< 1 Rois 20 >

1 Alors Ben-hadad Roi de Syrie assembla toute son armée, et il y avait avec lui trente-deux Rois, des chevaux, et des chariots; puis il monta, assiégea Samarie, et il lui fit la guerre.
Suriyǝning padixaⱨi Bǝn-Ⱨadad pütkül ⱪoxunini jǝm ⱪildi; u ottuz ikki padixaⱨni at wǝ jǝng ⱨarwiliri bilǝn elip qiⱪip, Samariyǝgǝ ⱪorxap ⱨujum ⱪildi.
2 Et il envoya des messagers vers Achab Roi d'Israël dans la ville;
U ǝlqilǝrni xǝⱨǝrgǝ kirgüzüp Israilning padixaⱨi Aⱨabning ⱪexiƣa ǝwǝtip uningƣa: —
3 Et il lui fit dire: Ainsi a dit Ben-hadad: Ton argent et ton or est à moi, tes femmes aussi, et tes beaux enfants sont à moi.
«Bǝn-Ⱨadad mundaⱪ dǝydu: — Sening kümüx bilǝn altunung, sening ǝng qirayliⱪ hotunliring bilǝn baliliringmu meningkidur» dǝp yǝtküzdi.
4 Et le Roi d'Israël répondit, et dit: mon Seigneur, je suis à toi comme tu le dis, et tout ce que j'ai.
Israilning padixaⱨi uningƣa: — I ƣojam padixaⱨ, sili eytⱪanliridǝk mǝn ɵzüm wǝ barliⱪim siliningkidur, dǝp jawab bǝrdi.
5 Ensuite les messagers retournèrent, et dirent: Ainsi a dit expressément Ben-hadad: Puisque je t'ai envoyé dire: Donne-moi ton argent et ton or, ta femme, et tes enfants;
Əlqilǝr yǝnǝ kelip: — «Bǝn-Ⱨadad sɵz ⱪilip mundaⱪ dǝydu: — Sanga dǝrwǝⱪǝ: — Sening kümüx bilǝn altunungni, sening hotunliring bilǝn baliliringni manga tapxurup berisǝn, degǝn hǝwǝrni ǝwǝttim.
6 Certainement demain en ce même temps j'enverrai chez toi mes serviteurs, qui fouilleront ta maison, et les maisons de tes serviteurs, et se saisiront de tout ce que tu prends plaisir à voir, et ils l'emporteront.
Lekin ǝtǝ muxu waⱪitlarda hizmǝtkarlirimni yeningƣa ǝwǝtimǝn; ular ordang bilǝn hizmǝtkarliringning ɵylirini ahturup, sening kɵzliringdǝ nemǝ ǝziz bolsa, ular xuni ⱪoliƣa elip kelidu» — dedi.
7 Alors le Roi d'Israël appela tous les Anciens du pays, et dit: Considérez je vous prie, et voyez que celui-ci ne cherche que du mal; car il avait envoyé vers moi pour avoir mes femmes, et mes enfants, mon argent et mon or; et je ne lui avais rien refusé.
U waⱪitta Israilning padixaⱨi zemindiki ⱨǝmmǝ aⱪsaⱪallarni qaⱪirip ularƣa: — Bu kixining ⱪandaⱪ awariqilik qiⱪarmaⱪqi bolƣanliⱪini bilip ⱪelinglar. U manga hǝwǝr ǝwǝtip mǝndin hotunlirim bilǝn balilirim, kümüx bilǝn altunlirimni tǝlǝp ⱪilƣinida mǝn uningƣa yaⱪ demidim, dedi.
8 Et tous les Anciens et tout le peuple lui dirent: Ne l'écoute point, et ne lui complais point.
Barliⱪ aⱪsaⱪallar bilǝn hǝlⱪning ⱨǝmmisi uningƣa: — Ⱪulaⱪ salmiƣin, uningƣa maⱪul demigin, dedi.
9 Il répondit donc aux messagers de Ben-hadad: Dites au Roi mon Seigneur: Je ferai tout ce que tu as envoyé dire la première fois à ton serviteur, mais je ne pourrai faire ceci; et les messagers s'en allèrent, et lui rapportèrent cette réponse.
