< Jesaja 38 >
1 In jenen Tagen wurde Hiskia krank zum Sterben. Und Jesaja, der Sohn Amoz', der Prophet, kam zu ihm und sprach zu ihm: So spricht Jehova: Bestelle dein Haus, denn du wirst sterben und nicht genesen.
ʻI he ngaahi ʻaho ko ia naʻe mahaki ʻa Hesekaia ʻo meimei mate. Pea naʻe haʻu ʻa ʻIsaia ko e palōfita ko e foha ʻo ʻAmosi, pea ne pehē kiate ia, “ʻOku pehē ʻe Sihova, Teuteu ho fale: he te ke mate, pea ʻikai moʻui.”
2 Da wandte Hiskia sein Angesicht gegen die Wand und betete zu Jehova und sprach:
Pea naʻe toki tafoki ʻa Hesekaia ʻo hanga hono mata ki he holisi ʻoe fale, pea lotu kia Sihova,
3 Ach, Jehova! Gedenke doch, daß ich vor deinem Angesicht gewandelt habe in Wahrheit und mit ungeteiltem Herzen, und daß ich getan, was gut ist in deinen Augen! Und Hiskia weinte sehr.
Pea ne pehē, “ʻE Sihova, ʻOku ou kole kiate koe, ke ke manatu ki he anga ʻo ʻeku ʻeveʻeva ʻi ho ʻao ʻi he moʻoni pea mo e loto haohaoa, pea kuo u fai ʻaia ʻoku lelei ʻi ho ʻao.” Pea naʻe tangi mamahi ʻa Hesekaia.
4 Da geschah das Wort Jehovas zu Jesaja also:
Pea toki hoko ʻae folofola ʻa Sihova kia ʻIsaia, ʻo pehē,
5 Geh hin und sage zu Hiskia: So spricht Jehova, der Gott deines Vaters David: Ich habe dein Gebet gehört, ich habe deine Tränen gesehen; siehe, ich will zu deinen Tagen fünfzehn Jahre hinzufügen.
“ʻAlu, ʻo tala kia Hesekaia, ʻOku pehē ʻe Sihova, ko e ʻOtua ʻo Tevita ko hoʻo tamai, kuo u fanongo ki hoʻo hū, kuo u mamata ki hoʻo loʻimata: vakai, te u fakalahi ʻaki hoʻo ngaahi ʻaho ʻae taʻu ʻe hongofulu ma nima.
6 Und von der Hand des Königs von Assyrien will ich dich und diese Stadt erretten; und ich will diese Stadt beschirmen.
Pea te u fakamoʻui koe mo e kolo ni mei he nima ʻoe tuʻi ʻo ʻAsilia: pea te u maluʻi ʻae kolo ni.
7 Und dies wird dir das Zeichen sein von seiten Jehovas, daß Jehova dieses Wort tun wird, welches er geredet hat:
Pea ko e fakaʻilonga eni kiate koe meia Sihova, ki heʻene fai ʻe Sihova ʻae meʻa ni ʻaia kuo ne folofola ki ai;
8 Siehe, ich lasse den Schatten der Grade, welche er an dem Sonnenzeiger Ahas' durch die Sonne niederwärts gegangen ist, um zehn Grade rückwärts gehen. Und die Sonne kehrte an dem Sonnenzeiger zehn Grade zurück, welche sie niederwärts gegangen war.
Vakai, te u toe ʻomi ki mui ʻae ʻata ʻoe ngaahi tikeli, ʻaia kuo ʻalu hifo ʻi he meʻa fakaʻilonga laʻā ʻo ʻAhasi, ko e vahe ʻe hongofulu. Pea naʻe foki ki mui ʻae laʻā ʻi he tikeli ʻe hongofulu, ʻae ngaahi vahe ko ia ʻaia kuo ʻalu hifo ai ia.”
9 Aufzeichnung Hiskias, des Königs von Juda, als er krank gewesen und von seiner Krankheit genesen war.
Ko e tohi [eni ]e Hesekaia ko e tuʻi ʻo Siuta, ʻi he hili ʻa hono mahaki, pea kuo moʻui ia mei hono mahaki;
10 Ich sprach: In der Ruhe meiner Tage soll ich hingehen zu den Pforten des Scheol, bin beraubt des Restes meiner Jahre. (Sheol )
Naʻaku pehē ʻi he tuʻusi ʻa hoku ngaahi ʻaho, “Te u ʻalu hifo ki he matapā ʻoe fonualoto: kuo faʻao ʻiate au hono toe ʻo hoku ngaahi taʻu.” (Sheol )
11 Ich sprach: Ich werde Jehova nicht sehen, Jehova im Lande der Lebendigen; ich werde Menschen nicht mehr erblicken bei den Bewohnern des Totenreiches.
Naʻaku pehē, “ʻE ʻikai te u mamata kia Sihova, ʻio, ko Sihova, ʻi he fonua ʻoe moʻui: ʻe ʻikai te u toe mamata ki he tangata fakataha mo e kakai ʻo māmani.
