< Ἆσμα Ἀσμάτων 7 >

1 Πόσον ώραία είναι τα βήματά σου με τα σανδάλια, θύγατερ του ηγεμόνος το τόρνευμα των μηρών σου είναι όμοιον με περιδέραιον, έργον χειρών καλλιτέχνου.
NANI wale kou mau wawae iloko o na kamaa, e ke kaikamahine alii! O ke apo o kou mau uha, ua like ia me ka lei o ka a-i, Ka mea a na lima o ka poe akamai i hana'i.
2 Ο ομφαλός σου κρατήρ τορνευτός, πλήρης κεκερασμένου οίνου· η κοιλία σου θημωνία σίτου περιπεφραγμένη με κρίνους·
O kou piko me he kiaha poepoe la ia, Aole nele i ka waina ala. O kou opu me he pua palaoa la, Ua nakinakiia i na lilia.
3 οι δύο σου μαστοί ως δύο σκύμνοι δορκάδος δίδυμοι·
O kou mau waiu, ua like me na anetelope elua, He mau mahoe anetelope laua.
4 ο τράχηλός σου ως πύργος ελεφάντινος· οι οφθαλμοί σου ως αι κολυμβήθραι εν Εσεβών, προς την πύλην Βαθ-ραββίμ· η μύτη σου ως ο πύργος του Λιβάνου, βλέπων προς την Δαμασκόν·
O koa a-i, ua like ia me ka halekiai niho elepani; O kou mau maka, me na punawai o Hesebona, Aia ma ka ipuka o Beterabima; O kou ihu ua like ia me ka halekiai o Lebanona, Aia kona alo i Damaseko.
5 Η κεφαλή σου επί σε ως Κάρμηλος, και η κόμη της κεφαλής σου ως πορφύρα· ο βασιλεύς είναι δεδεμένος εις τους πλοκάμους σου.
O kou poo maluna ou, ua like ia me Karemela, O kou lauoho maluna o kou poo, me he mea ulaula la; Ua paa ke alii iloko o na keena maluna.
6 Πόσον ώραία και πόσον επιθυμητή είσαι, αγαπητή, διά τας τρυφάς.
Manomano kou nani, a me kou maikai, E ka'u mea i aloha'i, no ka olioli!
7 Τούτο το ανάστημά σου ομοιάζει με φοίνικα, και οι μαστοί σου με βότρυας.
O kou kiekie, ua like ia me ka laau pama, A o kou mau waiu me he mau huhui waina la.
8 Είπα, Θέλω αναβή εις τον φοίνικα, θέλω πιάσει τα βάϊα αυτού· και ιδού, οι μαστοί σου θέλουσιν είσθαι ως βότρυες της αμπέλου, και η οσμή της ρινός σου ως μήλα·
I iho la au, E pii au iluna o ka laau pama, A paa aku au i kona mau lala. Ano, e lilo mai kou mau waiu me he mau huhui waina la; A o ke ala o kou ihu e like me na ohia.
9 και ο ουρανίσκος σου ως ο καλός οίνος ρέων ηδέως διά τον αγαπητόν μου, και κάμνων να λαλώσι τα χείλη των κοιμωμένων.
A o ke aluna o kou waha me ka waina maikai no ka'u mea i aloha'i, e kahe oluolu ana, A olelo ae la na leheleho o ka poe hiamoe.
10 Εγώ είμαι του αγαπητού μου, και η επιθυμία αυτού είναι προς εμέ.
No ka'u mea i aloha'i owau, A o kona makemake, eia no ia'u.
11 Ελθέ, αγαπητέ μου, ας εξέλθωμεν εις τον αγρόν· ας διανυκτερεύσωμεν εν ταις κώμαις.
Ina kaua, e ka'u mea i aloha'i, e hele kaua i ke kula, E noho kaua ma na kauhale.
12 Ας εξημερωθώμεν εις τους αμπελώνας· ας ίδωμεν εάν εβλάστησεν η άμπελος, εάν ήνοιξε το άνθος της σταφυλής και εξήνθησαν αι ροϊδιαί· εκεί θέλω δώσει την αγάπην μου εις σε.
E ala ae i ke kakahiaka ma ka malawaina, e ike i ka ulu ana o ka waina, E nana i ka pua ana o ka waina, A me ke kupu ana o ka pomeraite; Malaila au e haawi aiiaoei kou aloha.
13 Οι μανδραγόραι έδωκαν οσμήν, και εν ταις θύραις ημών είναι παν είδος καρπών αρεστών, νέων και παλαιών, τους οποίους εφύλαξα, αγαπητέ μου, διά σε.
Ua ala mai na dudima, A ma ko makou mau ipuka, aia na hua ono a pau, He mea kahiko, a me ka mea hou, O na mea au i waiho ai nou, e ka'u mea i aloha'i.

< Ἆσμα Ἀσμάτων 7 >