Buning bilǝn u Bǝn-Ⱨadadning ǝlqilirigǝ: — Ƣojam padixaⱨⱪa, sili adǝm ǝwǝtip, ɵz kǝminiliridin dǝslǝptǝ soriƣanning ⱨǝmmisini ada ⱪilimǝn; lekin keyinkisigǝ maⱪul deyǝlmǝymǝn, dǝp beringlar, — dedi. Əlqilǝr yenip berip xu sɵzni yǝtküzdi.
10 Et Ben-hadad renvoya vers lui, en disant: Ainsi me fassent les dieux, et ainsi ils y ajoutent, si la poudre de Samarie suffit pour remplir le creux de la main de [tous] ceux du peuple qui me suivent.
Bǝn-Ⱨadad uningƣa yǝnǝ hǝwǝr ǝwǝtip: — «Pütkül Samariyǝ xǝⱨiridǝ manga ǝgǝxkǝnlǝrning ⱪolliriƣa oqumliƣudǝk topa ⱪelip ⱪalsa, ilaⱨlar mangimu xundaⱪ ⱪilsun wǝ uningdin axurup ⱪilsun!» — dedi.
11 Mais le Roi d'Israël répondit, et dit: Dites-lui: que celui qui endosse [le harnois], ne se glorifie point comme celui qui le quitte.
Lekin Israilning padixaⱨi jawab berip: — «Sawut-ⱪorallar bilǝn jabdunƣuqi sawut-ⱪorallardin yexingüqidǝk mahtinip kǝtmisun!» dǝp eytinglar, — dedi.
12 Et il arriva qu'aussitôt que [Ben-hadad] eut entendu cette réponse (or il buvait alors dans les tentes avec les Rois) il dit à ses serviteurs: Rangez-vous en bataille. Et ils se rangèrent en bataille contre la ville.
Bǝn-Ⱨadad bu sɵzni angliƣanda ⱨǝrⱪaysi padixaⱨlar bilǝn qedirlirida xarab iqixiwatatti. U hizmǝtkarliriƣa: — Sǝpkǝ tizilinglar, dedi. Xuni dewidi, ular xǝⱨǝrgǝ ⱨujum ⱪilixⱪa tizilixti.
13 Alors voici un Prophète qui vint vers Achab Roi d'Israël, et qui lui dit: Ainsi a dit l'Eternel, n'as-tu pas vu cette grande multitude? Voilà, je m'en vais la livrer aujourd'hui entre tes mains, et tu sauras que je suis l'Eternel.
U waⱪitta bir pǝyƣǝmbǝr Israilning padixaⱨi Aⱨabning ⱪexiƣa kelip: — Pǝrwǝrdigar mundaⱪ dǝydu: — «Bu zor bir top adǝmni kɵrdüngmu? Mana, Mǝn bu küni ularni sening ⱪolungƣa tapxurimǝn; xuning bilǝn sǝn Mening Pǝrwǝrdigar ikǝnlikimni bilisǝn», dedi.
14 Et Achab dit: Par qui? et [le Prophète lui] répondit: Ainsi a dit l'Eternel: Ce sera par les valets des Gouverneurs des Provinces. Et [Achab] dit: Qui est-ce qui commencera la bataille? et il lui répondit: Toi.
Aⱨab: — Kimning wasitisi bilǝn bolidu? dǝp soridi. U: — Pǝrwǝrdigar mundaⱪ dǝydu: «Waliylarning ƣulamliri bilǝn bolidu», dedi. U yǝnǝ: — Kim ⱨujumni baxlaydu? — dǝp soridi. U: — Sǝn ɵzüng, dedi.
15 Alors il dénombra les valets des Gouverneurs des Provinces, qui furent deux cent trente et deux; après eux il dénombra tout le peuple de tous les enfants d'Israël, qui furent sept mille.
