< Markus 5 >
1 Und sie kamen ans andere Ufer des Meeres in die Landschaft der Gadarener.
Nad jõudsid järve teisele kaldale gerasalaste maa-alale.
2 Und als er aus dem Schiffe gestiegen war, lief ihm alsbald aus den Gräbern ein Mensch mit einem unreinen Geist entgegen,
Kui Jeesus astus paadist välja, tuli surnuaialt temale vastu mees, kellel oli kuri vaim.
3 der seine Wohnung in den Gräbern hatte. Und niemand konnte ihn binden, auch nicht mit Ketten;
See mees elas haudade vahel ning teda ei olnud enam võimalik kinni siduda, isegi mitte ahelatega.
4 denn schon oft war er mit Fußfesseln und Ketten gebunden worden, aber die Ketten wurden von ihm zerrissen und die Fußfesseln zerrieben; und niemand vermochte ihn zu bändigen.
Teda oli sageli pandud ahelaisse ja raudadesse, kuid ta rebis ahelad lihtsalt katki ning purustas käe- ja jalarauad tükkideks. Kellelgi ei olnud jõudu, et temast jagu saada.
5 Und er war allezeit, Tag und Nacht, in den Gräbern und auf den Bergen, schrie und schlug sich selbst mit Steinen.
Päeval ja ööl kisendas ta haudade vahel ja lähedal asuvates mägedes ning lõikus ennast teravate kividega.
6 Als er aber Jesus von ferne sah, lief er und warf sich vor ihm nieder,
Nähes Jeesust kaugelt, jooksis ta vastu ja langes tema ees põlvili.
7 schrie mit lauter Stimme und sprach: Jesus, du Sohn Gottes, des Höchsten, was habe ich mit dir zu schaffen? Ich beschwöre dich bei Gott, daß du mich nicht peinigest!
Ta hüüdis valju häälega: „Mis on sul minuga tegemist, Jeesus, kõigevägevama Jumala Poeg? Vannu Jumala nimel, et sa ei piina mind!“
8 Denn er sprach zu ihm: Fahre aus, du unreiner Geist, aus dem Menschen!
Sest Jeesus oli juba käskinud kurjal vaimul mehest lahkuda.
9 Und er fragte ihn: Wie heißest du? Und er antwortete und sprach: Legion heiße ich; denn wir sind viele!
Siis küsis Jeesus temalt: „Mis su nimi on?“„Mu nimi on Leegion, sest meid on palju!“vastas ta.
10 Und er bat ihn sehr, sie nicht aus dem Lande zu verweisen.
Ta anus Jeesust pidevalt, et Jeesus ei saadaks teda kaugele.
11 Es war aber dort an den Bergen eine große Herde Schweine zur Weide.
Läheduses mäenõlval oli söömas suur seakari.
12 Und die Dämonen baten ihn und sprachen: Schicke uns in die Schweine, damit wir in sie fahren!
Kurjad vaimud palusid Jeesust: „Saada meid sigadesse, et saaksime nende sisse minna.“
13 Und alsbald erlaubte es ihnen Jesus. Und die unreinen Geister fuhren aus und fuhren in die Schweine. Und die Herde stürzte sich den Abhang hinunter in das Meer (ihrer waren etwa zweitausend), und sie ertranken im Meer.
Jeesus lubas neil seda teha. Kurjad vaimud lahkusid mehest ja läksid sigade sisse. Kogu kari − umbes kaks tuhat siga − tormas järsust kaljust alla merre ja uppus.
14 Die Hirten aber flohen und verkündigten es in der Stadt und auf dem Lande. Und sie gingen hinaus zu sehen, was da geschehen war.
Seakarjused jooksid minema ning levitasid seda uudis kõikjal linnas ja maal. Rahvas tuli välja vaatama, et näha, mis oli juhtunud.
15 Und sie kommen zu Jesus und sehen den Besessenen, der die Legion gehabt hatte, dasitzen, bekleidet und vernünftig; und sie fürchteten sich.
Kui nad leidsid Jeesuse, nägid nad meest, kes oli olnud kurjade vaimude võimuses, sealsamas istumas, riietatult ja täie mõistuse juures − sedasama meest, kellel oli olnud leegion kurje vaime −, ja nad kohkusid!
