< 2 Rois 5 >
1 Naaman, prince de la milice du roi de Syrie, était un homme puissant auprès de son maître et honoré; car c’est par lui que le Seigneur avait sauvé la Syrie: or il était vaillant et riche, mais lépreux.
Pea ko Neamani, ko e ʻeiki pule ki ke kautau ʻoe tuʻi ʻo Silia, ko e tangata ia naʻe ʻeiki mo ongoongolelei ʻi he ʻao ʻo ʻene ʻeiki, koeʻuhi ko e meʻa ʻiate ia, naʻe foaki ʻe Sihova ʻae fakamoʻui ki Silia: ko e tangata foki ia naʻe mālohi ʻaupito ʻi he tau, ka ko e kilia.
2 Cependant des voleurs étaient sortis de Syrie, et avaient emmené captive de la terre d’Israël une petite fille qui était au service de la femme de Naaman.
Pea ʻi he ʻalu atu ʻae ngaahi kongakau ʻoe kakai Silia, naʻa nau ʻomi pōpula ha taʻahine siʻi mei he fonua ʻo ʻIsileli; pea naʻe tauhi ʻe ia ki he uaifi ʻo Neamani.
3 Celle-ci dit à sa maîtresse: Plût à Dieu que mon seigneur fût allé vers le prophète qui est à Samarie! assurément, il l’aurait guéri de la lèpre qu’il a.
Pea naʻe pehē ʻe ia ki heʻene fineʻeiki, “Taumaiā kuo nofo ʻa ʻeku ʻeiki mo e palōfita ʻaia ʻoku ʻi Samēlia! he te ne fakamoʻui ia mei heʻene kilia.”
4 C’est pourquoi Naaman entra auprès de son maître, et lui dit: Ainsi et ainsi a parlé une fille de la terre d’Israël.
Pea naʻe ʻalu ange ʻae tokotaha, mo ne tala ki heʻene ʻeiki, ʻo pehē, “ʻOku pehē mo pehē ʻe he taʻahine ʻaia ʻoku mei he fonua ʻo ʻIsileli.”
5 Et le roi de Syrie lui dit: Va, et j’enverrai une lettre au roi d’Israël. Lorsque Naaman fut parti, et qu’il eut pris avec lui dix talents d’argent, six mille sicles d’or et dix rechanges de vêtements,
Pea naʻe pehē ʻe he tuʻi ʻo Silia, “ʻOku lelei, ʻalu, pea te u ʻatu ha tohi ki he tuʻi ʻo ʻIsileli.” Pea naʻa ne ʻalu, pea ne ʻave mo ia ʻae taleniti siliva ʻe hongofulu, mo e konga koula ʻe ono afe, mo e kofu kātoa ʻe hongofulu.
6 Il porta au roi d’Israël la lettre du roi de Syrie en ces termes: Lorsque vous recevrez cette lettre, sachez que je vous envoie Naaman, mon serviteur, afin que vous le guérissiez de sa lèpre.
Pea naʻa ne ʻomi ʻae tohi ki he tuʻi ʻo ʻIsileli, ʻo pehē, “Ko eni ʻoka hoko atu ʻae tohi ni kiate koe, vakai, kuo u fekau atu mo ia kiate koe ʻa Neamani ko ʻeku tamaioʻeiki, koeʻuhi ke ke fakamoʻui ia mei heʻene kilia.”
7 Et lorsque le roi d’Israël eut lu la lettre, il déchira ses vêtements, et dit: Suis-je Dieu, moi, pour que je puisse tuer et faire vivre, puisque ce roi envoie vers moi, afin que je guérisse un homme de sa lèpre? Remarquez et voyez qu’il cherche des occasions contre moi.
Pea naʻe hoko ʻo pehē hili ʻa ʻene lau ʻe he tuʻi ʻo ʻIsileli ʻae tohi, naʻa ne haehae ʻa hono ngaahi kofu, mo ne pehē, “He ko e ʻOtua au, ke tāmate mo fakamoʻui, kuo fekau ai ʻe he tangata ni ke u fakamoʻui ha tangata mei heʻene kilia? Ko ia mou vakai, pea mou tokanga ki heʻene kumi ha meʻa ke fakatupu ai ʻae kovi kiate au.”
