< Matthieu 13 >
1 Ce jour-là, Jésus étant sorti de la maison, s’assit sur le bord de la mer.
Numit aduda Jisuna yum adudagi thokraklaga pat mapanda laktuna miyamda tambinabagidamak phamlammi.
2 Et il s’assembla près de lui une grande foule, de sorte que, montant sur la barque, il s’assit, et la foule resta sur le rivage;
Amasung Ibungogi akoibada tilliba miyam adu yammankhibana Ibungona hi amada kakhatlaga hithakta phamladuna tambirammi, aduga miyam aduna pat mapan aduda leplammi.
3 Et il leur annonça beaucoup de choses en paraboles, disant: Voilà que celui qui sème est sorti pour semer.
Adudagi Ibugona makhoida hiram kaya ama pandam sijinnaduna tambirak-i. “Yeng-u, lou-uba amana maru hunba chatlammi.
4 Et, pendant qu’il semait, des grains tombèrent le long du chemin, et les oiseaux du ciel vinrent et les mangèrent.
Mahakna loubukta maru asum hullakpada, maru kharana lambi mapanda tare aduga ucheksing laktuna marusingdu chathokkhre.
5 D’autres tombèrent sur un terrain pierreux, où il n’y avait pas beaucoup de terre, et ils levèrent très vite, parce que la terre était peu profonde.
Aduga kharana leibak kaya leitaba nunglakta tare. Amasung leibak luthana leitabana marusing adu thuna mayon chonglakle.
6 Mais le soleil s’étant levé, ils furent brûlés, et parce qu’ils n’avaient point de racine, ils se desséchèrent.
Adubu numit thorakpada nungsagi meisana pambisingdu thuna kangsilhalle, maramdi pambisingdu mara luna taramde.
7 D’autres tombèrent parmi les épines, et les épines crûrent et les étouffèrent.
Aduga kharana tingkhangsinggi marakta tare, amasung tingkhangsingduna chaokhatlaktuna pambising adubu namhatle.
8 D’autres tombèrent dans une bonne terre et produisirent des fruits, l’un cent, l’autre soixante, l’autre trente.
Adubu maru kharadi aphaba leihao chenba maphamda tarammi aduga pambising adu mahei yamna yallammi, madudi kharana chama, kharana humphu aduga khara amana mahei kunthra yallammi.”
9 Que celui qui a des oreilles pour entendre, entende.
Adudagi Jisuna makhoida hairak-i, “Tananaba nakong panba mahak aduna tasanu!”
10 Et ses disciples s’approchant, lui dirent: Pourquoi leur parlez-vous en paraboles?
Adudagi tung-inbasing aduna laktuna Ibungoda hanglak-i, “Karigi Ibungona misingda pandam sijinnaduna ngangbiribano?”
11 Il leur répondit, en disant: Parce que, pour vous, il vous a été donné de connaître les mystères du royaume des cieux; mais, pour eux, il ne leur a pas été donné.
Maduda Jisuna makhoida khumlak-i, “Nakhoida swarga leibakki athuppa khangnaba lousing adu pibire, adubu makhoidadi pibide.
12 Car celui qui a, on lui donnera, et il sera dans l’abondance; mais celui qui n’a pas, même ce qu’il a lui sera ôté.
Maramdi areiba mahak aduda henna pibigani, amasung mahakna marang kaina leijagani. Aduga leitaba mahak adudagi mahakki leijaba adu phaoba louthokkani.
13 C’est pourquoi je leur parle en paraboles, parce que voyant, ils ne voient point, et qu’écoutant, ils n’entendent ni ne comprennent.
Eina makhoida pandamsing sijinnaduna nganglibagi maram adudi asini: Makhoina una una ude, aduga tana tana tade aduga khangsu khangde.
14 Aussi, c’est en eux que s’accomplit la prophétie d’Isaïe, disant: Vous écouterez de vos oreilles, et vous ne comprendrez point; vous regarderez de vos yeux, et vous ne verrez point.
