< 4 Mose 11 >
1 Da erging sich das Volk in lauten Klagen über sein Ungemach vor den Ohren des HERRN. Als der HERR es hörte, entbrannte sein Zorn, und das Feuer des HERRN zündete unter ihnen und richtete am Ende des Lagers Verheerung an.
Pea naʻe lāunga ʻae kakai, pea houhau ai ʻa Sihova; pea naʻe fanongo ki ai ʻa Sihova; pea naʻe tutu hono houhau, pea naʻe vela ʻae afi ʻa Sihova ʻiate kinautolu, pea naʻe ʻai ʻae fakaʻauha ʻi he potu kotoa pē ʻoe ʻapitanga.
2 Da schrie das Volk zu Mose, und dieser betete zum HERRN: da erlosch das Feuer.
Pea naʻe tangi ʻae kakai kia Mōsese pea ʻi he lotu ʻa Mōsese kia Sihova, ne mate ai ʻae afi.
3 Man gab deshalb diesem Orte den Namen Thabera, weil dort das Feuer des HERRN gegen sie aufgelodert war.
Pea naʻa ne fakahingoa ʻae potu ko ia ko Tapela: koeʻuhi naʻe vela ai ʻae afi ʻa Sihova ʻiate kinautolu.
4 Das Gesindel aber, das sich unter ihnen befand, wurde lüstern; da fingen auch die Israeliten wieder an zu jammern und klagten: »Wer gibt uns Fleisch zu essen?
Pea ko e kakai ʻiate kinautolu mei he potu kehekehe naʻa nau tō ki he holi fakasino: pea naʻe toe tangi foki ʻae fānau ʻa ʻIsileli, ʻo pehē, “Ko hai te ne foaki kiate kitautolu ha kakano ke tau kai?
5 Wir denken an die Fische zurück, die wir in Ägypten umsonst zu essen hatten, an die Gurken und Melonen, an den Lauch, die Zwiebeln und den Knoblauch!
ʻOku tau manatu ki he ika, ʻaia naʻa tau kai faʻiteliha pe ʻi ʻIsipite; mo e kukumipa, mo e meleni, pea mo e liki, mo e onioni, pea mo e kāliki:
6 Jetzt aber sind wir ganz ausgehungert; gar nichts ist da! Nichts bekommen wir zu sehen als das Manna!«
Ka ko eni kuo fakamahamaha ʻetau moʻui ke ʻosi; ʻoku ʻikai ha meʻa ʻe taha ʻi hotau ʻao, ka ko e mana ni.”
7 Das Manna aber sah aus wie Koriandersamen und glich dem Bedolachharz.
Pea naʻe hangē ko e tengaʻi kolianita ʻae mana, pea ko hono lanu naʻe hangē ko e lanu ʻoe mataʻitofe.
8 Das Volk streifte umher und las es auf; hierauf zermahlten sie es mit Handmühlen oder zerstießen es in Mörsern, kochten es dann in Töpfen oder bereiteten Kuchen daraus; es schmeckte wie Ölbackwerk.
Pea naʻe ʻalu ʻae kakai, ʻo tānaki ia, pea naʻa nau momosi ia ʻi he ngaahi meʻa momosi, pe tuki ia ʻi ha ipu, pea naʻe tunu ia ʻi he ngaahi ipu kapa, pea naʻe ngaohi ʻaki ia ʻae ngaahi foʻi ma: pea ko hono ifo naʻe tatau mo e ifo ʻoe lolo foʻou,
9 Wenn der Tau nachts auf das Lager herabfiel, fiel das Manna mit auf ihn herab.
Pea ʻi heʻene tō ʻae hahau ʻi he poʻuli ki he ʻapitanga, naʻe tō ʻae mana ki ai.
10 Als nun Mose das Volk in allen Familien wehklagen hörte, einen jeden am Eingang seines Zeltes, und der Zorn des HERRN heftig entbrannt war, da regte sich der Unwille in Mose,
Pea naʻe toki fanongo ʻa Mōsese ki he tangi ʻae kakai ʻi honau ngaahi faʻahinga, ʻae tangata taki taha ʻi he matapā ʻo hono fale fehikitaki: pea naʻe vela ʻae houhau ʻo Sihova ʻo lahi; pea naʻe ʻita foki ʻa Mōsese.
11 so daß er zum HERRN sagte: »Warum verfährst du so übel mit deinem Knecht, und warum nimmst du so wenig Rücksicht auf mich, daß du die Last (der Sorge) für dieses ganze Volk auf mich legst?
Pea naʻe pehē ʻe Mōsese kia Sihova, “Ko e hā kuo ke fakamamahiʻi ai ʻa hoʻo tamaioʻeiki? Pea ko e hā kuo ʻikai te u ʻiloa ai ʻae ʻofa ʻi ho ʻao, koeʻuhi kuo ke tuku ʻae kavenga ʻae kakai ni kotoa pē kiate au?
