< Psalm 56 >
1 Auf den Siegesspender, für den unschuldigen Zugewanderten in der Ferne, von David, ein Weihegesang, als ihn die Philister zu Gath festhielten. Gott! Sei mir gnädig! Denn Menschen schnauben wider mich, und täglich ängstigt mich mein Feind.
Ki he Takimuʻa ʻi he Sonatilemi-Lehokimi, ko e Saame mahuʻinga ʻa Tevita, ʻi he puke ia ʻe he kakai Filisitia ʻi Kata. Ke ke ʻaloʻofa kiate au, ʻE ʻOtua: he ʻoku fie folo hifo au ʻe he tangata; ʻoku ne tauʻi au ʻi he ʻaho kotoa, ʻo ne taʻomia au.
2 Ja, meine Feinde schnauben immerfort; denn viele streiten gegen mich.
Ko e loto ʻo hoku ngaahi fili ʻi he ʻaho kotoa pē ke folo hifo au: he ʻoku tokolahi ʻakinautolu ʻoku tauʻi au, ʻE Fungani Māʻolunga.
3 Jedoch der Tag ist weit entfernt, da ich mich fürchte; denn auf Dich vertraue ich.
ʻI he ʻaho ʻoku ou manavahē ai, te u falala kiate koe.
4 Ich rühme mich der Gotteszusage; furchtlos vertraue ich auf Gott. Was können Sterbliche mir tun?
Te u fakamālō ki he ʻOtua ʻi heʻene folofola; ʻoku ou falala ki he ʻOtua; ʻe ʻikai te u manavahē ki he meʻa ʻe faʻa fai ʻe he kakai kiate au.
5 Und fechten sie auch täglich meine Worte an, sind alle ihre Pläne, mir zum Schaden, böse,
ʻOku nau fakakehe ʻeku ngaahi lea ʻi he ʻaho kotoa pē: ko ʻenau fakakaukau kotoa pē ke u kovi ai au.
6 sie müssen doch sich fürchten und verkriechen und so auf meine Schritte lauschen, wie sie's von mir erwartet haben.
ʻOku nau fakataha ʻakinautolu, ʻoku nau fakafufū ʻakinautolu, ʻoku nau vakai hoku ʻaluʻanga, ʻi heʻenau holi ki heʻeku moʻui.
7 Verstoße sie des Frevels wegen! Die Scharen stürze hin im Grimme, Gott!
Te nau hao koā ʻi heʻenau hia? ʻE ʻOtua, ke ke lī ki lalo ʻae kakai ʻi he houhau.
8 Vermerkst Du schon mein Schwanken, dann lege meine Tränen auch in Deinen Schlauch, voll angerechnet!
ʻOku ke lau ʻa ʻeku ʻalu fano pē: ke ke ʻutu hoku ngaahi loʻimata ki hoʻo hina: ʻikai ʻoku nau tuʻu ʻi hoʻo tohi?
9 Dann weichen meine Feinde. Am Tage, da ich rufe, weiß ich, daß ich einen Gott besitze.
ʻO kau ka tangi kiate koe, ʻe foki kimui ai ʻa hoku ngaahi fili: ʻoku ou ʻilo ʻae meʻa ni; he ʻoku ʻiate au ʻae ʻOtua.
10 Ich rühme mich der Gotteszusage; ich rühme mich der Zusage des Herrn.
Te u fakamālō ki he ʻOtua ʻi heʻene folofola: te u fakamālō kia Sihova ʻi heʻene folofola.
11 Furchtlos vertraue ich auf Gott. Was kann ein Mensch mir antun? -
Kuo u falala ki he ʻOtua: ʻe ʻikai te u manavahē ki ha meʻa ʻe faʻa fai ʻe he tangata kiate au.
12 Ich schulde Dir Gelübde, Gott; ich zahle sie Dir heim mit Dankbarkeit.
ʻE ʻOtua, ʻoku ʻiate au hoʻo ngaahi fuakava: te u ʻatu ʻae fakamālō kiate koe,
13 Denn meine Seele wahrst Du vor dem Tod, nicht wahr? vorm Sturze meine Füße. So kann ich länger noch vor Gott im Licht des Lebens wallen.
He kuo ke fakamoʻui hoku laumālie mei he mate: pea ʻikai te ke fakahaofi hoku vaʻe mei he hinga, koeʻuhi ke u ʻeveʻeva ʻi he ʻao ʻoe ʻOtua ʻi he maama ʻoe kakai moʻui?