliu mai hoi o Iehova ia oe.
Le prince Aravna offrit ainsi le tout au roi, en lui disant: "Que l’Eternel, ton Dieu, te soit propice!
24 I mai la ke alii ia Arauna, Aole pela, oiaio no e kuai aku au me oe, ma ke kumukuai: aole au e kaumaha aku i na mohaikuni ia Iehova i ko'u Akua i ka mea i loaa ia'u ma ke kumukuai ole. A kuai aku la o Davida i kahi hehi palaoa a me na bipikane, i kanalima sekela kala.
—Non, lui répondit le roi, je prétends te l’acheter et le payer, je ne veux pas, sans bourse délier, offrir des holocaustes à l’Eternel, mon Dieu." David acquit donc l’aire et le bétail au prix de cinquante sicles.
25 Hana iho la o Davida i kuahu malaila no Iehova, a kaumaha aku la ia i na mohaikuni, a me na mohai hoomalu. A maliu mai la o Iehova i ka aina, a hookiia iho la ke ahulau mai ka Iseraela aku.
Il érigea là un autel au Seigneur, y offrit des holocaustes et des sacrifices rémunératoires; le Seigneur se laissa fléchir en faveur du pays, et la mortalité cessa d’affliger Israël.