12 Habe ich denn Mutterpflichten gegen dieses ganze Volk zu erfüllen, oder habe ich es in die Welt gesetzt, daß du zu mir sagen dürftest: ›Trage es auf deinen Armen, wie die Wärterin den Säugling trägt, und bringe es in das Land, das du ihren Vätern zugeschworen hast?‹
He ko au koā naʻe tuʻituʻia ʻi he kakai ni kotoa pē? Pe ko au naʻaku fakatupu ʻakinautolu? He kuo ke folofola mai kiate au, Ke ke fua ʻakinautolu ʻi ho fatafata, ʻo hangē ko e tamai ʻoku ne tauhi, ʻo fua ʻae tamasiʻi ʻoku huhu, ki he fonua ʻaia naʻa ke fuakava ʻaki ki heʻenau ngaahi tamai?
13 Woher soll ich Fleisch nehmen, um es diesem ganzen Volke zu geben? Mir jammern sie ja ihre Not vor und rufen: ›Gib uns Fleisch zu essen!‹
Pea te u maʻu mei fē ʻeau ha kakano ke foaki ki he kakai ni kotoa pē? He ʻoku nau tangi kiate au, ʻonau pehē, Foaki mai ha kakano maʻamautolu koeʻuhi ke mau kai.
14 Ich allein vermag die Last (der Sorge) für dieses ganze Volk nicht zu tragen; sie ist für mich zu schwer!
ʻOku ʻikai te u mālohi ke u fua tokotaha pe ʻae kakai ni, koeʻuhi ʻoku nau mamafa fau kiate au.
15 Willst du trotzdem so mit mir verfahren, so bringe mich doch lieber gleich um, wenn du es gut mit mir meinst, damit ich mein Unglück nicht länger anzusehen brauche!«
Pea kapau te ke fai pehē kiate au, ʻoku ou kole atu ki hoʻo ʻafio ke ke tāmateʻi leva au mei ho nima, ʻo kapau ʻoku ou ʻiloa ʻae ʻofa ʻi ho ʻao; kaeʻoua ʻe tuku au ke u mamata ki hoku mamahi.”
16 Da antwortete der HERR dem Mose: »Versammle mir siebzig Männer aus den Ältesten der Israeliten, von denen du weißt, daß sie wirklich Älteste des Volkes und seine Obmänner sind; führe sie dann zum Offenbarungszelt und laß sie sich dort neben dir aufstellen.
Pea naʻe pehē ʻe Sihova kia Mōsese, “Tānaki mai kiate au ʻae kau tangata ʻe toko fitungofulu ʻi he kau mātuʻa ʻo ʻIsileli, ʻakinautolu ʻoku ke ʻilo ko e kau mātuʻa ʻi he kakai, pea mo e kau matāpule ʻiate kinautolu; pea ke ʻomi ʻakinautolu ki he fale fehikitaki ʻoe kakai, koeʻuhi kenau tuʻu fakataha ʻi ai mo koe.
17 Ich will dann herabkommen und dort zu dir reden und will von dem Geist, der auf dir ruht, etwas nehmen und es ihnen mitteilen, damit sie im Verein mit dir die Last (der Sorge) für das Volk tragen und du sie nicht mehr allein zu tragen brauchst.
Pea te u ʻalu hifo ʻo ta alea ʻi ai mo koe: pea te u toʻo ʻae laumālie ʻoku ʻiate koe, ʻo tuku ia kiate kinautolu; pea tenau fua fakataha mo ko e ʻae kavenga ʻae kakai, ʻe ʻikai te ke fua tokotaha pe ia
18 Zu dem Volke aber sollst du sagen: ›Heiligt euch für morgen! Da sollt ihr Fleisch zu essen bekommen; denn ihr habt vor den Ohren des HERRN gejammert und ausgerufen: Wer gibt uns Fleisch zu essen? In Ägypten hatten wir es so gut! Darum wird der HERR euch Fleisch geben, damit ihr zu essen habt.
Pea te ke pehē ki he kakai, Fakamaʻa ʻakimoutolu ki he ʻapongipongi, pea te mou kai kakano: he kuo mou tangi ki he fofonga ʻo Sihova, ʻo pehē, Ko hai te ne foaki kiate kimautolu ha kakano ke mau kai; he naʻa mau lelei ʻi ʻIsipite: pea ko ia ʻe foaki ai ʻe Sihova ʻae kakano kiate kimoutolu, pea te mou kai.
