< Luc 8 >

1 Ensuite, il alla de ville en ville et de village en village prêchant, et annonçant l'Évangile du Royaume de Dieu.
Keyin, [Əysa] xu yurtlarni kezip, xǝⱨǝrmu-xǝⱨǝr, yezimu-yeza Hudaning padixaⱨliⱪining hux hǝwirini elan ⱪilip jakarlidi; on ikkiylǝnmu uning bilǝn birgǝ bardi.
2 Avec lui étaient les douze et quelques femmes qui avaient été délivrées de mauvais Esprits, ou guéries de maladies: Marie, celle qu'on appelle Magdelaine, de laquelle étaient sortis sept démons;
Uning bilǝn billǝ barƣanlardin yǝnǝ yaman roⱨlardin wǝ aƣriⱪ-silaⱪlardin saⱪaytilƣan bǝzi ayallarmu bar idi; ularning arisida ɵzidin yǝttǝ jin ⱨǝydǝp qiⱪirilƣan Mǝryǝm (Magdalliⱪ dǝp atalƣan),
3 Jeanne, femme de Chouza, intendant d'Hérode; Suzanne, et beaucoup d'autres qui l'assistaient de leurs biens.
Ⱨerod [han]ning saray ƣojidari Huzaning ayali Yoanna, Suzanna wǝ baxⱪa nurƣun ayallarmu bar idi. Bular ɵz mal-mülükliri bilǝn u [wǝ uning muhlislirining] ⱨajǝtliridin qiⱪatti.
4 Comme il s'assemblait une foule énorme et que de toutes les villes on venait à lui, il dit cette parabole:
Qong bir top adǝmlǝr yiƣilƣanda, xundaⱪla ⱨǝrⱪaysi xǝⱨǝrlǝrdin kixilǝr uning yeniƣa kǝlgǝndǝ, u ularƣa bir tǝmsil sɵzlǝp bǝrdi:
5 «Le semeur est sorti pour semer sa semence; il jette sa semence, et des grains sont tombés le long du chemin; on les a foulés aux pieds; et les oiseaux du ciel les ont mangés.»
— «Uruⱪ qaqⱪuqi uruⱪ qaqⱪili [etizƣa] qiⱪiptu. Uruⱪ qaqⱪanda, uruⱪlardin bǝziliri qiƣir yol üstigǝ qüxüp, dǝssilip ketiptu wǝ asmandiki uqar-ⱪanatlar kelip ularni yǝp ketiptu.
6 «D'autres sont tombés sur des pierres; ils ont levé, puis séché; ils n'avaient pas d'humidité.»
Baxⱪa bǝziliri taxliⱪ yǝrgǝ qüxüptu. Yǝrdǝ nǝmlik bolmiƣaqⱪa, ünüp qiⱪⱪini bilǝn ⱪurup ketiptu.
7 «D'autres grains sont tombés au milieu des épines, et en même temps ont crû les épines; et elles les ont étouffés.»
Baxⱪa bǝziliri tikǝnlǝrning arisiƣa qüxüptu, tikǝnlǝr maysilar bilǝn tǝng ɵsüp maysilarni boƣuwaptu.
8 «D'autres sont tombés dans la bonne terre; ils ont levé; ils ont porté du fruit au centuple.» Cela disant, il s'écriait: «Que celui qui a des oreilles pour entendre, entende!»
Baxⱪa bǝziliri bolsa yahxi tupraⱪⱪa qüxüptu. Üngǝndin keyin, yüz ⱨǝssǝ ⱨosul beriptu». Bularni degǝndin keyin u yuⱪiri awaz bilǝn: — Angliƣudǝk ⱪuliⱪi barlar buni anglisun! dǝp towlidi.
9 Ses disciples lui demandèrent ce que signifiait cette parabole.
Keyin uning muhlisliri uningdin: — Bu tǝmsilning mǝnisi nemǝ? — dǝp soridi.
10 Il répondit: «A vous il est donné de pénétrer les mystères du Royaume de Dieu, mais les autres ne les connaissent que par des paraboles, afin qu'ils voient sans voir et entendent sans comprendre.»