8 Lorsque Élisée, l’homme de Dieu, eut appris cela, c’est-à-dire que le roi d’Israël avait déchiré ses vêtements, il envoya vers lui, disant: Pourquoi avez-vous déchiré vos vêtements? Qu’il vienne à moi, et qu’il sache qu’il y a un prophète dans Israël.
Pea ʻi heʻene fanongo ʻe ʻIlaisa ko e tangata ʻoe ʻOtua ki he haehae ʻe he tuʻi ʻo ʻIsileli ʻa hono ngaahi kofu, naʻa ne fekau ai ki he tuʻi, ʻo pehē, “Ko e hā kuo ke haehae ai ho ngaahi kofu? Tuku ke ne haʻu kiate au, pea te ne ʻilo ʻoku ai ha palōfita ʻi ʻIsileli.”
9 Naaman vint donc avec ses chevaux et ses chars, et se tint à la porte de la maison d’Élisée.
Ko ia naʻe haʻu ʻa Neamani mo ʻene fanga hoosi pea mo ʻene saliote, pea tuʻu ʻi he matapā ʻoe fale ʻo ʻIlaisa.
10 Et Élisée lui envoya un messager, disant: Va, et lave-toi sept fois dans le Jourdain, et ta chair sera guérie, et tu deviendras net.
Pea naʻe fekau atu ʻe ʻIlaisa ha tangata fekau kiate ia, ʻo pehē, “ʻAlu ʻo kaukau ʻi Sioatani ke liunga fitu, pea ʻe toe hoko mai ho kakano kiate koe, pea te ke maʻa ai.”
11 Naaman irrité se retirait, disant: Je croyais qu’il sortirait vers moi, et que, se tenant debout, il invoquerait le nom du Seigneur son Dieu, qu’il toucherait de sa main l’endroit de la lèpre et me guérirait.
Ka naʻe ʻita lahi ʻa Neamani, pea ʻalu ia, mo ne pehē, “Vakai, naʻaku pehē ʻeau, te ne ʻomi moʻoni kituʻa kiate au, pea tuʻu, ʻo ne ui ki he huafa ʻo Sihova ko hono ʻOtua, mo ne ala ʻaki ʻa hono nima ki he potu, mo ne fakamoʻui ai ʻae kilia.
12 Est-ce qu’Abana et Pharphar, fleuves de Damas, ne sont pas meilleurs que toutes les eaux d’Israël, pour que je m’y lave et que je devienne net? Comme donc il s’était tourné, et qu’il s’en allait indigné,
ʻIkai ʻoku lelei hake ʻa ʻApana mo Paapaa ko e vaitafe ʻi Tamasikusi, ʻi he ngaahi vai kotoa pē ʻo ʻIsileli? ʻIkai te u faʻa kaukau ʻi ai, pea u maʻa ai? Ko ia, naʻa ne foki atu ʻo ʻalu ʻi he ʻita lahi.”
13 Ses serviteurs s’approchèrent de lui, et lui dirent: Père, quand même le prophète vous aurait dit une chose importante, vous auriez dû certainement la faire; combien plus lorsqu’il vous a dit maintenant: Lave-toi, et tu deviendras net.
Pea naʻe fakaofi atu ʻa ʻene kau tamaioʻeiki kiate ia, mo nau lea kiate ia, ʻo pehē, “ʻEku tamai, ka ne tala ʻe he palōfita ke ke fai ha meʻa lahi, ʻikai kuo ke fai ia? Kae muʻa hake eni, ʻa ʻene pehē mai kiate koe, ‘Kaukau, pea te ke maʻa ai?’”
14 Il descendit et se lava dans le Jourdain, sept fois, selon la parole de l’homme de Dieu, et sa chair fut rendue comme la chair d’un petit enfant, et il devint net.
Pea naʻa ne toki ʻalu hifo, mo ne kaukau ia ʻo liunga fitu ʻi Sioatani, ʻo hangē ko e lea ʻae tangata ʻoe ʻOtua: pea naʻe toe hoko mai kiate ia ʻa hono kakano, ʻo hangē ko e kakano ʻo ha tamasiʻi siʻi, pea naʻa ne maʻa ai.
