< Psalm 109 >
1 Gott meines Lobes, schweig nicht stille!
Ki he Takimuʻa, ko e Saame ʻa Tevita. ʻE ʻOtua ʻo ʻeku fakamālō, ʻoua naʻa ke fakalongo pē;
2 Denn der Mund des Ungerechten und der Mund des Truges haben wider mich sich geöffnet, sie reden mit mir mit Zungen der Lüge.
He kuo mafaʻa ʻae ngutu ʻoe angahala mo e ngutu ʻoe kākā kiate au: kuo nau lea kovi kiate au ʻaki ʻae ʻelelo loi.
3 Und mit des Hasses Worten umgeben sie mich, und streiten ohne Ursache wider mich.
Naʻa nau kāpui foki au ʻaki ʻae ngaahi lea ʻoe taufehiʻa; mo nau tauʻi au taʻehanoʻuhinga.
4 Für meine Liebe sind sie meine Widersacher; ich aber bin im Gebet.
Ko e meʻa ʻi heʻeku ʻofa kuo hoko ʻakinautolu ko hoku ngaahi fili: ka te u hangahanga lotu pe au.
5 Und sie tun Böses mir, statt Gutes, und Haß für meine Liebe.
Pea kuo nau totongi ʻaki kiate au ʻae kovi ki he lelei, mo e fehiʻa ki heʻeku ʻofa.
6 Bestelle einen Ungerechten über ihn, und lasse Satanas ihm zur Rechten stehen.
Ke ke fakanofo ʻae tangata angakovi ke pule kiate ia: pea tuku ke tuʻu ʻa Sētane ʻi hono nima toʻomataʻu.
7 Wird er gerichtet, gehe er als Ungerechter hervor und zur Sünde werde ihm sein Gebet!
ʻOka fakamaau ia, tuku ke halaia ia pea tuku ke hoko ʻene lotu ko e angahala.
8 Es sollen seiner Tage wenig sein, sein Amt nehme ein anderer.
Tuku ke siʻi pē hono ngaahi ʻaho; pea ke maʻu ʻe ha taha kehe ʻene ngāue.
9 Seine Söhne seien Waisen und sein Weib eine Witwe.
Tuku ke tamai mate ʻene fānau, pea hoko ʻa hono uaifi ko e fefine kuo mate hono husepāniti.
10 Und lasse umherwandern seine Söhne und betteln und nachsuchen aus ihren Verödungen.
Tuku ke ne maʻuaipē ʻene fānau, mo kole: pea tuku kenau kumi foki ʻenau mā mei honau ngaahi potu ʻoku lala.
11 Es umstricke der Gläubiger alles, was er hat, und Fremde rauben seine Arbeit.
Tuku ke maʻu ʻe he fakamālohi ʻae meʻa kotoa pē ʻoku ʻaʻana; pea maumauʻi ʻe he kau muli ʻene ngāue.
12 Keiner reiche ihm Barmherzigkeit dar, und keiner sei gnädig seinen Waisen!
ʻOua naʻa tuku ha taha ke manavaʻofa kiate ia: pea ʻoua naʻa tuku ha taha ke ʻofa ki heʻene fānau ʻoku tamai mate.
13 Seine Nachkommen werden ausgerottet! ihr Name im anderen Geschlecht ausgewischt!
Tuku ke tuʻusi hono hako; pea ʻi he toʻutangata ʻe haʻu tuku ke tāmateʻi honau hingoa.
14 Es müsse seiner Väter Missetat bei Jehovah gedacht und seiner Mutter Sünde nicht ausgewischt werden.
Ke manatuʻi ʻe Sihova ʻae hia ʻa ʻene ngaahi tamai; pea ʻoua naʻa tāmateʻi ʻae angahala ʻa ʻene faʻē.
15 Sie sollen beständig vor Jehovah sein, daß ihr Gedächtnis Er ausrotte von der Erde.
Tuku maʻuaipē ia ʻi he ʻao ʻo Sihova, koeʻuhi ke ne tuʻusi honau fakamanatuʻi mei māmani.
16 Weil Er nicht gedachte Barmherzigkeit zu tun, und den elenden Mann und den Dürftigen verfolgte und den, so verzagten Herzens, daß er ihn töte.
Koeʻuhi naʻe ʻikai manatuʻi ʻe ia ke fakahā ʻae ʻofa, ka naʻa ne fakatanga ʻae tangata masiva mo paea, koeʻuhi ke ne tāmateʻi ʻaia ʻoku mafesi hono loto.