U ularƣa mundaⱪ dedi: — Hudaning padixaⱨliⱪining sirlirini bilix silǝrgǝ nesip ⱪilindi. Biraⱪ bu ixlar ⱪalƣan baxⱪilarƣa tǝmsillǝr bilǝnla eytilidu. Mǝⱪsiti xuki, «Ular ⱪarisimu kɵrmǝydu, anglisimu qüxǝnmǝydu».
11 «Voici le sens de cette parabole: «La semence, c'est la parole de Dieu.
Əmdi tǝmsilning mǝnisi mundaⱪ: — Uruⱪ bolsa, Hudaning sɵz-kalamidur.
12 Le long du chemin sont ceux qui ont écouté; mais ensuite vient le diable, qui enlève de leurs coeurs la parole, de peur qu'ils ne croient et ne soient sauvés.
Qiƣir yol boyidikilǝr bolsa muxular: Ular sɵz-kalamni anglaydu; lekin Iblis kelip, ularning ixinip ⱪutⱪuzuluxining aldini elixi üqün ularning ⱪǝlbidiki sɵzni elip ketidu.
13 Sur des pierres sont ceux qui, après avoir écouté la parole, l'ont accueillie avec joie; mais ils n'ont pas de racine; ils ont la foi momentanément et, au moment de l'épreuve, ils se retirent.»
Taxliⱪ yǝrgǝ qüxkǝn uruⱪlar sɵz-kalamni angliƣan ⱨaman huxalliⱪ bilǝn ⱪobul ⱪilƣanlarƣa tǝmsil ⱪilinƣan. Ularda yiltiz bolmiƣaqⱪa, pǝⱪǝt bir mǝⱨǝl ixinip, andin sinaⱪ-müxküllük waⱪti kǝlgǝndǝ, [etiⱪadtin] teyilip ketidu.
14 «La semence tombée parmi les épines représente ceux qui ont écouté la parole, et puis ils sont partis, et chez eux elle demeure stérile, étouffée par les soucis, par les richesses et par les plaisirs de la vie.»
Tikǝnlikkǝ qüxkǝn uruⱪlar bolsa xundaⱪ adǝmlǝrni kɵrsǝtkǝnki, sɵzni angliƣan bolsimu, yolƣa qiⱪⱪandin keyin bu paniy ⱨayattiki ǝndixilǝr, bayliⱪlar wǝ ⱨalawǝtlǝrning eziⱪturuxliri bilǝn boƣulup, uruⱪ pixmay ⱨosul bǝrmǝydu.
15 «La semence tombée dans la bonne terre représente ceux qui retiennent dans un coeur excellent et bon la parole par eux entendue, et portent du fruit avec persévérance.»
Lekin yahxi tupraⱪⱪa qeqilƣan uruⱪlar bolsa — sɵz-kalamni anglap, sǝmimiy wǝ yahxi ⱪǝlbi bilǝn uni tutidiƣanlarni kɵrsitidu; bundaⱪ adǝmlǝr sǝwrqanliⱪ bilǝn ⱨosul beridu.
16 «Personne, quand il allume une lampe, ne la recouvre d'un vase ou ne la pose sous un lit; on la place au contraire sur un pied-de-lampe, afin que ceux qui entrent voient la lumière.
Ⱨeqkim qiraƣni yeⱪip ⱪoyup üstigǝ idixni kɵmtürüp ⱪoymas yaki kariwat astiƣa turƣuzmas, bǝlki qiraƣdanning üstigǝ ⱪoyidu; buning bilǝn ɵygǝ kirgǝnlǝr yoruⱪluⱪni kɵridu.
17 Car rien n'est caché qui ne doive être découvert, rien n'est secret qui ne doive être connu et mis au jour.
Qünki yoxurulƣan ⱨeqⱪandaⱪ ix axkarilanmay ⱪalmaydu, wǝ ⱨeqⱪandaⱪ mǝhpiy ix ayan bolmay, yoruⱪluⱪⱪa qiⱪmay ⱪalmaydu.
18 Prenez donc garde comment vous écoutez. Car à celui qui aura, il sera donné, et à celui qui n'aura pas, même ce qu'il croit avoir lui sera ôté.»