12 Meine Wohnung ist abgebrochen und ward von mir weggeführt wie ein Hirtenzelt. Ich habe, dem Weber gleich, mein Leben aufgerollt: vom Trumme schnitt er mich los. Vom Tage bis zur Nacht wirst du ein Ende mit mir machen!
Kuo ʻalu hoku ngaahi taʻu, pea kuo ʻave ia ʻiate au ʻo hangē ko e fale fehikitaki ʻoe tauhi sipi: naʻaku tuʻusi ʻeku moʻui ʻo hangē ko e tangata lalanga tupenu: te ne tuʻusi ke motu au ʻi he fakaʻauʻausino: mei he ʻaho ʻo aʻu ki he pō ʻoku ke fakaʻosi au.
13 Ich beschwichtigte meine Seele bis zum Morgen... dem Löwen gleich, also zerbrach er alle meine Gebeine. Vom Tage bis zur Nacht wirst du ein Ende mit mir machen!
Naʻaku lau ki he pongipongi, koeʻuhi ʻo hangē ko e laione te ne fesiʻi pehē hoku ngaahi hui kotoa pē: mei he ʻaho ʻo aʻu ki he pō ʻoku ke fai ke fakaʻosi au.
14 Wie eine Schwalbe, wie ein Kranich, so klagte ich; ich girrte wie die Taube. Schmachtend blickten meine Augen zur Höhe: O Herr, mir ist bange! Tritt als Bürge für mich ein!
ʻO hangē ko e kaleni pe ko e sualo, naʻe pehē ʻeku lea: ne u tangi ʻo hangē ko e lupe: kuo vaivai hoku mata ʻi he sio ki ʻolunga: ʻE Sihova, kuo u taʻomia; ke ke langomakiʻi au.”
15 Was soll ich sagen? Daß er es mir zugesagt und es auch ausgeführt hat. Ich will sachte wallen alle meine Jahre wegen der Betrübnis meiner Seele.
Ko e hā te u lea aki? Kuo talaʻofa ia kiate au, pea kuo ne fai ki ai: te u ʻalu ʻi he angavaivai ʻi hoku ngaahi taʻu kotoa pē koeʻuhi ko e mamahi ʻa hoku laumālie.
16 O Herr! Durch dieses lebt man, und in jeder Hinsicht ist darin das Leben meines Geistes. Und du machst mich gesund und erhältst mich am Leben.
ʻE Sihova, ʻi he ngaahi meʻa ni ʻoku moʻui ai ʻae tangata, pea ʻi he ngaahi meʻa ni kotoa pē ʻoku ai ʻae moʻui ʻa hoku laumālie: kuo pehē hoʻo fakamoʻui au, pea ngaohi au ke u moʻui.
17 Siehe, zum Heile ward mir bitteres Leid: Du, du zogest liebevoll meine Seele aus der Vernichtung Grube; denn alle meine Sünden hast du hinter deinen Rücken geworfen.
Vakai, ne u maʻu ʻae mamahi lahi ko e fetongi ʻoe fiemālie: ka ʻi hoʻo ʻofa ki hoku laumālie kuo ke fakamoʻui ia mei he luo ʻoe fakaʻauha: he kuo ke lī ʻeku ngaahi hia kotoa pē ki ho tuʻa.
18 Denn nicht der Scheol preist dich, der Tod lobsingt dir nicht; die in die Grube hinabgefahren sind, harren nicht auf deine Treue. (Sheol )
He ʻoku ʻikai faʻa fakamālō kiate koe ʻae faʻitoka, ʻoku ʻikai faʻa fakaongoongoleleiʻi koe ʻe he mate: ko kinautolu ʻoku ʻalu hifo ki he luo ʻoku ʻikai te nau faʻa ʻamanaki ki he moʻoni. (Sheol )
19 Der Lebende, der Lebende, der preist dich, wie ich heute: der Vater gibt den Kindern Kunde von deiner Treue.
Ko e kakai moʻui, ko e kakai moʻui, ko ia ʻe fakamālō kiate koe, ʻo hangē ko ia ʻoku ou fai ʻi he ʻaho ni: ʻe fakahā hoʻo moʻoni ʻe he tamai ki he fānau.
20 Jehova war bereit, mich zu retten; und wir wollen mein Saitenspiel rühren alle Tage unseres Lebens im Hause Jehovas.
Naʻe tatali ʻe Sihova ke fakamoʻui au: ko ia te mau hiva ʻaki ʻeku ngaahi hiva ʻi he meʻa faiva ʻi he ʻaho kotoa pē ʻo ʻemau moʻui ʻi he fale ʻo Sihova.
21 Und Jesaja sagte, daß man einen Feigenkuchen als Pflaster nehmen und ihn auf das Geschwür legen solle, damit er genese.
He naʻe pehē ʻe ʻIsaia, “Tuku ke nau toʻo ʻae ngaahi fiki, pea ʻai ia ko e pulusi ki he hala, pea te ne moʻui.”
22 Und Hiskia sprach: Welches ist das Zeichen, daß ich in das Haus Jehovas hinaufgehen werde?
Pea ne pehē foki ʻe Hesekaia, “Ko e hā ʻae fakaʻilonga te u ʻalu hake ai ki he fale ʻo Sihova?”