< Job 14 >
1 L’homme né d’une femme, vivant peu de temps, est rempli de beaucoup de misères.
Ko te tangata i whanau i te wahine, he torutoru ona ra; ki tonu ano i te raruraru.
2 Comme une fleur, il s’élève, et il est brisé, et il fuit comme l’ombre, et jamais il ne demeure dans un même état.
Ano he puawai ia e puta mai ana, e kotia iho ana: rere ana ia, ano he atarangi, kahore hoki he tumautanga.
3 Et vous croyez, ô Dieu, qu’il soit digne de vous, d’ouvrir les yeux sur un tel être, et de l’appeler avec vous en jugement?
E titiro mai ano ranei ou kanohi ki te penei? E mea ranei koe i ahau kia whakawa taua ki a taua?
4 Qui peut rendre pur celui qui a été conçu d’un sang impur? N’est-ce pas vous qui seul êtes pur?
Ko wai hei homai i te mea ma i roto i te mea poke? Hore rawa.
5 Les jours de l’homme sont courts; le nombre de ses mois est en vos mains; vous avez marqué son terme, lequel ne pourra être dépassé.
Kua rite na hoki nga ra mona: kei a koe te maha o ona marama; takoto rawa i a koe te tikanga mona, a e kore ia e whiti ki tua.
6 Retirez-vous un peu de lui, afin qu’il se repose, jusqu’à ce que vienne, comme un mercenaire, son jour désiré.
Tahuri ke atu te titiro i a ia, kia ai ona pariratanga, kia ata tutuki ai tona ra, kia rite ai ki o te kaimahi.
7 Un arbre a de l’espoir: si on le coupe, il reverdit, et ses rameaux poussent.
Ka ai hoki he whakaaronga ki te rakau i tapahia, tera ano e pariri, e kore ano hoki e mutu te wana o tona pihi.
8 Quand sa racine aurait vieilli dans la terre, quand son tronc serait mort dans la poussière,
Ahakoa kua tawhitotia tona pakiaka a ki te whenua, a kua mate tona tinana i roto i te oneone;
9 À l’odeur de l’eau, il germera, et portera des feuilles comme auparavant, lorsqu’il fut planté.
Heoi ma te haunga o te wai ka pihi, ka kokiri ona peka ano ko ta te mea tupu.
10 Mais un homme, lorsqu’il est mort et dépouillé et consumé, où est-il, je vous prie?
Ko te tangata ia, mate iho, marere noa iho; ae, ka hamo te tangata, a kei hea ia?
11 De même que si des eaux se retirent de la mer, elles n’y reviennent plus, et que si un fleuve tari se dessèche, il ne coule pas de nouveau,
Pera i nga wai e he mai nei i te moana, i te awa e mimiti ana, ka maroke;
12 Ainsi, un homme, lorsqu’il s’est endormi, ne ressuscitera point jusqu’à ce que le ciel soit détruit; il ne s’éveillera point, et il ne se lèvera pas de son sommeil.
E pera ana ano te tangata, e takoto ana a kahore he whakatikanga ake: kahore he marangatanga ake mo ratou, a kia kore ra ano nga rangi; e kore ano ratou e ara i to ratou moe.
13 Qui me donnera que vous me protégiez dans l’enfer, et que vous me cachiez jusqu’à ce que votre fureur soit passée, et que vous me marquiez un temps où vous vous souviendrez de moi? (Sheol )
Aue, kia huna noatia oti ahau e koe ki te po, kia waihotia noatia iho ahau e koe kia ngaro ana, kia hoki ra ano tou riri; kia rohea noatia mai e koe tetahi wa moku, a ka mahara mai ai ano ki ahau! (Sheol )
14 Penses-tu qu’une fois mort un homme revive? Pendant tous les jours, où maintenant je combats, j’attends que mon changement vienne.
Ki te mate te tangata, e ora ano ranei ia? Ka tatari ahau i nga ra katoa o toku ngananga, kia tae mai ra ano he whakaputanga moku.
15 Vous m’appellerez, et moi je vous répondrai; vous tendrez votre droite à l’ouvrage de vos mains.
Mau e karanga, kia whakao atu ai ahau; kahore hoki e kore ka matenui koe ki te mahi a ou ringa.
16 Vous avez, à la vérité, compté mes pas; mais pardonnez mes péchés.
Inaianei hoki e taua ana e koe oku hikoinga; he teka ianei e matatau tonu mai ana koe ki toku hara?
17 Vous avez scellé comme dans un sac mes offenses; mais vous avez guéri mon iniquité.
Hiri rawa toku he ki roto ki te putea, tuitui rawa e koe toku kino.
18 Une montagne qui tombe disparaît, et un rocher est transporté de sa place.
He pono ko te maunga e horo ana e memeha noa ake ana, e nekehia ana te toka i tona wahi;
19 Les eaux cavent des pierres, et une terre est à peu près consumée par une inondation: c’est donc ainsi que vous perdrez un homme.
E ngau ana te wai i nga kohatu; ma tona puhaketanga e horoi atu te puehu o te whenua; a whakangaromia iho e koe te tumanako a te tangata.
20 Vous l’avez affermi pour un peu de temps, afin qu’il disparût pour toujours; vous changerez sa face, et vous l’enverrez au loin.
Taea ana ia e koe ake tonu atu, a pahure ana ia; puta ke ana i a koe tona mata, a tonoa atu ana ia kia haere.
21 Que ses enfants soient dans la gloire, ou qu’ils soient dans l’ignominie, il ne le saura pas.
Ko te whakahonoretanga o ana tama, kahore e mohiotia e ia; ka hoki iho ratou hei ware, heoi kahore tetahi aha o ratou e maharatia e ia.
22 Toutefois sa chair, tandis qu’il vivra, souffrira, et son âme pleurera sur lui.
E mamae ano ia te kikokiko o tona tinana, a ka tangi tona wairua i roto i a ia.