< I Samuela 30 >

1 A I ka hiki ana'ku o Davida me kona poe kanaka ma Zikelaga i ka po akolu, ua hele mai na Amaleka ma ka aoao hema a ma Zikelaga, a ua luku aku ia Zikelaga, a puhi aku la ia i ke ahi;
Or, lorsque David et ses hommes arrivèrent à Ciklag le troisième jour, les Amalécites avaient envahi le Midi et cette ville, l’avaient saccagée et livrée aux flammes.
2 A ua lawe pio aku i na wahine o ia wahi; aole lakou i pepehi i kekahi o ka mea nui, aole hoi i ka mea uuku: aka, alakai aku la ia lakou, a hele aku la ma ko lakou ala.
Ils avaient capturé les femmes qui s’y trouvaient, sans tuer personne, petit ou grand, mais avaient emmené leur prise et étaient repartis.
3 A hiki aku la o Davida me kona poe kanaka ma ke kulanakauhale, aia hoi, ua puhiia i ke ahi; a ua lawe pio ia aku ka lakou mau wahine, a me ka lakou mau keikikane, a me ka lakou mau kaikamahine.
David et ses hommes, en arrivant dans la ville, la trouvèrent incendiée, leurs femmes et leurs enfants emmenés captifs.
4 Alaila hookiekie ae la o Davida me na kanaka me ia i ko lakou leo iluna, a auwe iho la, a pau ko lakou aho i ka auwe ana.
Alors David et ceux qui l’accompagnaient, élevant la voix, pleurèrent aussi longtemps qu’ils en eurent la force.
5 A ua lawe pio ia aku la na wahine elua a Davida, o Ahinoama no Iezereela, a me Abigaila ka wahine a Nabala no Karemela.
Les deux femmes de David étaient également prisonnières, Ahinoam la Jezreélite et Abigaïl, la veuve de Nabal le Carmélite.
6 Pilikia loa iho la o Davida: a ua olelo na kanaka e pehi ia ia i ka pohaku, no ka mea, ua kaumaha ka naau o na kanaka a pau, o kela kanaka keia kanaka no kana mau keikikane, a me kana mau kaikamahine: aka, hooikaika iho la o Davida ia ia iho ma Iehova kona Akua.
David éprouva une grande angoisse, car le peuple voulait le lapider, chacun étant exaspéré de la perte de ses fils et de ses filles. Cependant David puisa des forces dans la pensée du Seigneur, son Dieu.
7 Olelo aku la o Davida ia Abiatara ke kahuna, ke keiki a Ahimeleka, Ke noi aku nei au ia oe e lawe mai i ka epoda ia'u. A lawe mai la o Abiatara i ka epoda ia Davida.
Il dit au prêtre Ebiatar, fils d’Ahimélec: "Fais-moi, je te prie, avancer l’éphod." Ebiatar présenta l’éphod à David,
8 Ninau aku la o Davida ia Iehova, i aku la, E hahai anei au mahope o keia poe? E loaa anei lakou ia'u? A i mai la oia ia ia, E hahai aku oe, no ka mea, e loaa no ia oe, a e lawe hou mai i na mea a pau.
et David consulta le Seigneur, en disant: "Dois-je poursuivre cette troupe? L’Atteindrai-je? Poursuis, répondit-il, car tu l’atteindras et tu reprendras sa capture."
9 A hele aku la o Davida, oia me na kanaka pu me ia eono haneri, a hiki lakou ma ke kahawai o Besora, kahi i kali ai ka poe i waihoia mahope.
David marcha avec ses six cents compagnons; parvenus au torrent de Bessor, plusieurs d’entre eux s’arrêtèrent
10 Aka, hahai aku la o Davida, oia me na haneri kanaka eha: no ka mea, hoonohoia aku la mahope elua haneri kanaka, aole e hiki aku lakou ma kela kapa o ke kahawai o Besora, no ko lakou nawaliwali.
David continua la poursuite avec quatre cents hommes, laissant en arrière deux cents hommes, trop fatigués pour traverser le torrent de Bessor.