Xuning üqün, anglixinglarning ⱪandaⱪ ikǝnlikigǝ kɵngül ⱪoyunglar! Qünki kimdǝ bar bolsa, uningƣa tehimu kɵp berilidu; ǝmma kimdǝ yoⱪ bolsa, ⱨǝtta bar dǝp ⱨasabliƣinimu uningdin mǝⱨrum ⱪilinidu.
19 Sa mère et ses frères, étant venus le trouver, ne pouvaient, à cause de la foule, pénétrer jusqu'à lui.
Əmdi uning anisi wǝ iniliri uning bilǝn kɵrüxkili kǝldi. Lekin adǝm nurƣun bolƣaqⱪa, yeniƣa kelǝlmigǝnidi.
20 On l'en prévint: «Ta mère et tes frères sont là dehors, qui voudraient te voir.»
Xuning bilǝn birsi uningƣa: — Aningiz wǝ iniliringiz siz bilǝn kɵrüximiz dǝp, sirtta turidu, — dedi.
21 Il répondit, par ces paroles: «Ma mère et mes frères, ce sont ceux-là, qui écoutent la parole de Dieu et qui la mettent en pratique.»
Lekin u jawabǝn: — Mening anam wǝ aka-uka ⱪerindaxlirim bolsa Hudaning sɵzini anglap, uningƣa ǝmǝl ⱪilƣuqilardur, dedi.
22 Il monta, un jour, dans une barque avec ses disciples. «Faisons la traversée du lac», leur dit-il. Ils partirent.
Wǝ xundaⱪ boldiki, xu künlǝrdin biri, u muhlisliri bilǝn bir kemigǝ qüxüp, ularƣa: — Kɵlning u ⱪetiƣa barayli, — dedi. Xuning bilǝn ular yolƣa qiⱪti.
23 Tandis qu'ils naviguaient, Jésus s'endormit; et un tourbillon de vent s'abattit sur le lac; la barque s'emplissait d'eau; ils étaient en danger.
Kemǝ ketiwatⱪanda u uyⱪuƣa kǝtkǝnidi. Kɵlgǝ tuyuⱪsiz ⱪara boran kelip, kemigǝ su toxup ketip, ular hǝwptǝ ⱪaldi.
24 Les disciples allèrent à lui, le réveillèrent, lui disant: «Maître, maître, nous périssons!» Il se leva, se mit à menacer le vent et les flots soulevés. Ils s'arrêtèrent; il se fit un calme.
Muhlislar kelip uni oyƣitip: — Ustaz, ustaz, tügixidiƣan bolduⱪ! — dedi. Lekin u ornidin turup, boranƣa wǝ dawalƣuƣan dolⱪunlarƣa tǝnbiⱨ bǝrdi; ⱨǝmmisi tohtap, tinq boldi.
25 Il leur dit alors: «Où est votre foi?» Terrifiés, ils l'admiraient et se disaient l'un à l'autre: «Qui donc est cet homme qui commande aux vents et aux flots, et à qui ils obéissent?»
U muhlisliriƣa ⱪarap: — Ixǝnqinglar nǝgǝ kǝtti? — dedi. Ular ⱨǝm ⱪorⱪuxup, ⱨǝm bǝkmu ⱨǝyran bolup, bir-birigǝ: — Bu adǝm zadi kimdu, buyruⱪ ⱪilsa, ⱨǝtta xamallar wǝ dolⱪunlarmu uningƣa boysunidikǝn-ⱨǝ! — dǝp ketixti.
26 Ils abordèrent au pays des Géraséniens, situé en face de la Galilée.
Xuning bilǝn ular Galiliyǝning udulidiki Gerasaliⱪlarning yurtiƣa yetip bardi.
27 Comme Jésus descendait à terre, vint à sa rencontre un homme de la ville, possédé par des démons. Il était depuis fort longtemps sans vêtements; il vivait en dehors de tout domicile; et demeurait dans les sépulcres.
U ⱪirƣaⱪⱪa qiⱪixi bilǝnla, uzundin beri jinlar qaplaxⱪan, xǝⱨǝrdin kǝlgǝn mǝlum adǝm uning aldiƣa kǝldi. Bu adǝm kiyim kiymǝy, ⱨeq ɵydǝ turmay, gɵrlǝr arisida yaxaytti.