19 Nicht nur einen Tag sollt ihr es zu essen haben, auch nicht nur zwei oder fünf oder zehn oder zwanzig Tage:
ʻE ʻikai te mou kai ia ʻi he ʻaho pe taha, pe ʻi he ʻaho ʻe ua, pe ʻi he ʻaho ʻe nima, pe ʻi he ʻaho ʻe hongofulu, pe ʻi he ʻaho ʻe uofulu;
20 nein, einen ganzen Monat lang, bis ihr es nicht mehr riechen könnt und es euch zum Ekel wird! Denn ihr habt den HERRN, der in eurer Mitte weilt, mißachtet und vor ihm gejammert und geklagt: Warum sind wir nur aus Ägypten weggezogen!‹«
Ka ko e māhina kātoa, ke ʻoua ke haʻu ia ʻi homou avaʻi ihu, pea ʻe fakalielia ia kiate kimoutolu: koeʻuhi naʻa mou fehiʻa kia Sihova ʻaia ʻoku ʻiate kimoutolu, pea kuo mou tangi ʻi hono ʻao, ʻo pehē, Ko e hā ne mau haʻu ai mei ʻIsipite?”
21 Da erwiderte Mose: »Sechshunderttausend Mann zu Fuß zählt das Volk, unter dem ich lebe, und doch sagst du: ›Fleisch will ich ihnen geben, daß sie einen ganzen Monat lang zu essen haben‹?
Pea naʻe pehē ʻe Mōsese, “Ko e kakai ʻoku ou nofo ʻi ai, ʻoku nau toko ono kilu ʻae kau tangata fononga; pea kuo ke pehē, Te u foaki ʻae kakano kiate kinautolu, kenau kai ai ʻi he māhina ʻe taha.
22 Können so viele Stück Kleinvieh und Rinder für sie geschlachtet werden, daß es für sie ausreicht? Oder sollen alle Fische des Meeres für sie eingefangen werden, daß es für sie ausreicht?«
ʻE tāmateʻi ʻae fanga sipi, pea mo e fanga manu lalahi maʻanautolu, kenau mākona ai? Pe tānaki fakataha ʻae ika kotoa pē ʻi he tahi maʻanautolu, kenau mākona ai?”
23 Da antwortete der HERR dem Mose: »Ist etwa der Arm des HERRN zu kurz? Jetzt sollst du sehen, ob mein Wort sich dir erfüllt oder nicht!«
Pea naʻe pehē ʻe Sihova kia Mōsese, “He kuo fakanounou ʻae nima ʻo Sihova? Ko eni te ke mamata, pe hoko ʻeku lea kiate ko e pe ʻikai.”
24 Hierauf ging Mose hinaus und teilte dem Volk die Worte des HERRN mit; dann berief er siebzig Männer aus den Ältesten des Volkes und ließ sie sich rings um das (heilige) Zelt aufstellen.
Pea naʻe ʻalu kituʻa ʻa Mōsese, ʻo ne fakahā ki he kakai ʻae folofola ʻa Sihova, pea naʻa ne tānaki ʻae kau tangata ʻe toko fitungofulu ʻi he kau mātuʻa ʻoe kakai, pea naʻa ne tuku ʻakinautolu ke tuʻu takatakai ʻi he fale fehikitaki.
25 Da fuhr der HERR in der Wolke herab und redete zu ihm, nahm dann etwas von dem Geist, der auf ihm ruhte, und teilte ihn den siebzig Ältesten zu. Sobald nun der Geist auf sie gekommen war, gerieten sie in prophetische Begeisterung, später aber nicht wieder.
Pea naʻe hāʻele hifo ʻa Sihova ʻi he ʻao, ʻo ne folofola kiate ia, pea ne toʻo ʻae laumālie naʻe ʻiate ia, ʻo ne foaki ia ki he kau mātuʻa ʻe toko fitungofulu: pea naʻe pehē, ʻi he hoko ʻae laumālie kiate kinautolu, naʻa nau kikite, pea naʻe ʻikai tuku.
26 Es waren aber zwei Männer im Lager zurückgeblieben, von denen der eine Eldad hieß, der andere Medad; auch auf diese ließ der Geist sich nieder – sie gehörten nämlich zu der Zahl der Aufgeschriebenen, waren aber nicht ans Zelt hinausgegangen –; diese gerieten nun im Lager in prophetische Begeisterung.
Ka naʻe nofo ʻae ongo tangata ʻe toko ua ʻi he ʻapitanga, ko e hingoa ʻoe tokotaha ko ʻElitati, pea ko e hingoa ʻoe tokotaha ko Metati: pea naʻe hoko ʻae laumālie kiate kinaua; pea naʻa na ʻiate kinautolu kuo tohi, ka naʻe ʻikai te na ō ki he fale fehikitaki: ka naʻa na kikite ʻi he ʻapitanga.