15 Et, étant retourné vers l’homme de Dieu avec toute sa suite, il vint et s’arrêta devant lui, et dit: Je sais certainement qu’il n’y a point d’autre Dieu dans toute la terre, si ce n’est dans Israël. C’est pourquoi je te conjure de recevoir une bénédiction de ton serviteur.
Pea naʻa ne toe ʻalu ange ki he tangata ʻoe ʻOtua, ʻaia mo ʻene kau fononga kotoa pē, pea haʻu, ʻo ne tuʻu ʻi hono ʻao: pea naʻa ne pehē, “Vakai, ʻoku ou toki ʻilo eni ʻoku ʻikai ha ʻOtua ʻi māmani kotoa pē, ka ʻi ʻIsileli pe: pea ko ia ʻoku ou kole, ke ke maʻu ha meʻaʻofa mei hoʻo tamaioʻeiki.”
16 Mais Élisée lui répondit: Il vit, le Seigneur devant lequel je suis! je ne la recevrai pas. Et quoique Naaman fît instance, il n’y consentit nullement.
Ka naʻe pehē ʻe ia, “ʻOku moʻui ʻa Sihova ʻaia ʻoku ou tuʻu ni ʻi hono ʻao, pea ʻe ʻikai te u maʻu ha meʻa. Pea naʻa ne kole fakamātoato ke ne maʻu ia; ka naʻe ʻikai loto ia ki ai.”
17 Et Naaman dit: Comme tu veux; mais, je te conjure, accorde à moi, ton serviteur, d’emporter la charge de deux mulets de terre; car, à l’avenir, ton serviteur n’offrira plus d’holocauste ou de victime à des dieux étrangers, mais seulement au Seigneur.
Pea naʻe pehē ʻe Neamani, “Pea ka kuo pehē, ʻoku ou kole ai ke ʻomi ki hoʻo tamaioʻeiki ha kavenga ʻe ua ʻoe kelekele ke fakaheka ki ha miuli ʻe ua? Koeʻuhi ʻe ʻikai siʻi toe ʻatu ʻe hoʻo tamaioʻeiki ha feilaulau tutu, pe ha feilaulau ki ha ngaahi ʻotua kehe, ka kia Sihova pe.”
18 La seule chose pour laquelle je désire que tu pries le Seigneur pour ton serviteur, c’est que quand mon seigneur entrera dans le temple de Remmon pour adorer, en s’appuyant sur ma main, si j’adore dans le temple de Remmon, lui adorant dans le même lieu, le Seigneur me pardonne cette action, à moi, ton serviteur.
“Ke fakamolemole ʻe Sihova ʻa hoʻo tamaioʻeiki ʻi he meʻa ko eni, ʻoka hū atu ʻa ʻeku ʻeiki ki he fale ʻo Limoni ke lotu ai, pea ʻoku ne faʻaki ki hoku nima, pea ʻoku ou punou hifo ʻi he fale ʻo Limoni: ʻo kau ka punou hifo au ʻi he fale ʻo Limoni, ke fakamolemole ʻe Sihova ʻa hoʻo tamaioʻeiki ʻi he meʻa ni.”
19 Élisée lui répondit: Va en paix. Il s’en alla donc d’auprès de lui, dans le plus beau temps de la terre.
Pea naʻa ne pehē kiate ia, “Ke ke ʻalu ʻi he fiemālie.” Pea naʻa ne ʻalu ʻo mamaʻo siʻi mei he potu ko ia.
20 Alors Giézi, serviteur de l’homme de Dieu, dit: Mon maître a épargné ce Naaman de Syrie au point de ne pas accepter ce qu’il a apporté. Le Seigneur vit! je courrai après lui, et je recevrai de lui quelque chose.
Ka naʻe pehē ʻe Kehesi ko e tamaioʻeiki ʻa ʻIlaisa ko e tangata ʻoe ʻOtua, “Vakai, kuo mamae ʻa ʻeku ʻeiki ki he tangata Silia ni ko Neamani, ko e meʻa ʻi heʻene taʻemaʻu mei hono nima ʻae meʻa naʻa ne ʻomi: kae hangē ʻoku moʻui ʻa Sihova, te u lele atu kiate ia, ʻo maʻu ha meʻa meiate ia.”