28 Apercevant Jésus, il tomba à ses pieds en jetant des cris, et dit de toutes ses forces: «Qu'y a-t-il entre moi et toi, Jésus, Fils du Dieu Très-Haut? Je t'en conjure, ne me torture point.»
Lekin u Əysani kɵrüpla warⱪirap, uning ayiƣiƣa yiⱪilip ⱪattiⱪ awaz bilǝn: — Ⱨǝmmidin Aliy Hudaning Oƣli Əysa, sening mǝn bilǝn nemǝ karing! Sǝndin ɵtünimǝnki, meni ⱪiynima! — dǝp towlap kǝtti.
29 En effet, Jésus commandait à l'Esprit impur de sortir de cet homme dont depuis très longtemps il s'était emparé. On l'attachait avec des chaînes, on lui mettait des fers aux pieds pour le retenir; il rompait tous les liens et le démon le poussait vers les lieux déserts. Jésus l'interrogea.
Qünki Əysa napak roⱨning uningdin qiⱪixini buyruwatatti (qünki jin nurƣun ⱪetim uni tutuwalƣanidi; u qaƣlarda kixilǝr uning put-ⱪollirini kixǝn-zǝnjirlǝr bilǝn baƣlap uni ⱪamap ⱪoyƣan bolsimu, u zǝnjirlǝrni üzüp ⱪeqip qiⱪⱪan wǝ jin tǝripidin qɵl-bayawanlarƣa ⱨǝydiwetilgǝnidi).
30 «Quel est ton nom?» lui dit-il. — Il répondit: «Légion.» Une quantité de démons étaient, en effet, entrés dans cet homme.
Əysa bu adǝmdin: — Isming nemǝ? — dǝp soriwidi, u: — Ismim «Ⱪoxun», — dedi. Qünki nurƣun jinlar uning iqigǝ kirip qaplixiwalƣanidi.
31 Ceux-ci supplièrent Jésus de ne pas ordonner qu'ils allassent à l'abîme, (Abyssos g12)
Əmdi ular Əysadin ɵzlirini tegi yoⱪ ⱨangƣa kǝtküzmǝslikni ɵtünüp yalwurdi. (Abyssos g12)
32 mais de leur permettre d'entrer dans un nombreux troupeau de pourceaux qui étaient là, paissant sur la montagne. Il le leur permit.
Xu yǝrdǝ taƣ baƣrida qong bir top tongguz padisi ozuⱪliniwatatti. Jinlar Əysaƣa yalwurup, tongguzlarning tenigǝ kirixkǝ ijazǝt berixini ɵtündi. U ularƣa ijazǝt bǝrdi.
33 Les démons sortirent alors de l'homme et entrèrent dans les pourceaux et, d'une course impétueuse, le troupeau se précipita dans le lac et s'y noya.
Jinlar xu adǝmdin qiⱪip, tongguzlarning tenigǝ kiriwaldi; xuning bilǝn pütkül tongguz padisi tik yardin etilip qüxüp, kɵlgǝ ƣǝrⱪ boldi.
34 Voyant ce qui était arrivé, les gardeurs prirent la fuite et allèrent répandre la nouvelle dans la ville et dans les campagnes.
Tongguzlarni baⱪⱪuqilarmu bu wǝⱪǝni kɵrüp u yǝrdin ⱪeqip, xǝⱨǝr-yezilarda bu hǝwǝrni tarⱪatti.
35 Les habitants sortirent pour voir ce qui s'était passé. Ils s'approchèrent de Jésus; ils trouvèrent assis à ses pieds, avec ses vêtements, et plein de bon sens, l'homme de qui les démons étaient sortis. Cela leur fit peur.
Halayiⱪ zadi nemǝ ix bolƣanliⱪini kɵrgili qiⱪti; Əysaning aldiƣa kǝlgǝndǝ, xu yǝrdǝ ɵzidin jinlar qiⱪⱪan ⱨeliⱪi adǝmning kiyim-keqǝkni kiyip, ǝs-ⱨoxi jayida ⱨalda Əysaning ayiƣi aldida olturƣinini kɵrdi; ular ⱪorⱪup ketixti.