11 A loaa ia lakou he kanaka no Aigupita ma ke kula, a lawe mai lakou ia ia io Davida la, a haawi aku la ia ia i ka berena, a ai iho la ia, a hooinu lakou ia ia i ka wai.
On rencontra dans les champs un Egyptien, qu’on amena à David. On lui donna du pain à manger, on lui fit boire de l’eau,
12 A haawi aku lakou ia ia i kekahi apana o ke pai fiku, a i elua huiwaina maloo: a pau kana ai ana, hiki hou mai la ka ikaika ia ia; no ka mea, aole ia i ai i ka berena, aole hoi i inu i ka wai i na la a me na po ekolu.
on lui fit manger une tranche de gâteau de figues et deux grappes de raisins secs, ce qui le ranima; car il n’avait point mangé de pain ni bu d’eau, pendant trois jours et trois nuits.
13 Ninau aku la o Davida ia ia, Nowai la oe? a nohea hoi oe? I mai la ia, He kanaka ui au no Aigupita, he kauwa na kekahi Amaleka; a ua haalele kuu haku ia'u, no ka mea, i ka poakolu ae nei i loohia ai au e ka mai.
David lui dit: "A qui appartiens-tu et d’où es-tu?" Il répondit: "Je suis un jeune Egyptien, esclave d’un Amalécite; mon maître m’a abandonné, malade que j’étais, il y a trois jours.
14 Hele kaua aku la makou ma ka aoao hema o ko Kereti, a ma kekahi aoao no ka Iuda, a ma ka aoao hema o Kaleba, a puhi aku la makou ia Zikelaga i ke ahi.
Nous avons envahi le côté méridional des Kerêthites, le territoire de Juda, le midi de la terre de Caleb, et nous avons incendié Ciklag."
15 Ninau aku la o Davida ia ia, E hiki anei ia oe ke alakai aku ia'u i ua poe la? I mai la ia, E hoohiki mai oe ia'u ma ke Akua, i ole oe e pepehi mai ia'u, i ole hoi e haawi ia'u iloko o na lima o kuu haku, a e alakai aku au ia oe i ua poe la.
David lui dit: "Veux-tu nous conduire vers cette troupe?" Il répondit: "Jure-moi par le Seigneur que tu ne me feras pas mourir et que tu ne me livreras pas à mon maître, et je te conduirai vers cette troupe."
16 A alakai aku la ia ia lakou, aia hoi, ua hoomoana lakou ma ka aina a pau, e ahaaina ana, a e inu ana, a e haa ana, no ka nui o ka waiwai pio a lakou i lawe ae noloko mai o ka aina o ko Pilisetia, a me ka aina o ka Iuda.
Il l’y conduisit, et on les vit répandus par toute la campagne, célébrant par des festins et des danses le grand butin qu’ils avaient emporté du pays des Philistins et du pays de Juda.
17 A luku aku la o Davida ia lakou mai ka wanaao a hiki i ke ahiahi a ia la aku; aole i pakele kekahi kanaka o lakou, eha haneri kanaka ui hooholo kamelo wale no i pakele.
David les tailla en pièces depuis le crépuscule jusqu’au soir du lendemain; nul d’entre eux n’échappa, à l’exception de quatre cents jeunes hommes qui s’enfuirent à dos de chameau.
18 A loaa hou ia Davida na mea a pau a ka Ameleka i lawe aku ai, a hoopakele o Davida i kana mau wahine.
David reprit tout ce qu’avaient enlevé les Amalécites, y compris ses deux femmes.
19 Aole i nalowale kekahi mea ia lakou, aole ka mea uuku, aole ka mea nui, aole na keikikane, aole na kaikamahine, aole na waiwai pio, aole kekahi mea a lakou i lawe aku ai no lakou, loaa iho la ia Davida na mea a pau.
Rien n’y manqua, depuis la moindre capture jusqu’à la plus grande, jusqu’aux garçons et aux filles, rien du butin dont ils s’étaient emparés; tout fut ramené par David.
20 A lawe aku la o Davida i ka poe hipa a pau, a me na bipi a lakou i a ai imua o kela poe holoholona, a i ae la lakou, O ka Davida waiwai pio keia.