21 Ainsi Giézi suivit à la trace Naaman; et lorsque Naaman le vit courant vers lui, il sauta de son char à sa rencontre, et demanda: Tout va-t-il bien?
Ko ia naʻe muimui atu ʻa Kehesi kia Neamani. Pea ʻi he sio ʻa Neamani ki heʻene lele mai kiate ia, naʻa ne ʻalu hifo mei heʻene saliote ke fetaulaki kiate ia mo ne pehē, “ʻOku lelei kotoa pē?”
22 Et celui-ci répondit: Bien. Mon maître m’a envoyé vers vous, disant: Tout-à-l’heure sont venus vers moi, de la montagne d’Ephraïm, deux jeunes hommes d’entre les fils des prophètes: donne-leur un talent d’argent et deux vêtements de rechange.
Pea naʻa ne pehē, “ʻOku lelei kotoa pē. Kuo fekau au ʻe heʻeku ʻeiki, ke fakahā, Vakai, kuo haʻu eni kiate au mei he moʻunga ʻo ʻIfalemi ʻae ongo talavou mei he ngaahi foha ʻoe kau palōfita: pea ʻoku ou kole ke ke foaki kiate kinaua, ha taleniti siliva ʻe taha, mo e ngaahi kofu kātoa ʻe ua.”
23 Et Naaman répondit: Il vaut mieux que tu prennes deux talents. Et il le força; il lia donc deux talents d’argent dans deux sacs et deux vêtements; il en chargea ses deux serviteurs, qui les portèrent même devant Giézi.
Pea naʻe pehē ʻe Neamani, “Ke ke fiemālie pe, ʻave ʻae taleniti ʻe ua.” Pea naʻa ne ueʻi mālohi ia, pea naʻa ne noʻotaki ʻae taleniti siliva ʻe ua ki he kato ʻe ua, mo e ngaahi kofu kātoa ʻe ua, pea naʻa ne ʻai ia ki heʻene tamaioʻeiki ʻe toko ua; pea naʻa na fua atu ia ʻi hono ʻao.
24 Et comme le soir était déjà venu, il les prit de leurs mains et les serra dans sa maison; puis il renvoya ces hommes, et ils s’en allèrent.
Pea ʻi heʻene hoko atu ki he fale leʻo, naʻa ne toʻo ia mei hona nima, mo ne ʻai atu ia ki fale: pea naʻa ne tukuange ʻae ongo tangata ke ʻalu, pea naʻa na ʻalu.
25 Mais lui-même, étant entré, se tint devant son maître; et Élisée demanda: D’où viens-tu, Giézi? Giézi répondit: Votre serviteur n’a été nulle part.
Ka naʻe hū atu ia [ki fale], mo ne tuʻu ʻi he ʻao ʻo ʻene ʻeiki. Pea naʻe pehē ʻe ʻIlaisa kiate ia, “Kuo ke haʻu mei fē Kehesi?” Pea naʻa ne pehē ʻe ia, naʻe ʻikai ʻalu hoʻo tamaioʻeiki ki ha potu.
26 Mais Élisée répliqua: Mon esprit n’était-il pas avec toi lorsque l’homme est revenu de son char à ta rencontre? Maintenant donc tu as reçu l’argent, tu as reçu aussi des vêtements pour acheter des plants d’oliviers, des vignes, des brebis, des bœufs, des serviteurs et des servantes.
Pea naʻa ne pehēange kiate ia, “ʻIkai naʻe ʻalu ʻa hoku loto mo koe, ʻi heʻene tafoki mai ʻae tangata mei hono saliote ke fakafetaulaki kiate koe? He ko e kuonga eni ke maʻu kofu, mo e ngoue ʻolive, mo e ngoue vaine, mo e fanga sipi, mo e fanga pulu, mo e kau tamaioʻeiki, mo e kau kaunanga?
27 Mais la lèpre même de Naaman s’attachera à toi et à toute ta race pour toujours. Et il sortit d’auprès de son maître, lépreux et blanc comme neige.
Ko ia foki, ʻe piki kiate koe ʻae kilia naʻe ʻia Neamani, pea ki ho hako ʻo taʻengata.” Pea naʻa ne ʻalu atu mei hono ʻao ko e kilia ʻo tatau mo e ʻuha hinehina.