< 2 Koenige 4 >

1 Und ein Weib von den Weibern der Söhne der Propheten schrie zu Elischa und sprach: Dein Knecht, mein Mann, ist gestorben, und du weißt, daß dein Knecht Jehovah fürchtete. Und es kommt nun der Gläubiger und will meine zwei Knaben für sich zu Knechten nehmen.
Pea ko eni, naʻe tangi kalanga ha fefine ko e tokotaha ʻi he ngaahi uaifi ʻoe ngaahi foha ʻoe kau palōfita, kia ʻIlaisa, ʻo ne pehē, “Kuo pekia ʻa hoʻo tamaioʻeiki ko hoku husepāniti; pea ʻoku ke ʻilo naʻe manavahē ʻa hoʻo tamaioʻeiki kia Sihova: pea kuo haʻu ʻae tangata ʻeke totongi ke ne ʻave mo ia ʻa ʻeku ongo tama ke na tamaioʻeiki kiate ia.”
2 Und Elischa sprach zu ihr: Was soll ich für dich tun? Sage mir an, was du im Hause hast. Und sie sprach: Deine Dienstmagd hat gar nichts im Hause denn ein Krüglein Öl.
Pea naʻe pehē ʻe ʻIlaisa kiate ia, “Ko e hā ha meʻa te u fai maʻau? Fakahā mai pe ko e hā ha meʻa ʻoku ke maʻu ʻi fale?” Pea naʻe pehē mai ʻe ia, “ʻOku ʻikai maʻu ʻe hoʻo kaunanga ha meʻa ʻi fale, ka ko e hina pe taha ʻoe lolo.”
3 Und er sagte: Gehe und erbitte dir Gefäße von draußen von allen deinen Nachbarinnen, leere Gefäße, und nicht wenige.
Pea toki pehē ʻe ia, “Ke ke ʻalu, mo kole mai ha ngaahi ipu mei ho kāinga kotoa pē, ʻae ngaahi ngeʻesi ipu; pea ʻoua naʻa kole fakasiʻisiʻi pe.
4 Und gehe hinein und schließ die Tür zu hinter dir und hinter deinen Söhnen, und gieße in alle diese Gefäße, und setze die vollen weg.
Pea ʻoka ke ka toe hū mai, te ke tāpuni ʻae matapā kiate koe, pea mo hoʻo ongotama, pea te ke lilingi ki he ngaahi ipu kotoa pē ko ia, pea te ke tuku kehe ʻaia ʻoku fakafonu.”
5 Und sie ging von ihm und schloß die Tür hinter sich und hinter ihren Söhnen zu. Diese brachten sie ihr herzu und sie goß ein.
Ko ia naʻa ne ʻalu atu meiate ia, mo ne tāpuni ʻae matapā kiate ia mo ʻene ongotama, ʻaia naʻe fetuku mai [ʻae ngaahi ipu ]kiate ia; ka naʻe lilingi atu ʻe ia.
6 Und es geschah, als die Gefäße voll waren, sprach sie zu ihrem Sohne: Bringe mir noch ein Gefäß herbei. Er aber sprach zu ihr: Es ist kein Gefäß mehr da; und das Öl stand.
Pea naʻe hoko ʻo pehē, ʻi heʻene pito ʻae ngaahi ipu, naʻa ne pehēange ki heʻene tama, “Toe ʻomi mo ha ipu ʻe taha.” Pea naʻe pehē atu ʻe ia kiate ia, “ʻOku ʻikai toe ha taha.” Pea naʻe tuku ʻae tafe ʻoe lolo.
7 Und sie kam und sagte es dem Manne Gottes an, und er sprach: Gehe, verkauf das Öl und erstatte deine Schuld. Und du sollst mit deinen Söhnen leben von dem, was übrig bleibt.