U waⱪitta waliylarning ƣulamlirini saniwidi, ularning sani ikki yüz ottuz ikki nǝpǝr qiⱪti. Andin keyin u ⱨǝmmǝ hǝlⱪni, yǝni barliⱪ Israillarni saniwidi, ularning sani yǝttǝ ming nǝpǝr qiⱪti.
16 Et ils sortirent en plein midi, lorsque Ben-hadad buvait, s'enivrant dans les tentes, lui, et les trente-deux Rois qui étaient venus à son secours.
Israillar xǝⱨǝrdin qüx waⱪtida qiⱪti. Bǝn-Ⱨadad bilǝn xu padixaⱨlar, yǝni yardǝmgǝ kǝlgǝn ottuz ikki padixaⱨ bolsa qedirlirida xarab iqip mǝst boluxⱪanidi.
17 Les valets donc des Gouverneurs des Provinces sortirent les premiers, et Ben-hadad envoya quelques-uns qui le lui rapportèrent, en disant: Il est sorti des gens de Samarie.
Waliylarning ƣulamliri yürüxtǝ awwal mangdi. Bǝn-ⱨadad adǝm ǝwǝtiwidi, ular uningƣa hǝwǝr berip: — «Samariyǝdin adǝmlǝr keliwatidu» — dedi.
18 Et il dit: Soit qu'ils soient sortis pour la paix, ou qu'ils soient sortis pour faire la guerre, saisissez-les tous vifs.
U: — Əgǝr sülⱨi tüzüxkǝ qiⱪⱪan bolsa ularni tirik tutunglar, ǝgǝr soⱪuxⱪili qiⱪⱪan bolsimu ularni tirik tutunglar, dedi.
19 Les valets donc des Gouverneurs des Provinces sortirent de la ville, et l'armée qui était après eux.
Əmdi waliylarning bu ƣulamliri wǝ ularning kǝynidiki ⱪoxun xǝⱨǝrdin qiⱪip,
20 Et chacun d'eux frappa son homme, de sorte que les Syriens s'enfuirent, et Israël les poursuivit; et Ben-hadad Roi de Syrie se sauva sur un cheval, et les gens de cheval aussi.
ⱨǝrbiri ɵzigǝ uqriƣan adǝmni qepip ɵltürdi. Suriylǝr ⱪaqti; Israil ularni ⱪoƣlidi. Suriyǝning padixaⱨi Bǝn-Ⱨadad bolsa atⱪa minip atliⱪlar bilǝn ⱪeqip ⱪutuldi.
21 Et le Roi d'Israël sortit, et frappa les chevaux, et les chariots, en sorte qu'il fit un grand carnage des Syriens.
Israilning padixaⱨi qiⱪip ⱨǝm atliⱪlarni ⱨǝm jǝng ⱨarwilirini bitqit ⱪilip Suriylǝrni ⱪattiⱪ ⱪir-qap ⱪildi.
22 Puis le Prophète vint vers le Roi d'Israël, et lui dit: Va, renforce-toi; et sache, et regarde ce que tu auras à faire; car l'an révolu le Roi de Syrie remontera contre toi.
Pǝyƣǝmbǝr yǝnǝ Israilning padixaⱨining ⱪexiƣa kelip uningƣa: — Ɵzüngni mustǝⱨkǝmlǝp, ɵzüngni obdan dǝngsǝp, nemǝ ⱪilixing kerǝklikini oylap baⱪⱪin. Qünki kelǝr yili ǝtiyazda Suriyǝning padixaⱨi sǝn bilǝn jǝng ⱪilƣili yǝnǝ qiⱪidu, dedi.
23 Or les serviteurs du Roi de Syrie lui dirent: Leurs dieux sont des dieux de montagne, c'est pourquoi ils ont été plus forts que nous, mais combattons contr'eux dans la campagne; [et] certainement, nous serons plus forts qu'eux.
Suriyǝning padixaⱨining hizmǝtkarliri uningƣa mundaⱪ dedi: — «Ularning ilaⱨi taƣ ilaⱨi bolƣaqⱪa, ular bizgǝ küqlük kǝldi. Lekin biz tüzlǝngliktǝ ular bilǝn soⱪuxsaⱪ, jǝzmǝn ularƣa küqlük kelimiz.