36 Les témoins oculaires leur racontèrent comment le démoniaque avait été guéri.
Bu wǝⱪǝni kɵrgǝnlǝrmu jinlar qaplaxⱪan adǝmning ⱪandaⱪ saⱪaytilƣinini kɵpqilikkǝ tǝswirlǝp bǝrdi.
37 Tout ce peuple du pays des Géraséniens pria alors Jésus de s'éloigner d'eux. En effet, ils étaient frappés de terreur. Il remonta donc dans la barque et s'en retourna.
Andin Gerasaliⱪlarning yurtidikilǝr wǝ ǝtrapidiki barliⱪ kixilǝr uning ularning arisidin ketixini ɵtünüxti. Qünki dǝⱨxǝtlik ⱪorⱪunq ularni basⱪanidi. Xunga u kemigǝ qüxüp, ⱪaytixⱪa yol aldi.
38 L'homme qui avait été délivré des démons lui demandait la permission de rester avec lui. Mais Jésus le congédia et lui dit:
Əmma jinlar ɵzidin qiⱪip kǝtkǝn ⱨeliⱪi adǝm uningƣa, Mǝn sǝn bilǝn billǝ ketǝy, — dǝp yalwurdi. Lekin u uni yolƣa selip:
39 «Retourne en ta maison, et raconte tout ce que Dieu t'a fait.» Cet homme partit, publiant par toute la ville ce que lui avait fait Jésus.
— Ɵyünggǝ ⱪaytip berip, Hudaning sanga xunqǝ qong ixlarni ⱪilip bǝrgǝnlikini yǝtküzgin, — dedi. U adǝm ⱪaytip berip, pütkül xǝⱨǝrni arilap, Əysaning ɵzigǝ xunqǝ qong ixlarni ⱪilip bǝrgǝnlikini elan ⱪildi.
40 A son retour, Jésus fut reçu par la foule; tous étaient à l’attendre.
Əysa ⱪaytip kǝlginidǝ, xundaⱪ boldiki, halayiⱪ uni huxalliⱪ bilǝn ⱪarxi elixti; qünki ⱨǝmmǝylǝn uning ⱪaytip kelixini kütüp turatti.
41 A ce moment un homme nommé Jaïrus, qui était chef de la synagogue, vint se jeter à ses pieds, le suppliant d'entrer dans sa maison,
Wǝ mana, bir kixi, sinagogning qongi bolƣan Yairus isimlik kiximu Əysaning aldiƣa kelip ayiƣiƣa ɵzini etip, uning ɵyigǝ berixini ɵtündi.
42 parce que sa fille unique, âgée de douze ans environ, se mourait.
Qünki uning on ikki yaxliⱪ yalƣuz ⱪizi sǝkratta idi. Əysa u yǝrgǝ barƣinida, top-top kixilǝr uning ǝtrapiƣa ziq olixip uni ⱪistixatti.
43 Il y allait pressé par la foule, lorsqu'une femme, malade d'une perte de sang depuis douze années, qui avait dépensé en médecins tout son avoir, sans qu'aucun d'eux eût pu la guérir,
Arisida hun tǝwrǝx kesiligǝ giriptar bolƣiniƣa on ikki yil bolƣan bir ayal bar idi; u bar-yoⱪini tewiplarƣa hǝjlǝp tügǝtkǝn bolsimu, ⱨeqⱪaysisidin xipa tapmiƣanikǝn.
44 s'approcha par derrière et toucha la frange de son vêtement. Sa perte de sang s'arrêta immédiatement.
U [Əysaning] arⱪisidin kelip, uning tonining pexini siliwidi, xuan hun tohtidi.
45 Jésus demanda: «Qui est-ce qui m'a touché?» Tous s'en défendirent. «C'est la foule, maître, qui te presse, qui t'accable», lui dirent Pierre et ceux qui étaient avec luit.
Əysa: — Manga ⱪol tǝgküzgǝn kim? — dǝp soridi. Ⱨǝmmǝylǝn inkar ⱪilƣanda, Petrusmu wǝ uning bilǝn bolƣanlarmu: — Ustaz, halayiⱪ top-top bolup tɵt ǝtrapingni olixip, seni ⱪistixiwatⱪan yǝrdǝ, sǝn «Manga tǝgkǝn kim?», dǝp soraysǝnƣu? — dedi.