Pea naʻa ne toki haʻu ʻo fakahā ia ki he tangata ʻoe ʻOtua. Pea naʻe pehē ʻe ia, “ʻAlu, ʻo fakatau ʻae lolo, pea ʻatu ʻae totongi kiate ia ʻoku ʻeke, pea ko hono toe ke ke moʻui ai koe pea mo hoʻo fānau.”
8 Und eines Tages geschah es, daß Elischa nach Schunem hinüberging; und es war allda eine große Frau, die nötigte ihn, das Brot zu essen. Und es geschah, sooft er hinüberging, kehrte er dort ein, um das Brot zu essen.
Pea ko e ʻaho ʻe taha naʻe ʻalu ai ʻa ʻIlaisa ki Sunemi, ʻaia naʻe ʻi ai ha fefine koloaʻia; pea naʻa ne taʻofi ia ke ne kai ha meʻa. Pea naʻe pehē, ʻilonga pe ʻa ʻene ʻalu atu ai naʻa ne foki atu ke kai mā ʻi ai.
9 Und sie sprach zu ihrem Manne: Siehe doch, ich weiß, daß er ein heiliger Mann Gottes ist, der beständig bei uns vorübergeht.
Pea naʻe pehē ʻe he fefine ki hono husepāniti, “Vakai mai, ʻoku ou ʻilo ko e tangata māʻoniʻoni eni ʻoe ʻOtua, ʻaia ʻoku afe mai kiate kitaua maʻuaipē.
10 Lasset uns doch einen kleinen Söller mit Wänden machen, und da ihm ein Bett und einen Tisch und einen Stuhl und einen Leuchter hinstellen, und es soll sein, daß, wenn er zu uns kommt, er dort einkehre.
Ke ta ngaohi ha kihiʻi potu fale, ʻi he funga ʻā maka; pea ke ta tuku maʻana ha mohenga ʻi ai, mo ha palepale, mo ha nofoʻa, mo ha tuʻunga maama: pea ʻe pehē, ʻoka haʻu ia kiate kitaua, te ne nofo ki ai.”
11 Und es geschah eines Tages, daß er dort hineinkam, und in dem Söller einkehrte und allda sich niederlegte.
Pea naʻe hoko ki he ʻaho ʻe taha, naʻa ne haʻu ki ai, pea naʻa ne afe atu ki he potu fale, mo tokoto ai.
12 Und er sprach zu Gechasi, seinem Jungen: Rufe diese Schunamitin. Und er rief sie, und sie stand vor ihm.
Pea naʻa ne pehē ki heʻene tamaioʻeiki ko Kehesi, “Ui mai ʻae fefine Sunemi ni.” Pea hili ʻa ʻene ui ki ai naʻa ne tuʻu mai ʻi hono ʻao.
13 Und er sprach zu ihm: Sprich doch zu ihr: Siehe, du warst besorgt für uns mit all dieser Besorgnis, was kann ich für dich tun? Hast du etwas, das der Rede bedarf beim König oder beim Obersten des Heeres? Und sie sprach: Ich wohne inmitten meines Volkes.
Pea naʻa ne pehē kiate ia, “Ke ke fakahā ni kiate ia, Vakai, kuo ke tokanga kiate kimaua ʻi he tokanga lahi ni; ka ko e hā ha meʻa ʻe fai maʻau? Te ke loto ke fai ha lea maʻau ki he tuʻi, pe ki he ʻeiki pule ʻoe kautau?” Pea naʻe pehēange ʻe ia, “ʻOku ou nofo pe ʻi he lotolotonga ʻo hoku kakai ʻoʻoku.”
14 Und er sprach: Und was ist für sie zu tun? Und Gechasi sprach: Ach, sie hat keinen Sohn und ihr Mann ist alt.
Pea naʻe pehē ʻe ia, “Ka kuo pehē, pea ko e hā ha meʻa ʻe fai maʻana?” Pea naʻe pehē atu ʻe Kehesi, “Ko e moʻoni ʻoku ʻikai haʻane tamasiʻi, pea kuo motuʻa ʻa hono husepāniti.”