24 Fais donc ceci: Ote chacun de ces Rois de leur place, et mets en leur lieu des capitaines.
Əmdi xundaⱪ ⱪilƣayliki, padixaⱨlarning ⱨǝrbirini ɵz mǝnsipidin qüxürüp, ularning ornida waliylarni tikligǝyla.
25 Puis lève une armée pareille à celle que tu as perdue, et autant de chevaux, et de chariots, et nous combattrons contr'eux dans la campagne, [et tu verras] si nous ne sommes pas plus forts qu'eux. Il acquiesça donc à ce qu'ils lui dirent, et le fit ainsi.
Andin sili mǝⱨrum bolƣan ⱪoxunliriƣa barawǝr bolƣan yǝnǝ bir ⱪoxunni, yǝni atning orniƣa at, ⱨarwining orniƣa ⱨarwa tǝyyar ⱪildurup ɵzlirigǝ yiƣⱪayla; biz tüzlǝngliktǝ ular bilǝn soⱪuxayli; xuning bilǝn ularƣa küqlük kǝlmǝmduⱪ?». U ularning sɵzigǝ ⱪulaⱪ selip xundaⱪ ⱪildi.
26 Un an donc après, Ben-hadad dénombra les Syriens, et monta en Aphek pour combattre contre Israël.
Keyinki yili ǝtiyazda Bǝn-Ⱨadad Suriylǝrni editlap toluⱪ yiƣip, Israil bilǝn jǝng ⱪilƣili Afǝk xǝⱨirigǝ qiⱪti.
27 On fit aussi le dénombrement des enfants d'Israël; et s'étant fournis de vivres, ils s'en allèrent contre les Syriens. Les enfants d'Israël se campèrent vis-à-vis d'eux; et ils ne paraissaient pas plus que deux troupeaux de chèvres; mais les Syriens remplissaient la terre.
Israillarmu ɵzlirini editlap, ozuⱪ-tülük tǝyyarlap, ular bilǝn jǝng ⱪilixⱪa qiⱪti. Israillar ularning udulida bargaⱨ tikliwidi, Suriylǝrning aldida huddi ikki top kiqik oƣlaⱪ padisidǝk kɵründi. Lekin Suriylǝr pütkül zeminni ⱪapliƣanidi.
28 Alors l'homme de Dieu vint, et parla au Roi d'Israël, et lui dit: Ainsi a dit l'Eternel: Parce que les Syriens ont dit: L'Eternel est Dieu des montagnes, et n'est point Dieu des vallées, je livrerai entre tes mains toute cette grande multitude, et vous saurez que je suis l'Eternel.
Əmma Hudaning adimi Israilning padixaⱨining ⱪexiƣa kelip uningƣa: — Pǝrwǝrdigar mundaⱪ dǝydu: — «Suriylǝr: Pǝrwǝrdigar taƣ ilaⱨidur, jilƣilarning ilaⱨi ǝmǝs, dǝp eytⱪini üqün, Mǝn bu zor bir top adǝmning ⱨǝmmisini sening ⱪolungƣa tapxurimǝn; xuning bilǝn silǝr Mening Pǝrwǝrdigar ikǝnlikimni bilip yetisilǝr», dedi.
29 Sept jours durant ils demeurèrent campés vis-à-vis les uns des autres; mais le septième jour ils en vinrent aux mains; et les enfants d'Israël frappèrent en un seul jour cent mille hommes de pied des Syriens.
Ikki tǝrǝp yǝttǝ kün bir-birining udulida bargaⱨlirida turdi. Yǝttinqi küni soⱪux baxlandi. Israillar bir kündǝ Suriylǝrdin yüz ming piyadǝ ǝskǝrni ɵltürdi.
30 Et le reste s'enfuit dans la ville d'Aphek, où la muraille tomba sur vingt et sept mille hommes qui étaient demeurés de reste. Et Ben-hadad s'enfuit, et entra dans la ville, [et il se cacha] dans le cabinet d'une chambre.