46 Jésus reprit: «Quelqu'un m'a touché, car j'ai senti qu'une vertu sortait de moi.»
Lekin Əysa: — Yaⱪ! Birsi manga tǝgdi; qünki wujudumdin ⱪudrǝtning qiⱪip ketiwatⱪinini sǝzdim, — dedi.
47 Se voyant découverte, la femme, toute tremblante, vint se jeter à ses pieds et déclara devant tout le monde pourquoi elle l'avait touché, et comment elle avait été immédiatement guérie.
Ⱨeliⱪi ayal ɵzining yoxurup ⱪalalmaydiƣanliⱪini bilip, titrigǝn ⱨalda uning aldiƣa yiⱪildi wǝ kɵpqilik aldida ɵzining nemǝ sǝwǝbtin Əysaƣa ⱪol tǝgküzgǝnlikini, xundaⱪla xuan ⱪandaⱪ saⱪayƣanlikini eytti.
48 Et lui, il lui dit: «Ma fille, ta foi t'a guérie; va en paix.»
Əysa uningƣa: — Yürǝklik bol, ⱪizim, ixǝnqing seni saⱪaytti! Aman-hatirjǝmlik bilǝn mangƣin! — dedi.
49 Comme il parlait encore, arriva quelqu'un de chez le chef de la synagogue disant: «Ta fille est morte, ne fatigue pas davantage le maître.»
U sɵz ⱪiliwatⱪanda, sinagog qongining ɵyidin qiⱪⱪan birǝylǝn kelip sinagog qongiƣa: — Ⱪizingiz jan üzdi. Əmdi ustazni kayitmiƣin, — dedi.
50 Jésus, entendant ces paroles, dit à Jaïrus: «Ne crains point, crois seulement, et elle sera sauvée.»
Lekin Əysa buni anglap uningƣa: — Ⱪorⱪmiƣin! Pǝⱪǝt ixǝnqtǝ bol, u saⱪiyip ketidu, — dedi.
51 Arrivé à la maison, il ne permit à personne d'entrer avec lui, sinon à Pierre, à Jean et à Jacques, ainsi qu'au père et à la mère de l'enfant.
U ɵygǝ barƣanda Petrus, Yuⱨanna, Yaⱪup wǝ ⱪizning ata-anisidin baxⱪa ⱨeqkimning ɵzi bilǝn billǝ ɵygǝ kirixigǝ ruhsǝt ⱪilmidi.
52 Tous ceux qui étaient là pleuraient à haute voix et se lamentaient sur elle. Il leur dit: «Ne pleurez pas, elle n'est pas morte, mais elle dort.»
U yǝrdikilǝr hǝmmisi ⱪizƣa matǝm tutup yiƣa-zar kɵtürüwatatti. Lekin u: — Boldi, yiƣlimanglar! Qünki ⱪiz ɵlmidi, pǝⱪǝt uhlap ⱪaptu! — dedi.
53 Et on se moquait de lui; on savait bien qu'elle était morte.
Ular bolsa ⱪizning alliⱪaqan jan üzdi dǝp bilgǝqkǝ, uni mǝshirǝ ⱪildi.
54 Jésus, alors, lui saisit la main et prononça ces paroles: «Mon enfant, réveille-toi!» Et son esprit revint.
Lekin u ularni qiⱪiriwetip, ⱪizning ⱪolidin tartip: — Balam, ornungdin tur, — dǝp qaⱪirdi.
55 Elle se leva aussitôt, et Jésus commanda de lui donner à manger.
[Ⱪizning] roⱨi ⱪaytip kelip, u dǝrⱨal ornidin turdi. U ⱪizƣa yegüdǝk birnemǝ berixni eytti.
56 Ses parents étaient transportés; mais il leur ordonna de ne dire à personne ce qui était arrivé.
Ⱪizning ata-anisi intayin ⱨǝyran ⱪelixti. Lekin u ularƣa bu ixni ⱨeqkimgǝ eytmasliⱪni tapilidi.

< Luc 8 >