15 Und er sprach: Rufe sie! Und er rief sie, und sie stand am Eingang.
Pea naʻe pehē ʻe ia, “Ui atu kiate ia.” Pea ʻosi ʻa ʻene ui ia, naʻa ne tuʻu ʻi he hūʻanga matapā.
16 Und er sprach: Zu dieser bestimmten Zeit, um die Zeit des Lebens sollst du einen Sohn umarmen. Sie aber sprach: Nicht doch, mein Herr, Mann Gottes, täusche nicht deine Dienstmagd.
Pea naʻe pehē ʻe ia, “ʻI he faʻahitaʻu ko eni, ʻo fakatatau mo hono kuonga, te ke fāʻufua ha tama.” Ka naʻe pehē ʻe ia, “ʻOua, ʻa hoku ʻeiki, ko e tangata ʻoe ʻOtua, ʻoua naʻa ke loi ki hoʻo kaunanga.”
17 Und das Weib empfing und gebar einen Sohn zu dieser bestimmten Zeit, um die Zeit des Lebens, wie Elischa zu ihr geredet hatte.
Pea naʻe tuituʻia ʻae fefine, pea ne fāʻeleʻi ʻae tama ʻi he kuonga ko ia naʻe fakahā kiate ia ʻe ʻIlaisa, ʻo fakatatau mo e kuonga ʻoe feitama.
18 Und das Kind ward groß; und es geschah eines Tages, daß es hinaus zu seinem Vater zu den Schnittern ging.
Pea ʻi heʻene tupu ke lahi ʻae tamasiʻi, naʻe hoko ki he ʻaho ʻe taha, naʻe ʻalu ai ia ki heʻene tamai mo e kau tuʻusi ʻoe ututaʻu.
19 Und er sprach zu seinem Vater: Mein Haupt, mein Haupt! Und er sprach zum Jungen: Trage es zu seiner Mutter.
Pea naʻa ne pehē ki heʻene tamai, “ʻA hoku ʻulu, ʻa hoku ʻulu!” Pea naʻe pehē ʻe ia ki ha tama talavou, “Fua ia ʻo ʻave ki heʻene faʻē.”
20 Und er trug es und brachte es hinein zu seiner Mutter, und er saß auf ihren Knien bis zum Mittag und starb.
Pea ʻi heʻene ʻave ia, mo ʻomi ki heʻene faʻē, naʻa ne nofo ki hono funga tui ʻo aʻu ki he hoʻatāmālie, pea pekia.
21 Und sie ging hinauf und legte ihn auf das Bett des Mannes Gottes und schloß hinter ihm zu und ging hinaus;
Pea naʻe ʻalu hake ia, ʻo ne fakatokoto ia ki he mohenga ʻoe tangata ʻoe ʻOtua, mo ne tāpuni ʻae matapā kiate ia, pea ʻalu ia kituʻa.
22 Und sie rief ihren Mann und sprach: Sende mir doch einen von den Jungen, und eine von den Eselinnen, und ich will zu dem Manne Gottes laufen und zurückkommen.
Pea naʻa ne ui atu ki hono husepāniti, ʻo ne pehē, “ʻOku ou kole, ke ke fekau mai ha taha ʻoe kau talavou, mo ha ʻasi ʻe taha, koeʻuhi ke u lele ai ki he tangata ʻoe ʻOtua, mo toe haʻu.”
23 Er aber sprach: Warum willst du heute zu ihm gehen; es ist nicht Neumond und nicht Sabbath; und sie sprach: Frieden!
Pea naʻe pehē ʻe ia, “Ko e hā te ke ʻalu ai kiate ia he ʻaho ni? ʻOku ʻikai ko e māhina foʻou, pe ko e ʻaho tapu.” Pea naʻe pehēange ʻe ia, “Fiemālie pe.”
24 Und sie sattelte die Eselin und sprach zu ihrem Jungen: Treibe und gehe und halte mich nicht zurück im Reiten, es sei denn, daß ich dir es sage.