27 Da kam ein Jüngling gelaufen und meldete dem Mose: »Eldad und Medad sind im Lager in prophetische Begeisterung geraten!«
Pea naʻe lele ʻae tangata talavou, ʻo ne pehē kia Mōsese, “ʻOku kikite ʻa ʻElitati mo Metati ʻi he ʻapitanga.”
28 Da brach Josua, der Sohn Nuns, der schon von seiner Jünglingszeit an der Diener Moses gewesen war, in die Worte aus: »O Mose, mein Herr, gebiete ihnen Einhalt!«
Pea naʻe lea ʻa Siosiua ko e foha ʻo Nuni, ko e tamaioʻeiki ʻa Mōsese, ko e tokotaha ʻi heʻene kau tangata talavou, ʻo pehē, “Ko ʻeku ʻeiki ko Mōsese ke ke taʻofi ʻakinaua.”
29 Aber Mose entgegnete ihm: »Gerätst du aus Sorge für mich in solchen Eifer? Möchte doch das ganze Volk des HERRN zu Propheten werden, daß der HERR seinen Geist auf sie kommen ließe!«
Pea naʻe pehē ʻe Mōsese kiate ia, “ʻOku ke meheka koeʻuhi ko au? ʻOku ʻamusiaange ʻeau ki he ʻOtua ke kikite ʻae kakai kotoa pē ʻa Sihova, pea ke tuku ʻe Sihova ʻa hono laumālie kiate kinautolu.”
30 Hierauf begab sich Mose mit den Ältesten der Israeliten ins Lager zurück.
Pea naʻe ʻalu ʻa Mōsese ki he ʻapitanga, ʻaia mo e kau mātuʻa ʻo ʻIsileli.
31 Da erhob sich ein vom HERRN gesandter Wind, der führte Wachteln vom Meere herüber und ließ sie auf das Lager hineinfallen, ungefähr eine Tagereise weit nach allen Seiten rings um das Lager, und sie flogen nur etwa zwei Ellen hoch über der Erde.
Pea naʻe ʻalu atu ʻae matangi meia Sihova, ʻo ne ʻomi ʻae fanga kueili mei he tahi, pea naʻe tuku ia ke tō ʻo ofi ki he ʻapitanga, ʻo hangē ko e ngataʻanga ʻoe fononga ʻi he ʻaho ʻe taha ki he potu toʻomataʻu, pea hangē ko e ngataʻanga ʻoe fononga ʻi he ʻaho ʻe taha ki he potu toʻohema, ʻo takatakai ʻae ʻapitanga, pea naʻe hangē ko e hanga ʻe fā hono māʻolunga mei he funga kelekele.
32 Da machte sich das Volk jenen ganzen Tag und die ganze Nacht und den ganzen folgenden Tag daran und sammelte Wachteln; wer auch nur wenig sammelte, brachte es doch auf zehn Homer; dann breiteten sie sich diese (zum Dörren) weithin aus rings um das Lager her.
Pea naʻe tuʻu hake ʻae kakai ʻi he ʻaho kotoa pē ko ia, pea mo e pō kotoa pē ko ia, pea mo e ʻaho kotoa naʻe feholoi, pea naʻa nau tānaki ʻae fanga kueili: ko ia naʻe siʻi ʻene tānaki naʻa ne tānaki ʻae oma ʻe hongofulu: pea naʻa nau fakamafola ʻakinautolu ʻo takatakai ʻi he ʻapitanga.
33 Als sie aber das Fleisch noch zwischen ihren Zähnen hatten, noch ehe es verzehrt war, da entbrannte der Zorn des HERRN gegen das Volk, und der HERR ließ ein verheerendes Sterben unter dem Volke ausbrechen.
Pea ʻi he kei ʻi honau nifo ʻae kakano ʻi he teʻeki ai ke lamu, naʻe vela ʻae houhau ʻo Sihova ki he kakai, pea naʻe taaʻi ʻe Sihova ʻae kakai ʻaki ʻae mahaki fakaʻauha lahi ʻaupito.
34 Daher gab man diesem Orte den Namen Kibroth Hattaawa, weil man dort die Leute begraben hatte, die ihrem Gelüst gefrönt hatten. –
Pea naʻa ne fakahingoa ʻae potu ko ia ko Kipiloti-Hateva: koeʻuhi naʻa nau tanu ʻi ai ʻae kakai ʻaia naʻe holi kovi.
35 Von den Lustgräbern zog das Volk dann weiter nach Hazeroth, woselbst sie längere Zeit blieben.
Pea naʻe fononga atu ʻae kakai mei Kipiloti-Hateva ki Heseloti; pea naʻa nau nofo ʻi Heseloti.