Asumna maichou Isaiah-na haikhiba wasing asi makhoida thunghalle: ‘Makhoina hanna hanna tagani, adubu wakhal taba ngamloi Makhoina hanna hanna yenggani, adubu khangloi.
15 Car le cœur de ce peuple s’est appesanti, et ses oreilles se sont endurcies, et ils ont fermé leurs yeux, de peur que leurs yeux ne voient, que leurs oreilles n’entendent, que leur cœur ne comprenne, et que, se convertissant, je ne les guérisse.
Maramdi makhoigi thamoi kansinkhre, makhoigi manana taningde; aduga makhoigi mamit uisinkhre. Adu natlamdrabadi makhoigi mitna ujaramgadabani, makhoigi manakongna tajaramgadabani, amasung makhoina wakhal tajaduna, makhoina eingonda hallaklamgadabani, aduga eina makhoibu phahanbiramgadabani.’
16 Mais heureux vos yeux, parce qu’ils voient, et vos oreilles, parce qu’elles entendent.
“Adubu nakhoigi mit amasung nakongdi yaiphei, maramdi nakhoigi mitna ujare aduga nakhoigi nakongna tajare.
17 Car, en vérité, je vous dis que beaucoup de prophètes et de justes ont désiré voir ce que vous voyez, et ne l’ont pas vu; entendre ce que vous entendez, et ne l’ont point entendu.
Eina nakhoida tasengnamak hairibasini, Tengban Mapugi wa phongdokpiba kayana amadi achumba chatpa mi kayana nakhoina uriba adubu yamna uninglamkhi, adubu makhoina ukhide; aduga nakhoina tariba adubu taninglamkhi adubu makhoina takhide.
18 Vous donc, entendez la parabole de celui qui sème.
“Maram aduna maru hunbagi pandamgi wahanthok asi taro.
19 Quiconque entend la parole du royaume et ne la comprend pas, l’esprit malin vient et il enlève ce qui a été semé dans son cœur: tel est celui qui a reçu la semence le long du chemin.
Ningthou leibakki wa adu tabadi targa adubu khangbadi ngamdaba makhoising adu lambi mapanda taba marusing aduga mannei. Madudi Phattaba aduna lakllaga mahakki thamoida hunkhiba maru adu louthokkhi.
20 Celui qui a reçu la semence dans les endroits pierreux, c’est celui qui écoute la parole et la reçoit d’abord avec joie;
Aduga nunglakta hunba maru adudi wa adu taraga thunamak haraona lousinba mahak aduni.
21 Mais comme il n’a pas en lui de racine, il ne se maintient pas longtemps; car la tribulation et la persécution survenant à cause de la parole, il est aussitôt scandalisé.
Adum oinamak makhoina mara phajana tadabana ngaihaktamak leirammi. Aduga wa adugi maramna awa-ana amadi ot-neiba lakpada mahakna thuna tukhi.
22 Celui qui a reçu la semence parmi les épines, c’est celui qui écoute la parole; mais les sollicitudes de ce siècle et la tromperie des richesses étouffent cette parole, et elle reste sans fruit. (aiōn )
Aduga tingkhang marakta hunba maru aduna wa adu tariba makhoising aduni. Adubu taibangpan punsi asigi langtaknaba amadi lanthumgi oiba nungaibagi lounamna wa adubu namhatkhibana makhoina mahei yanba ngamde. (aiōn )
23 Mais celui qui a reçu la semence dans une bonne terre, c’est celui qui écoute la parole et la comprend; qui porte du fruit, et rend ou cent, ou soixante, ou trente.
Aduga aphaba leihao chenba maphamda hunba marusing aduna wa adubu taba amadi wakhal taba makhoising aduni. Amasung makhoina mahei yalli, madudi kharana chama, kharana humphu aduga kharana mahei kunthra yalli.”
24 Il leur proposa une autre parabole, disant: Le royaume des cieux est semblable à un homme qui avait semé du bon grain dans son champ.