Pea naʻa ne toki ʻai ʻae hekaʻanga ki he ʻasi, mo ne pehē ki heʻene tamaioʻeiki, “Fai vave, mo ʻalu atu pe, ʻoua naʻa ke fakatuotuai ʻae ʻalu [ʻae manu, ]ka ʻi heʻeku fekau pe ʻaʻaku.”
25 Und sie ging hin und kam zu dem Manne Gottes auf den Berg Karmel; und es geschah, wie der Mann Gottes sie sich gegenüber sah, sprach er zu Gechasi, seinem Jungen: Siehe dort diese Schunamitin!
Ko ia naʻa ne ʻalu mo ne hoko atu ki he tangata ʻoe ʻOtua ʻi he moʻunga ko Kameli. Pea naʻe hoko ʻo pehē, ʻi heʻene mamata kei mamaʻo ʻae tangata ʻoe ʻOtua kiate ia, naʻa ne pehē kia Kehesi ko ʻene tamaioʻeiki, “Vakai, ko ʻena ʻae fefine Sunemi:
26 Lauf ihr nun doch entgegen und sprich zu ihr: Ist es Frieden mit dir? Frieden mit deinem Manne? Ist es Frieden mit dem Kinde? Und sie sprach: Frieden.
Lele leva, pea fakafetaulaki kiate ia, mo ke pehē ki ai, ʻOku ke lelei pe koe? ʻOku lelei pe ʻa ho husepāniti? ʻOku lelei pe mo hoʻo tamasiʻi? pea naʻe tali ʻe ia [ʻo pehē], ʻOku lelei pe.”
27 Und sie kam zu dem Manne Gottes auf den Berg und umfaßte seine Füße, und Gechasi trat hinzu, daß er sie wegstieße. Und der Mann Gottes sprach: Laß sie, denn ihre Seele ist ihr erbittert, und Jehovah hat es vor mir verborgen und mir es nicht angesagt.
Pea ʻi heʻene hoko mai ki he tangata ʻoe ʻOtua ki he moʻunga, naʻa ne puke ia ʻi hono vaʻe: ka naʻe fakaofi mai ʻa Kehesi ke ne teketekeʻi atu ia. Pea naʻe pehē ʻe he tangata ʻoe ʻOtua, “Tuku ai pe ia; he kuo mamahi ʻa hono loto ʻiate ia: pea kuo fakafufū ia meiate au ʻe Sihova ʻo ne taʻefakahā ia kiate au.”
28 Und sie sprach: Habe ich von meinem Herrn einen Sohn erbeten, habe ich nicht gesagt: Täusche mich nicht?
Pea toki pehē ʻe he fefine, “He naʻaku holi ki ha tama mei hoku ʻeiki? ʻIkai naʻaku pehē, Ke ʻoua naʻa kākaaʻi au?”
29 Und er sprach zu Gechasi: Gürte deine Lenden und nimm meinen Stecken in deine Hand und gehe hin; so du einen Mann triffst, so segne ihn nicht, und wenn dich ein Mann segnet, so antworte ihm nicht, und lege meinen Stecken auf das Angesicht des Jungen.
Pea naʻe toki pehē ʻe ia kia Kehesi, “ʻAi ho noʻotangavala, pea toʻo ʻa hoku tokotoko ʻi ho nima, pea ʻalu ʻi ho hala; kapau te mo fetaulaki mo ha tangata, ʻoua naʻa fetapa mo ia; pea kapau ʻe fetapa mai ha tokotaha kiate koe, ʻoua naʻa ke toe leaange ki ai: pea ke ʻai ʻa hoku tokotoko ki he mata ʻoe tamasiʻi.”
30 Und die Mutter des Jungen sprach: Beim Leben Jehovahs und beim Leben deiner Seele, ich verlasse dich nicht. Und er machte sich auf und ging hinter ihr her.