Ⱪalƣanlar Afǝk xǝⱨirigǝ ⱪeqip kiriwaldi; lekin sepili ɵrülüp ulardin yigirmǝ yǝttǝ ming adǝmning üstigǝ qüxüp besip ɵltürdi. Bǝn-Ⱨadad ɵzi bǝdǝr ⱪeqip xǝⱨǝrgǝ kirip iqkiridiki bir ɵygǝ mɵküwaldi.
31 Et ses serviteurs lui dirent: Voici maintenant, nous avons ouï dire que les Rois de la maison d'Israël sont des Rois débonnaires; maintenant donc mettons des sacs sur nos reins, et mettons des cordes à nos têtes; et sortons vers le Roi d'Israël; peut-être qu'il te donnera la vie sauve.
Hizmǝtkarliri uningƣa: — Mana biz Israilning padixaⱨlirini rǝⱨimlik padixaⱨlar dǝp angliduⱪ; xuning üqün bǝllirimizgǝ bɵz baƣlap baxlirimizƣa kula yɵgǝp Israilning padixaⱨiƣa tǝslimgǝ qiⱪayli. U silining janlirini ayarmikin? — dedi.
32 Ils se ceignirent donc de sacs autour de leurs reins, et de cordes autour de leurs têtes, et ils vinrent vers le Roi d'Israël, et lui dirent: Ton serviteur Ben-hadad dit: Je te prie que je vive. Et il répondit: Vit-il encore? Il est mon frère.
Xuning bilǝn ular bǝllirigǝ bɵz baƣlap baxliriƣa kula yɵgǝp Israilning padixaⱨining ⱪexiƣa berip uningƣa: — Kǝminiliri Bǝn-Ⱨadad: «Jenimni ayiƣayla», dǝp iltija ⱪildi, dedi. U bolsa: — U tehi ⱨayatmu? U mening buradirim, dedi.
33 Et ces gens étaient là comme au guet, et ils se hâtèrent de savoir précisément [s'ils auraient] de lui [ce qu'ils prétendaient], et ils dirent: Ben-hadad est-il ton frère? Et il répondit: Allez, [et] l'amenez. Ben-hadad donc sortit vers lui, et il le fit monter sur le chariot.
Bu adǝmlǝr bu sɵzni yahxiliⱪning alamiti, dǝp oylap, dǝrⱨalla uning bu sɵzini qing tutuwelip: — Bǝn-Ⱨadad silining buradǝrliridur! — dedi. U: — Uni elip kelinglar, dǝp buyrudi. Xuning bilǝn Bǝn-Ⱨadad uning ⱪexiƣa qiⱪti; xuning bilǝn u uni ⱪolidin tartip jǝng ⱨarwisiƣa qiⱪardi.
34 Et [Ben-hadad] lui dit: Je te rendrai les villes que mon père avait prises à ton père, et tu te feras des places en Damas comme mon père avait fait en Samarie. Et moi, [répondit Achab], je te renverrai avec cette alliance. Il traita donc alliance avec lui, et le laissa aller.
Bǝn-Ⱨadad uningƣa: — Mening atam silining atiliridin alƣan xǝⱨǝrlǝrni siligǝ ⱪayturup berǝy. Atam Samariyǝdǝ rǝstǝ-bazarlirini tikligǝndǝk sili ɵzliri üqün Dǝmǝxⱪtǝ rǝstǝ-bazarlarni tiklǝyla, — dedi. Aⱨab: — Bu xǝrt bilǝn seni ⱪoyup berǝy, dedi. Xuning bilǝn ikkisi ǝⱨdǝ ⱪilixti wǝ u uni ⱪoyup bǝrdi.
35 Alors quelqu'un d'entre les fils des Prophètes dit à son compagnon, suivant la parole de l'Eternel: Frappe-moi; je te prie: mais celui-là refusa de le frapper.
Pǝyƣǝmbǝrlǝrning xagirtlirining biri Pǝrwǝrdigarning buyruⱪi bilǝn yǝnǝ birigǝ: — Sǝndin ɵtünimǝn, meni urƣin, dedi. Lekin u adǝm uni urƣili unimidi.