Adudagi Jisuna makhoida atoppa pandam amaga hairak-i, “Swarga leibak adu masagi loubukta aphaba maru hunkhiba nupa amaga changdamnei.
25 Mais pendant que les hommes dormaient, son ennemi vint et sema de l’ivraie au milieu du froment, et s’en alla.
Adubu pumnamakna tumnaringei matamda, mahakki yeknabana laklaga gehu marakta napi maru hunjinlamlaga chatkhirammi.
26 L’herbe ayant donc crû et produit son fruit, alors parut aussi l’ivraie.
Aduga gehu pambi aduna chaokhatlaktuna gehu satlakpa matamda napi adusu satlakle.
27 Cependant les serviteurs du père de famille s’approchant, lui demandèrent: Seigneur, n’avez vous pas semé du bon grain dans votre champ? D’où vient donc qu’il y a de l’ivraie?
Maduda loupu adugi manaisingna mahakki manakta laktuna hairak-i, ‘Ibungo, nahakna nahakki loubukta aphaba maru hunkhiba nattra? Aduga napising asina kadaidagi laklibano?’
28 Et il leur répondit: C’est un homme ennemi qui a fait cela. Les serviteurs lui demandèrent: Voulez-vous que nous allions l’arracher?
Mahakna makhoida khumlak-i, ‘Yeknaba amana masi tourambani.’ Adudagi manaising aduna mangonda hanglak-i, ‘Eikhoina chattuna napising adu phukthokcharu haibra?’
29 Il répondit: Non, de peur qu’arrachant l’ivraie, vous n’arrachiez aussi le froment avec elle.
Maduda mahakna khumlak-i, ‘Phuktokluraganu, maramdi nakhoina napising adu phuktokpada gehu pambising adusu phuktokkhiba yai.
30 Laissez l’un et l’autre croître jusqu’à la moisson, et, au temps de la moisson, je dirai aux moissonneurs: Arrachez d’abord l’ivraie, et liez-la en gerbes pour la brûler; mais le froment, rassemblez-le dans mon grenier.
Aduna lokpa matam youdribaphaobadi animak punna adum houminnarasanu. Aduga matamduda eina lou lokpagi thabak suriba mising aduda haigani nakhoina napising adu hanna phuktoktuna meida thananaba mapun oina punsillu adudagi gehusing adu khomjinduna eigi keida peisillu haigani.’”
31 Il leur proposa une autre parabole, disant: Le royaume des cieux est semblable à un grain de sénevé, qu’un homme prit et sema dans son champ.
Jisuna makhoida atoppa pandam amasu hairak-i, “Swarga leibak adudi kanagumba mi amana louduna mahakki loubukta hullamba hanggam maru amagumbani.
32 C’est, à la vérité, le plus petit de tous les grains; mais lorsqu’il a crû, il est plus grand que toutes les plantes, et il devient un arbre; de sorte que les oiseaux du ciel viennent habiter dans ses rameaux.
Hanggam maru asi marusinggi marakta khwaidagi pik-i, adumakpu chaoraklaba matamdadi mahakna ingkholgi mana masingsinggi maraktagi khwaidagi chaoba pambi oirak-i aduga upal ama oiraktuna atiyagi ucheksingna laktuna magi masasingda mahum sarei.”
33 Il leur dit encore cette autre parabole: Le royaume du ciel est semblable au levain qu’une femme prend et mêle dans trois mesures de farine, jusqu’à ce que le tout ait fermenté.
Jisuna makhoida atoppa pandam amagasu hairak-i: “Swarga leibak adudi nupi amana louraga yam thumok amada yansinduna anoiba yam pumnamak aduna kamkhattriphaoba thamba hameigumbani.”
34 Jésus dit toutes ces choses en paraboles à la multitude; et il ne lui parlait point sans paraboles;
Jisuna hiram pumnamaksing asi miyam aduda pandamsing sijinnaduna hairammi; mahakna pandam sijinadana misingda karigumba amata hairamde.