Pea naʻe pehē ʻe he faʻē ʻae tamasiʻi, “ʻOku moʻui ʻa Sihova, pea ʻi he moʻui mo ho laumālie, ʻe ʻikai te u liʻaki koe.” Pea naʻa ne tuʻu hake ʻo muimui ʻiate ia.
31 Gechasi aber ging hinüber vor ihnen und legte den Stecken auf das Angesicht des Jungen, aber da war keine Stimme und kein Aufmerken. Und er kam zurück, ihm entgegen, und sagte ihm an und sprach: Der Junge ist nicht erwacht.
Pea naʻe muʻomuʻa atu ʻa Kehesi ʻi hona ʻao, mo ne hilifaki ʻae tokotoko ki he mata ʻoe tamasiʻi; ka naʻe ʻikai ke lea, pe ongoʻi. Ko ia naʻa ne toe ʻalu ke fetaulaki kiate ia, mo ne fakahā ki ai, ʻo pehē, “ʻOku ʻikai ke fakaʻā ʻae tamasiʻi.”
32 Und Elischa kam zum Haus, und siehe, der Junge war tot, auf sein Bett gelegt.
Pea ʻi heʻene hoko mai ʻa ʻIlaisa ki he fale, vakai, naʻe mate ʻae tamasiʻi, pea naʻe fakatokoto ʻi hono mohenga.
33 Und er ging hinein und schloß die Tür hinter ihnen beiden zu und betete zu Jehovah.
Ko ia naʻa ne hū ai ki loto [fale], mo ne tāpuni ʻae matapā ke na toko ua pe, pea naʻa ne lotu kia Sihova.
34 Und er stieg hinauf und legte sich auf das Kind, und legte seinen Mund auf dessen Mund und seine Augen auf dessen Augen, und seine Hände auf dessen Hände und streckte sich über ihn, und des Knaben Fleisch wurde warm.
Pea naʻa ne ʻalu hake, mo ne tokoto hifo ki he tamasiʻi, ʻo ne ʻai ʻa hono ngutu ʻoʻona ki hono ngutu, mo hono mata ki hono mata, mo hono nima ki hono nima; pea naʻa ne fakatokoto ia ki he tamasiʻi; pea naʻe fakaʻaʻau ke mafana ʻae sino ʻoe tamasiʻi.
35 Und er ging wiederum im Hause einmal hin und einmal her und ging hinauf und streckte sich über ihn; und der Junge nieste zu sieben Malen, und der Junge tat seine Augen auf.
Pea naʻa ne toe haʻu, mo ne ʻeveʻeva feʻaluʻaki pe ʻi he fale; pea ne ʻalu hake, mo ne fakatokoto ia kiate ia: pea naʻe mafatua ʻae tamasiʻi ʻo liunga fitu, pea naʻe fakaava ʻe he tamasiʻi ʻa hono mata.
36 Und er rief Gechasi und sagte: Rufe diese Schunamitin. Und er rief sie, und sie kam herein zu ihm, und er sprach: Hebe deinen Sohn auf.
Pea naʻa ne ui kia Kehesi, ʻo ne pehē, “Ui mai ʻa e [fefine ]Sunemi.” Pea naʻa ne ui ki ai. Pea ʻi heʻene hū mai kiate ia, naʻa ne pehē ʻe ia, “Toʻo hake ʻa hoʻo tama.”
37 Und sie kam und fiel zu seinen Füßen und beugte sich zur Erde, und sie hob ihren Sohn auf und ging hinaus.
Pea naʻa ne toki hū ange, mo tō hifo ki hono vaʻe, mo ne punou hifo ki he kelekele, mo ne toʻo hake ʻa ʻene tama, ʻo ʻalu atu kituʻa.
38 Und Elischa kehrte nach Gilgal zurück, und Hungersnot war im Lande, und die Söhne der Propheten saßen vor ihm. Und er sprach zu seinem Jungen: Setze den großen Topf zu und koche ein Gemüse für die Söhne der Propheten.