17 Und er liebte den Fluch, so komme der über ihn; und er hatte keine Lust am Segen, so sei er ferne von ihm!
Ko e meʻa ʻi heʻene ʻofa ki he kapekape, ko ia ke hoko ia kiate ia: ko e meʻa ʻi heʻene taʻefiefia ʻi he tāpuaki, ko ia ke mamaʻo ia ʻiate ia.
18 Und er ziehe Fluch an, wie sein Obergewand, und er komme in sein Inneres wie Wasser, und wie Öl in seine Gebeine.
Ko e meʻa ʻi heʻene fakakofuʻaki ia ʻae kape ʻo hangē ko e kofu, ko ia ke hoko ia ki hono kete ʻo hangē ko e vai, pea hangē ko e lolo ki hono ngaahi hui.
19 Er sei ihm wie ein Kleid, das ihn umhüllt, und wie eine Umgürtung, die beständig ihn gürtet.
Ke tatau ia kiate ia mo e kofu ʻaia ʻoku ʻufiʻufi ʻaki ia, pea mo e noʻo ʻaia ʻoku nonoʻo ʻaki maʻuaipē ia.
20 Dies sei die Belohnung meiner Widersacher von Jehovah, und derer, so Böses reden wider meine Seele.
Tuku eni ko e totongi ki hoku ngaahi fili meia Sihova, pea kiate kinautolu ʻoku nau lea ʻaki ʻae kovi ki hoku laumālie.
21 Und Du, Jehovah, Herr, handle mit mir um Deines Namens willen; denn gut ist Deine Barmherzigkeit, errette mich.
Ka ke fai ʻe koe maʻaku, ʻE Sihova ko e ʻEiki, koeʻuhi ko ho huafa: koeʻuhi ʻoku lelei hoʻo ʻaloʻofa, ke ke fakamoʻui au.
22 Denn elend bin ich und dürftig, und durchbohrt ist mein Herz in meinem Inneren.
He ʻoku ou masiva mo paea, pea kuo lavea hoku loto ʻiate au.
23 Wie der Schatten, wenn er sich neigt, gehe ich dahin, wie die Heuschrecke werde ich abgeschüttelt.
Kuo u mole atu ʻo hangē ko e ʻata ʻoka fakaʻaʻau ke ʻosi ia: kuo feʻaveʻaki au ʻo hangē ko e fanga heʻe.
24 Meine Knie straucheln vom Fasten, und mein Fleisch fällt ab vom Fett.
ʻOku vaivai hoku tui ʻi he ʻaukai: pea kuo mole ʻae sino ʻo hoku kakano.
25 Und ich bin ihnen zur Schmach; sie sehen mich und nicken mit dem Kopf.
Ne u hoko foki ko e manukiʻanga kiate kinautolu: ʻi heʻenau sio mai kiate au, naʻa nau kalokalo honau ʻulu.
26 Stehe mir bei, Jehovah, mein Gott, rette mich nach Deiner Barmherzigkeit.
Tokoniʻi au, ʻE Sihova ko hoku ʻOtua: ke ke fakamoʻui au ʻo hangē ko hoʻo ʻaloʻofa:
27 Und lasse sie wissen, daß das Deine Hand ist, daß Du, Jehovah, es tust.
Koeʻuhi ke nau ʻilo ko ho nima eni; pea ko koe, ʻE Sihova, kuo ke fai ia.
28 Fluchen sie, so segne Du, stehen sie auf, so lasse sie beschämt werden! Aber Dein Knecht müsse fröhlich sein!
Tuku kenau kape, ka ke fakamonūʻia ʻe koe: ʻoka nau ka tuʻu hake, tuku ke nau mā; kae tuku ke fiefia ʻa hoʻo tamaioʻeiki.
29 Meine Widersacher müssen mit Schande angezogen werden, und mit ihrer Scham umhüllt werden wie mit einem Oberkleid.
Tuku ke kofu ʻa hoku ngaahi fili ʻaki ʻae mā, pea tuku kenau ʻufiʻufi ʻaki ʻakinautolu ʻa ʻenau puputuʻu, ʻo hangē ko e pulupulu.
30 Ich will Jehovah sehr danken mit meinem Mund, und in Vieler Mitte will ich Ihn loben.
Te u fakamālō lahi kia Sihova ʻaki hoku ngutu; ʻio, te u fakamālō kiate ia ʻi he lotolotonga ʻoe tokolahi.
31 Denn Er steht dem Dürftigen zur Rechten, ihn zu retten von denen, die seine Seele richten.
Koeʻuhi ʻe tuʻu ia ʻi he nima toʻomataʻu ʻoe masiva, ke fakamoʻui ia meiate kinautolu ʻoku nau fakahalaia hono laumālie.