35 Afin que s’accomplît la parole du prophète disant: J’ouvrirai ma bouche en paraboles, et je révélerai des choses cachées depuis la fondation du monde.
Masina Tengban Mapugi wa phongdokpa maichouna haikhiba wa adu thunghalle. “Eina nakhoida pandamsing sijinnaduna nganggani; Malem leisemngeidagi khanghandana thamlakpasing adubu eina phongdokkani.”
36 Alors, la multitude renvoyée, il vint dans la maison, et ses disciples s’approchèrent de lui, disant: Expliquez-nous la parabole de l’ivraie semée dans le champ.
Adudagi Jisuna miyam adu thadoklamduna yum manungda changlaklaba matungda Ibungogi tung-inbasing aduna Ibungogi nakta laktuna hairak-i, “Loubukki napigi pandam adu eikhoida sandokna takpiyu.”
37 Jésus répondant, leur dit: Celui qui sème le bon grain, c’est le Fils de l’homme,
Maduda Jisuna makhoida khumlak-i, “Aphaba maru hulliba nupa adu Migi Machanupa aduni.
38 Et le champ, c’est le monde. Mais le bon grain, ce sont les enfants du royaume, et l’ivraie les enfants du malin esprit.
Loubuk aduna taibangpanni, amasung aphaba maru aduna ningthou leibak adugi machasingni. Aduga napising aduna phattaba adugi machasingni.
39 L’ennemi qui l’a semée, c’est le démon. La moisson, c’est la consommation du siècle; et les moissonneurs sont les anges. (aiōn )
Amasung makhoising adubu hullamba yeknaba aduna Devil-ni. Lokpagi matam aduna taibangpangi aroiba matam aduni, aduga lokpagi thabak suribasing aduna swargadutnisingni. (aiōn )
40 Comme donc on arrache l’ivraie et qu’on la brûle dans le feu, ainsi en sera-t-il à la consommation du siècle. (aiōn )
Aduga napising adubu khomjillaga meida thajinba aduga chap mannana taibangpangi aroiba matam adudasu oigani. (aiōn )
41 Le Fils de l’homme enverra ses anges, et ils enlèveront de son royaume tous les scandales et ceux qui commettent l’iniquité;
Madudi Migi Machanupa aduna mahakki dutsingbu tharaktuna misingbu papta tahalliba pumnamak amasung phattaba touba pumnamakpu mahakki ningthou leibaktagi khomjingani,
42 Et ils les jetteront dans la fournaise du feu. Là sera le pleur et le grincement de dents.
aduga makhoina makhoising adubu meigi komda langsin-gani, mapham aduda makhoina kap-laogani amasung maya krak-krak chikkani.
43 Alors les justes resplendiront comme le soleil dans le royaume de leur Père. Que celui qui a des oreilles pour entendre, entende.
Aduga Tengban Mapugi oiba misingna Mapa Ibungogi leibak aduda numitkumna ngangani. Tananaba manakong panba mahak aduna tasanu.
44 Le royaume des cieux est semblable à un trésor caché dans un champ; celui qui l’a trouvé, le cache, et à cause de la joie qu’il en a, il va et vend tout ce qu’il a, et il achète ce champ.
“Swarga leibak adudi loubukta lottuna leiba lan-gumbani. Mi amana madubu phangba matamda mahakna madubu amuk hanna lotsilli. Amasung mahakna adukki matik haraojarammi madudi mahakna chatkhiduna mahakki leijaba pumnamak yonthoklaga loubuk adubu leijei.
45 Le royaume des cieux est encore semblable à un marchand qui cherchait de bonnes perles;
“Amuksu, swarga leibak adudi aphaba mani-mukta thiriba lalonba amagumbani.
46 Or, une perle précieuse trouvée, il s’en alla, vendit tout ce qu’il avait, et l’acheta.
Mahakna mamal yamna tanglaba mani-mukta ama phangba matamda, mahakna chattuna mahakki leijaba pumnamak yonthoktuna mani-mukta adubu leijei.