Pea naʻe toe haʻu ʻa ʻIlaisa ki Kilikali: pea naʻe ai ʻae honge ʻi he fonua; pea naʻe nofo ʻi hono ʻao ʻae ngaahi foha ʻoe kau palōfita: pea naʻa ne pehē ki heʻene tamaioʻeiki, Fokotuʻu ʻae kulo lahi, pea haka ha meʻakai maʻae ngaahi foha ʻoe kau palōfita.
39 Und einer ging hinaus auf das Feld, Kräuter zusammenzulesen, und fand Reben des Feldes und las davon zusammen, Koloquinten des Feldes, sein Kleid voll, und kam und zerschnitt sie in den Topf des Gemüses. Denn sie kannten es nicht.
Pea naʻe ʻalu ha tokotaha ki he ngoue ke tānaki ʻae louʻakau, pea naʻa ne ʻilo ai ʻae vaine tupu vao, pea naʻa ne tānaki mei ai ʻae ngaahi fua ke pito ai hono kofu, pea naʻa ne ʻomi ʻo hifi ia ki he kulo ʻoe haka lū: he naʻe ʻikai te nau ʻilo hono anga.
40 Und sie gossen es aus für die Männer zum Essen. Und es geschah, als sie von dem Gemüse aßen, schrien sie und sprachen: Der Tod ist in dem Topf, Mann Gottes! Und sie vermochten es nicht zu essen.
Ko ia naʻa nau lilingi atu koeʻuhi ke kai ʻe he kau tangata. Pea ʻiloange, lolotonga ʻenau kai ʻae lū, naʻa nau ui atu, ʻo pehē, “ʻE tangata ʻoe ʻOtua ʻoku ʻi he kulo ʻae mate.” Pea naʻe ʻikai te nau faʻa kai mei ai.
41 Er aber sprach: Holet Mehl, und er warf es in den Topf und sprach: Gieß es aus für das Volk, daß sie essen, und es war nichts Böses im Topf.
Ka naʻe pehē ʻe ia, “ʻOmi ha mahoaʻa.” Pea naʻa ne ʻai ia ki he kulo; pea naʻa ne pehē, “Lilingi atu maʻae kakai, koeʻuhi ke nau kai.” Pea tā naʻe ʻikai ha meʻa kovi ʻi he kulo.
42 Und es kam ein Mann von Baal-Schalischah und brachte dem Manne Gottes Brot von den Erstlingsfrüchten, zwanzig Gerstenbrote und frische Ähren in seinem Sack, und er sprach: Gib dem Volke, daß sie essen.
Pea naʻe haʻu ha tangata mei Pealisalisa, ʻo ne ʻomi ki he tangata ʻoe ʻOtua ʻae mā ʻoe ʻuluaki fua, ko e foʻi mā paʻale ʻe uofulu, mo e ngaahi fuhinga koane mo hono kafukafu. Pea naʻa ne pehē, “ʻAtu ia ki he kakai ke nau kai ia.”
43 Und sein Diener sprach: Wie soll ich dies vor hundert Männern hingeben? Und er sprach: Gib dem Volke, daß sie essen, denn so spricht Jehovah: Man wird essen und noch übriglassen.
Pea naʻe pehē ʻe heʻene tamaioʻeiki, “Ko e hā, te u ʻai atu eni koā ʻi he ʻao ʻo ha kau tangata ʻe toko teau?” Pea naʻe toe pehē ʻe ia, “ʻAtu ki he kakai, ke nau kai ai: he ʻoku pehē ʻe Sihova, Te nau kai ai pea ʻe toe pe.”
44 Und er gab es vor sie hin, und sie aßen und ließen übrig nach Jehovahs Wort.
Pea pehē, naʻa ne tuku ia ki honau ʻao, pea naʻa nau kai, pea naʻe toe pe, ʻo fakatatau ki he folofola ʻa Sihova.

< 2 Koenige 4 >