36 Et il lui dit: Parce que tu n'as point obéi à la parole de l'Eternel, voilà tu vas te séparer de moi, et un lion te tuera. Quand il se fut séparé de lui, un lion le trouva, et le tua.
Xuning bilǝn u uningƣa: — Sǝn Pǝrwǝrdigarning sɵzini anglimiƣining üqün mana bu yǝrdin kǝtkiningdǝ bir xir seni boƣup ɵltüridu, — dedi. U uning yenidin qiⱪⱪanda, uningƣa bir xir uqrap uni ɵltürdi.
37 Puis il trouva un autre homme, et lui dit: Frappe-moi, je te prie; et cet homme-là ne manqua pas à le frapper, et il le blessa.
Andin keyin u yǝnǝ bir adǝmni tepip uningƣa: — Sǝndin ɵtünimǝn, meni urƣin, dedi. U adǝm uni ⱪattiⱪ urup zǝhimlǝndürdi.
38 Après cela le Prophète s'en alla, et s'arrêta [attendant] le Roi sur le chemin, et il se déguisa ayant un bandeau sur ses yeux.
Andin pǝyƣǝmbǝr berip ɵz ⱪiyapitini ɵzgǝrtip, kɵzlirini tengiⱪ bilǝn tengip yol boyida padixaⱨni kütüp turdi.
39 Et comme le Roi passait, il cria au Roi, et lui dit: Ton serviteur était allé au milieu de la bataille, et voilà quelqu'un s'étant retiré, m'a amené un homme, et m'a dit: Garde cet homme, s'il vient à s'échapper, ta vie en répondra, ou tu en payeras un talent d'argent.
Padixaⱨ xu yǝrdin ɵtkǝndǝ u padixaⱨni qaⱪirip: — Kǝminiliri kǝskin jǝng mǝydaniƣa qiⱪⱪanidim, wǝ mana, bir adǝm manga burulup, bir kixini tapxurup: «Bu kixigǝ qing ⱪariƣin, ⱨǝrⱪandaⱪ sǝwǝbtin u yoⱪap kǝtsǝ, sǝn ɵz jeningni uning jenining orniƣa tɵlǝysǝn; bolmisa bir talant kümüx tɵlǝysǝn», dedi.
40 Or il est arrivé que comme ton serviteur faisait quelques affaires çà et là, cet homme-là ne s'est point trouvé. Et le Roi d'Israël lui répondit: Telle est ta condamnation, tu en as décidé.
Lekin mǝn kǝminiliri u-bu ix bilǝn bǝnd bolup ketip, uni yoⱪitip ⱪoydum, dedi. Israilning padixaⱨi uningƣa: — Ɵzüng bekitkiningdǝk sanga ⱨɵküm ⱪilinidu! — dedi.
41 Alors cet homme ôta promptement le bandeau de dessus ses yeux, et le Roi d'Israël reconnut que c'était un des Prophètes.
U dǝrⱨal kɵzliridin tengiⱪni eliwǝtti; Israilning padixaⱨi uni tonup uning pǝyƣǝmbǝrlǝrdin biri ikǝnlikini kɵrdi.
42 Et [ce Prophète] lui dit: Ainsi a dit l'Eternel, parce que tu as laissé aller d'entre tes mains l'homme que j'avais condamné à l'interdit, ta vie répondra pour la sienne, et ton peuple pour son peuple.
Pǝyƣǝmbǝr uningƣa: — Pǝrwǝrdigar mundaⱪ dǝydu: — «Mǝn ⱨalakǝtkǝ bekitkǝn adǝmni ⱪolungdin ⱪutulƣili ⱪoyƣining üqün sening jening uning jenining ornida elinidu; sening hǝlⱪing uning hǝlⱪining ornida elinidu», dedi.
43 Mais le Roi d'Israël se retira en sa maison tout refrogné et indigné, et vint en Samarie.
Xuning bilǝn Israilning padixaⱨi hapa bolup, ƣǝxlikkǝ qɵmgǝn ⱨalda Samariyǝgǝ ⱪaytip ordisiƣa kirdi.

< 1 Rois 20 >