David prit tout le menu et le gros bétail; on fit marcher devant lui ce bétail, en proclamant: "Ceci est le butin de David!"
21 A hoi mai o Davida i na haneri kanaka elua, i ka poe i hiki ole ke hahai mamuli o Davida no ko lakou nawaliwali, i na mea a lakou i hoonoho ai ma ke kahawai o Besora: a hele mai lakou e halawai me Davida, a e halawai hoi me na kanaka me ia: a hiki mai o Davida a kokoke i na kanaka, aloha mai la oia ia lakou.
David arriva près des deux cents hommes qui avaient été trop harassés pour le suivre, et qu’on avait laissés près du torrent de Bessor. Ils s’avancèrent au-devant de David et de la troupe qui l’accompagnait; David s’approcha de ces hommes et s’informa de leur bien-être.
22 Alaila olelo mai na kanaka hewa a pau, a me ka poe Beliala, o na kanaka i hele pu me Davida, i mai la, No ko lakou hele pu ole me kakou, aole kakou e haawi aku ia lakou i kekahi o ka waiwai pio a kakou i loaa hou mai, aka, e lawe kela kanaka keia kanaka i kana wahine, a me kana mau keiki, a alakai aku, a hele.
Tous les méchants et mauvais sujets, parmi les hommes qui avaient suivi David, prirent alors la parole et dirent: "Puisqu’ils n’ont pas marché avec nous, nous ne devons rien leur donner du butin que nous avons repris, si ce n’est à chacun sa femme et ses enfants; qu’ils les emmènent et s’en aillent!
23 Olelo aku la o Davida, E na hoahanau o'u, mai hana oukou pela i na mea a Iehova i haawi mai ai ia kakou, nana kakou i malama mai, a hoolilo mai hoi i ka poe i hele ku e mai ia kakou iloko o ko kakou lima.
Ne faites pas cela, mes frères, répondit David, pour la grâce que le Seigneur nous a faite en nous protégeant et en nous livrant la troupe qui était venue contre nous.
24 Owai ka mea e hoolohe mai ia oukou i keia mea? no ka mea, e like me ka ka mea i hele i ke kaua, pela no ka ka mea i noho me na ukana, e like pu ka lakou.
Et qui vous céderait en pareille affaire? Non, telle la part de ceux qui sont allés au combat, telle la part de qui est resté aux bagages: ils partageront également."
25 A mai ia la mai, hana iho la oia ia mea i kanawai, a i olelo kupaa no ka Iseraela a hiki i keia la.
De fait, à partir de ce jour, il en fit pour Israël une loi et une règle, en vigueur encore aujourd’hui.
26 A hiki aku la o Davida ma Zikelaga, hoouna aku la ia i kekahi o ka waiwai pio na na lunakahiko o ka Iuda, na kona poe makamaka, i aku la, Eia mai ka makana na oukou, no ka waiwai pio a ka poe enemi o Iehova;
De retour à Ciklag, David envoya de son butin aux anciens d’Israël, à ses amis, en disant: "C’Est votre profit du butin fait sur les ennemis du Seigneur";
27 Na ka poe ma Betela, a na ka poe ma Ramota kukulu hema, a na ka poe ma Iatira,
savoir, aux gens de Béthel, à ceux de Ramot-du-Midi, à ceux de Yattir;
28 A na ka poe ma Aroera, a na ka poe ma Sipemota, a na ka poe ma Esetemoa.
à ceux d’Aroêr, à ceux de Sifmot, à ceux d’Echtemoa;
29 A na ka noe ma Rakala, a na ka poe ma na kulanakauhale o ka Ierahemeeli, a na ka poe ma na kulanakauhale o na Keni,
à ceux de Rakhal, à ceux des villes yerahmeélites, à ceux des villes kênites;
30 A na ka poe ma Horema, a na ka poe ma Koresana, a na ka poe ma Ataka,
à ceux de Horma, à ceux de Cor-Achân, à ceux d’Atakh;
31 A na ka poe ma Heberona, a ma na wahi a pau a Davida a me kona poe kanaka i holoholo ai.
à ceux d’Hébron, bref, de tous les lieux où David avait séjourné avec ses hommes.

< I Samuela 30 >