47 Le royaume de Dieu est encore semblable à un filet jeté dans la mer, qui prend toutes sortes de poissons;
“Amukkasu, swarga leibak adudi patta hunduna makhal kayagi ngasing phariba in amagumbani.
48 Et, lorsqu’il est plein, les pêcheurs le retirant, puis, s’asseyant sur le rivage, ils choisissent les bons, les mettent dans des vases, et jettent les mauvais dehors.
In adu ngana thallabada, nga phabasing aduna pat mapanda chingkhattuna phamtharaga ngasing adubu khandoktuna aphaba ngasing aduna tunggolda hapchilli aduga kanadaba ngasing aduna hundokkhi.
49 Ainsi en sera-t-il à la consommation du siècle; les anges viendront et sépareront les méchants du milieu des justes, (aiōn )
Aduga taibangpangi aroiba matam adudasu matou asumna oigani. Swargadutsingna laktuna achumba chatpasingdagi phattaba misingbu tonganna khaidokkani. (aiōn )
50 Et les jetteront dans la fournaise du feu. Là sera le pleur et le grincement de dents.
Aduga makhoibu meigi komda langsingani, mapham aduda makhoina kap laogani amasung maya krak-krak chikkani.”
51 Avez-vous bien compris tout ceci? Ils lui dirent: Oui.
Adudagi Jisuna makhoida hairak-i, “Hairiba pumnamaksing asi nakhoi khanglabra?” Makhoina khumlak-i, “Hoi, Ibungo.”
52 Et il ajouta: C’est pourquoi tout scribe, instruit de ce qui touche le royaume des cieux, est semblable au père de famille qui tire de son trésor des choses nouvelles et des choses anciennes.
Adudagi Ibungona makhoida hairak-i, “Maram aduna swarga leibakki tung-inba oiraba Wayel Yathanggi oja khudingmak mahakki pukeida leiba ariba amasung anouba lansing puthoklakpa yumbu amagumbani.”
53 Et il arriva que, lorsque Jésus eut achevé ces paraboles, il partit de là.
Jisuna pandamsing asi haiba loiraba tungda mapham adu thadoklamduna,
54 Or étant venu dans son pays, il les instruisait dans leurs synagogues; de sorte que saisis d’étonnement, ils disaient: D’où viennent à celui-ci cette sagesse et ces miracles?
masagi lamdamda lakle. Amasung mapham aduda mahakna misingbu synagogue-ta tambirammi aduga maduda mising aduna ngakladuna hanglak-i, “Mahakna mapham kadaidagi asigumba lousing amasung matik leiba thabaksing asi tounabagi panggal phanglibano?”
55 N’est-ce pas le fils du charpentier? Sa mère ne s’appelle-t-elle point Marie? et ses frères, Jacques, Joseph, Simon et Jude?
“Mahak asi u-suba adugi machanupa nattra? Mary-du mahakki mama nattra? Aduga Jacob, Joseph, Simon amasung Judas-na mahakki manaosing nattra?
56 Et ses sœurs, ne sont-elles pas toutes parmi nous? D’où lui viennent donc toutes ces choses?
Mahakki machansing eikhoiga leiminariba nattra? Aduga mahakna kadaidagi pumnamak asi phanglibano?”
57 Et ils se scandalisaient de lui. Mais Jésus leur dit: Un prophète n’est pas sans honneur si ce n’est dans sa patrie et dans sa maison.
Maram aduna makhoina Ibungobu yaramde. Adudagi Jisuna makhoida hairak-i, “Tengban Mapugi wa phongdokpa maichousingbu makhoigi maramdam amadi masamakki imung manungna ikai khumnabidrabasu mapham khudingmakta ikai khumnei.”
58 Et il ne fit pas là beaucoup de miracles, à cause de leur incrédulité.
Aduga makhoina thajaba leitabagi maramna, Ibungona mapham aduda matik leiba thabak yamna toukhide.