< Cantiques 5 >

1 Je suis venu dans mon jardin, ma sœur, épouse, j’ai recueilli ma myrrhe avec mes aromates; j’ai mangé le rayon avec le miel, j’ai bu mon vin avec mon lait: mangez, mes amis, et buvez; enivrez-vous, mes bien chers.
Kua tae mai ahau ki taku kari, e toku tuahine, e toku hoa; kua oti taku maira me taku kinaki kakara te kohi, kua kainga e ahau taku honikoma me taku honi; kua inumia e ahau taku waina me taku waiu. E kai, e oku hoa; e inu, ina, kia nui te inu, e taku e aroha nei.
2 L’Épouse. Je dors, mais mon cœur veille; c’est la voix de mon bien-aimé qui frappe. — L’Époux. Ouvre-moi, ma sœur, mon amie, ma colombe, mon immaculée; parce que ma tête est chargée de rosée, et les boucles de mes cheveux, des gouttes qui tombent pendant les nuits.
I te moe ahau, ko toku ngakau ia i te oho. Ko te reo tenei o taku e aroha nei e patuki ana, e mea ana, Te tatau ki ahau, e toku tuahine, e toku hoa, e taku kukupa, e taku mea pokekore; ki tonu hoki toku mahunga i te tomairangi, oku makawe ano hok i i nga kopata o te po.
3 L’Épouse. Je me suis dépouillée de ma tunique; comment m’en revêtirai-je? j’ai lavé mes pieds, comment les salirai-je?
Kua oti toku koti te unu e ahau: me pehea e kakahuria ai ano? Kua oti oku waewae te horoi; kia whakaparua ano koia e ahau?
4 Mon bien-aimé a passé sa main par le trou de la porte, et mes entrailles ont été émues au bruit qu’il a fait.
I kuhua mai tona ringa e taku e aroha nei i te kohao o te tatau, a oho ana toku manawa mona.
5 Je me suis levée, pour ouvrir à mon bien-aimé; mes mains distillaient la myrrhe, mes doigts étaient pleins de la myrrhe la plus pure.
I ara atu ahau ki te uaki i te tatau ki taku i aroha ai; maturuturu ana te maira i oku ringa, te maira waiwai i oku maihao ki nga puritanga o te tutaki.
6 J’ai ôté la barre et ouvert à mon bien-aimé; mais lui s’était détourné et avait passé outre. Mon âme se fondit dès qu’il parla; je le cherchai, et ne le trouvai point: je l’appelai, et il ne me répondit pas.
Uakina ana e ahau ki taku i aroha ai; heoi kua maunu atu taku i aroha ai, a kua riro: toku wairua riro pu i tana kupu: i rapu ahau i a ia; heoi kihai i kitea; i karangatia atu ia e ahau, kihai ano ia i whakahoki kupu mai.
7 Les gardes qui parcourent la ville m’ont rencontrée; ils m’ont frappée et m’ont blessée. Les gardes des murs m’ont enlevé mon manteau.
I tutaki ki ahau nga kaitiaki e kopikopiko nei i te pa; patua ana ahau e ratou, mamae ana ahau i a ratou; tangohia ana toku hipoki i ahau e nga kaitiaki o nga taiepa.
8 Je vous conjure, filles de Jérusalem, si vous trouvez mon bien-aimé, annoncez-lui que je languis d’amour.
He ki atu tenei naku ki a koutou, e nga tamahine o Hiruharama, Ki te tutaki koutou ki taku e aroha nei, ki atu ki a ia, e mate ana ahau i te aroha.
9 Les filles de Jérusalem. Qu’est-ce qui distingue ton bien-aimé de tout autre bien-aimé, ô la plus belle des femmes? qu’est-ce qui distingue ton bien-aimé de tout autre bien-aimé, pour que tu nous aies ainsi conjurées?
E te wahine ataahua rawa o nga wahine, he aha te nuinga ake o tau i aroha ai i tetahi atu e arohaina ana? He aha te nuinga ake o tau i aroha ai i tetahi atu e arohaina ana, i pena ai tau ki mai ki a matou?
10 L’Épouse. Mon bien-aimé est blanc et vermeil, choisi entre mille.
He ma taku i aroha ai, he kiri wherowhero, ko te mea nui rawa o nga mano kotahi tekau.
11 Sa tête est un or excellent; ses cheveux sont comme les jeunes pousses des palmiers, noirs comme le corbeau.
Ko tona mahunga kei te tino koura, he mea parakore, ko ona makawe he mawhatu, a mangu tonu, ano he raweni.
12 Ses yeux sont comme des colombes qu’on voit sur des petits ruisseaux d’eaux, qui ont été lavées dans le lait, et qui se tiennent le long des fleuves les plus abondants.
Ko ona kanohi kei o nga kukupa i te taha o nga awa wai, he mea horoi ki te waiu, pai rawa te whakanoho.
13 Ses joues sont comme des parterres d’aromates plantés par des parfumeurs. Ses lèvres sont des lis qui distillent la première myrrhe.
Ko ona paparinga, ano he tupuranga kinaki kakara, ano he rarangi tarutaru reka; ko ona ngutu, me te mea he rengarenga e whakamaturu iho ana i te wai maira.
14 Ses mains, faites au tour, sont d’or, et remplies d’hyacinthes. Sa poitrine d’ivoire est parsemée de saphirs.
Ko ona ringa, ano he mowhiti koura i whakanohoia he perira ki roto: ko tona tinana, kei te rei pai rawa, he mea whakakikorua ki te hapira.
15 Ses jambes sont des colonnes de marbre qui sont posées sur des bases d’or. Son aspect est comme celui du Liban; il est distingué comme les cèdres.
Ko ona waewae, rite tonu ki te pou mapere, he mea whakatu ki nga turanga koura pai rawa; ko tona ahua koia ano kei Repanona, me te hita te tino pai rawa.
16 Son gosier est plein de douceur, et lui est tout aimable: tel est mon bien-aimé, et c’est mon ami, filles de Jérusalem.
Ko tona mangai he tino reka: ae ra, he ahuareka katoa ia. Ko taku tenei i aroha ai, ko toku hoa ano tenei, e nga tamahine o Hiruharama.

< Cantiques 5 >