16 Und die es gesehen hatten, erzählten ihnen, wie es mit dem Besessenen zugegangen war, und das von den Schweinen.
Siis need, kes olid näinud, mis juhtus mehega, kes oli olnud kurjade vaimude meelevallas, ja sigadega, jutustasid teistele.
17 Da fingen sie an, ihn zu bitten, er möge aus ihren Grenzen weichen.
Nad hakkasid paluma, et Jeesus nende piirkonnast lahkuks.
18 Und als er in das Schiff trat, bat ihn der besessen Gewesene, daß er bei ihm bleiben dürfe.
Kui Jeesus astus paati, siis mees, kes oli olnud kurjade vaimude võimuses, anus, et võiks temaga kaasa minna.
19 Aber Jesus ließ es ihm nicht zu, sondern sprach zu ihm: Gehe in dein Haus, zu den Deinen, und verkündige ihnen, wie Großes der Herr an dir getan und wie er sich deiner erbarmt hat!
Aga Jeesus keeldus ja ütles talle: „Mine koju omade juurde ja räägi neile, kui palju Issand on sinu heaks teinud ja kuidas ta sinu peale halastas.“
20 Und er ging hin und fing an im Gebiet der Zehn-Städte zu verkündigen, wie Großes Jesus an ihm getan habe; und jedermann verwunderte sich.
Nii läks see mees oma teed ja hakkas Kümnelinnamaal kuulutama kõigest, mida Jeesus oli tema heaks teinud, ja kõik olid hämmastuses.
21 Und als Jesus im Schiffe wieder ans jenseitige Ufer hinübergefahren war, versammelte sich viel Volk bei ihm; und er war am Meer.
Jeesus läks paadiga jälle tagasi järve teisele kaldale, kus kogunes tema ümber suur rahvahulk.
22 Da kam einer der Obersten der Synagoge, namens Jairus; und als er ihn erblickte, warf er sich ihm zu Füßen,
Tema juurde tuli sünagoogi ülem − mees nimega Jairus. Kui ta Jeesust nägi, langes ta tema jalge ette maha
23 bat ihn sehr und sprach: Mein Töchterlein liegt in den letzten Zügen; ich bitte dich, komm und lege ihr die Hände auf, daß sie gesund werde und am Leben bleibe!
ja palus, öeldes: „Minu tütreke on suremas. Palun tule ja pane oma käed tema peale, et ta võiks terveks saada ja elada.“
24 Und er ging mit ihm; und es folgte ihm viel Volk nach, und sie drängten ihn.
Niisiis läks Jeesus temaga kaasa. Kogu rahvas järgnes, rüseledes ja tõugeldes.
25 Und es war eine Frau, die hatte zwölf Jahre den Blutfluß,
Seal oli üks naine, kes oli kaksteist aastat veritsustõve all kannatanud.
26 und hatte viel erlitten von vielen Ärzten und all ihr Gut aufgewendet, ohne daß es ihr geholfen hätte, es war vielmehr noch schlimmer mit ihr geworden.
Ta oli paljude arstide käe läbi märkimisväärselt kannatanud ning kulutanud ära kõik, mis tal oli. Kuid miski ei olnud teda aidanud, õigupoolest oli olukord ainult kehvemaks läinud.
27 Als sie nun von Jesus hörte, kam sie unter dem Volke von hinten herzu und rührte sein Kleid an.
Ta oli kuulnud Jeesusest, seega tuli ta rahvahulgas tema selja taha ja puudutas tema ülekuube.
28 Denn sie sprach: Wenn ich nur seine Kleider anrühre, so ist mir geholfen!
Ta ütles endale: „Kui ma ainult saan tema kuube puudutada, siis saan ma terveks.“
29 Und alsbald vertrocknete der Quell ihres Blutes, und sie merkte es am Leibe, daß sie von der Plage geheilt war.
Veritsemine lõppes viivitamatult ja ta tundis, et tema keha on haigusest terveks saanud.
30 Jesus aber, der an sich selbst bemerkt hatte, daß eine Kraft von ihm ausgegangen war, wandte sich alsbald unter dem Volke um und sprach: Wer hat meine Kleider angerührt?
Jeesus, kes tajus kohe, et temast läks vägi välja, pöördus rahvahulgas ümber ja küsis: „Kes puudutas mu kuube?“
31 Da sprachen seine Jünger zu ihm: Du siehst, wie das Volk dich drängt, und sprichst: Wer hat mich angerührt?
Jüngrid vastasid: „Vaata, kuidas rahvas sulle peale tungib. Mis mõttes sa küsid: kes mind puudutas?“
32 Und er sah sich um nach der, die das getan hatte.
Kuid Jeesus vaatas ikkagi ringi, et näha, kes seda tegi.
33 Aber die Frau kam mit Furcht und Zittern, weil sie wußte, was an ihr geschehen war, kam und warf sich vor ihm nieder und sagte ihm die ganze Wahrheit.
Naine, kes mõistis, mis temaga oli juhtunud, tuli ja langes tema ette maha ning rääkis talle kogu loo.
34 Er aber sprach zu ihr: Tochter, dein Glaube hat dir geholfen! Gehe hin im Frieden und sei von deiner Plage gesund!
„Mu tütar, sinu kindel usk minusse tegi sind terveks. Mine rahus. Sa oled oma haigusest täielikult tervenenud, “ütles Jeesus talle.
35 Während er noch redete, kommen etliche von den Leuten des Obersten der Synagoge und sprechen: Deine Tochter ist gestorben, was bemühst du den Meister noch?
Sel ajal kui ta veel rääkis, tulid mõned inimesed sünagoogi ülema kodust. „Su tütar on surnud, “ütlesid nad. „Pole enam vaja Õpetajat tüüdata.“
36 Sobald aber Jesus dies Wort hörte, sprach er zum Obersten der Synagoge: Fürchte dich nicht, glaube nur!
Aga Jeesus ei pööranud nende sõnadele tähelepanu. Ta ütles sünagoogi ülemale: „Ära karda, usu lihtsalt minusse.“
37 Und er ließ niemand mitgehen als Petrus und Jakobus und Johannes, den Bruder des Jakobus.
Ta ei võtnud endaga kaasa kedagi, välja arvatud Peetruse, Jaakobuse ja Jaakobuse venna Johannese.
38 Und er kommt in das Haus des Obersten der Synagoge und sieht das Getümmel und wie arg sie weinten und heulten.
Kui nad jõudsid sünagoogi ülema maja juurde, nägi Jeesus segadust ja rahutust, inimesed nutsid ja halisesid.
39 Und er geht hinein und spricht zu ihnen: Was macht ihr für ein Getümmel und weint? Das Kind ist nicht gestorben, sondern es schläft.
Ta läks sisse ja küsis neilt: „Miks te nutate ja halisete? Tüdrukuke ei ole surnud, vaid lihtsalt magab.“
40 Und sie verlachten ihn. Er aber, nachdem er alle hinausgewiesen, nahm mit sich des Kindes Vater und Mutter und die, welche bei ihm waren, und ging hinein, wo das Kind lag.
Nad naersid tema üle põlastavalt. Jeesus käskis kõigil lahkuda. Seejärel läks ta koos lapse isa ja ema ning kolme jüngriga tuppa, kus tüdrukuke lamas.
41 Und er ergriff des Kindes Hand und sprach zu ihm: Talita kumi, das heißt übersetzt: Mägdlein, ich sage dir, stehe auf!
Tüdruku kätt võttes ütles ta: „Talita kuum“, mis tähendab: „Tüdruk, tõuse üles!“
42 Und alsbald stand das Mägdlein auf und wandelte; es war nämlich zwölf Jahre alt. Und sie entsetzten sich sehr.
Tüdruk, kes oli kaheteistkümneaastane, tõusis kohe üles ja hakkas kõndima. Nad olid juhtunust täielikus jahmatuses.
43 Und er gebot ihnen ernstlich, daß es niemand erfahren dürfe, und befahl, man solle ihr zu essen geben.
Jeesus keelas neid karmilt, et nad ei räägiks sellest kellelegi, ning käskis tüdrukukesele midagi süüa anda.